laupäev, aprill 30, 2005

Püromaanlus

Mu ema on püromaan. Üritas just lõkke tegemise sildi all põldu ja maja maha põletada. Juba teist korda oma lühikse eluea jooksul pidin mängima priitahtliku pritsimeest. Ja mind paneb siiamaani imestama, et miks mul ei teki halba reaktsiooni, kui tunnen tulekahjulõhna.

Paar-kolm aastat tagasi ärkasin Tammelinna ärklitoas ja tatsasin kööki kohvile.Õigemini vett keema panema. Tagasi tuppa tulles tundus tuba kahtlaselt külm. Läksin tagasi esikusse. Kuidagi soe, tõmbasin vetsu ukse lahti, ja sealt see palavus mulle näkku lahvatas. Vaatasin läbi klaasitatud ukse koridori, mitte midagi. Tõmbasin ukse lahti, ja kuumus uhkas must üle. Sekund taipamiseks, teine sekund anumate haaramiseks, ja edasi tegutsesin ma ainult ühe mõttega: pääseda alla, mis iganes see ka ei maksaks, selleks oli vaja aga vett, vett ja vett. All elas perekond, kellest teadsin, et vähemalt üks on hommikupoolikuti kodus. Seitsmeaastane poiss. Ma jooksin kraani juurde sadu kordi, ammutamaks vett, kallamaks seda trepist alla ning oma 10 korda hüüdsin Hardit. Nägin teda korraks vilksatamas, sellest piisas uue energia saamiseks. Lõpuks oli see läbi, leek ei elanud enam, ning ülemist korda kattis vatise udu taoline aur. Liikusin nagu unenäos, käsikaudu sain aru, kus on riided, tõmbasin midagi selga ja läksin alla Hardit otsima. Ja leidsin ta oma voodi tagant nurgas kössitamas. Rahustasin teda natuke, ja läksin välja trepi peale ja püüdsin metsikult tukslevat pulssi saada ühtlaseks. Helistasin Jyrkale, et tulgu kohale. Tahtsin, et ta veaks esikust välja kõrbenud ja võimalikku tulekollet sisaldavad asjad. Ma enam ei jõudnud. Põhiline oli möödas, emotsioon jõudis kohale ja nööris kurku.

Paneb imestama see, et mitte kordagi ei mõelnud ma tule kustutamise ajal tuletõrjele, ainuke mõte oli lämmatada leegid ja jõuda poisini... Alles pärast tabas mind shokina teadmine, mis juhtunuks siis, kui oleks veel viis minutit rõõmsalt põõnanud.

reede, aprill 29, 2005

Probleemitu probleem


Mitte et see väga paha oleks, ja mitte et see väga oluline oleks, aga tundub, et põhilised suhtlussubjektid on vastassoolised. Lugesin näiteks viimase päeva äkounti kokku, kellega suhtlesin, kas telefonitsi, kirja teel, või messis. Ja mis ma sain? Oma abikaasat arvestamata 4 tegelast, kellest 100% meessoolised. Siis vaatasin viimast nädalat, suur osa suhtlusest oli 23. jüriöö larbil pluss Tartus. Siis oli see suhe natuke teisem, mingi 40%-60%-le. Kui nüüd juurde arvestada flirt-element ja klatš-element, siis on see päris kõva. Igatahes irvasin täna natuke omaette. Ja rääkisin Jyrkale ka. Ta ka irvitas. Ilmselt tegu lihtsalt sellega, et sõbrantsid on kaugel ja tüübid istuvad arvuti taga, või käivad larpidel. Mõtlesin, et kas peaks vihmavett ninna koguma või mitte. Igaks juhuks mitte, Jyrka võib solvuda.

Laul Elrondi kojast

Iga koda pidi välja mõtlema tutvustuse, et kuidas ennast presenteerida üldusele. Kuna midagi targemat pähe ei tulnud, kirjutasin temaatilise tutvustuse kojaemanda Nimrodeli tekstile toetudes. Sisaldab värsse ja puha. See on juba iseasi, mis tasemel. Aga ideeks oli jah teha midagi haldjalikku ja kojale iseloomulikku.

Laul Elrondi kojast

Kui rännust väsinud tusane meel
sea sammud koskede alla
haldjalaul kaunis näitab sul teed
tähed su üle ning rajad on valla

Kuuled vee juttu mägede süles
kallim kui kuld särav kui päike
poolhaldja Elrondi poole nad üles
vaatavad need kel südames päike

Sa ilmateil rändaja alati tea
kui puhkad sa haldjate kodus
teed kauget jätkama reipana pead
aeg linnutiivul kaob sumedas öös

Laulud suus südames meeltes
valade loodut ülistab haldjas
vaatab tähti ja ilmateid kaugeid
all särava kuu ning looduse halja

Nukker igatsus alati kestab
kui haldjate laul meeltes ja luus
koskede kohinat ilu kaunist ja kurba
haldjarahva süda igihaljas ja uus

Tahad tagasi laulude sülle
sina kes vapper südamelt aus
kel meeled on kaunile valla
ning kestma jääb haldjate laul

Merihaldja rüütlilugu

Ordus on kombeks, et enne, kui sind lõplikult rüütliks arvatakse, tuleb koostada põhjendus, et kes oled, mis tahad, ja miks oled, ja miks kannad just sellist nime. Kuna mul polnud mingit soovi oma nn pärisnimest, mille all mind üldiselt tuntakse, loobuda, siis pidin midagi välja mõtlema. Siin see tulemus on. Ei tea, kas kannatab trükimusta, küll aga kannatab natuke ruumi. Nii alb ta ka pole. Ja kuna ordu leheküljel lood ikka veel puuduvad tööjõudluse tõttu, riputan ta siia. On teine ilusti kogu aeg silma all ja äkki saan kiita ka :p


Proloog:

Üks helin vaikne
Kajas mere pääl
Ning laulik pime
püüdis kinni loo
mis ununenud ammu
ning vallatuna aja loost
lipsas välja lainevoost
oh kuulge rahvas
kuulge kojad
üht lugu valgusest
ja pimedusest ilmas
ning eksind haldjast
nii olgu, lugu alguse saab siit:

Kord tuikas laineist ärkamise vesi
ning justkui unest virgus maa
ning nägi haldjaid särasilmi
imetlemas tähevalgel ilmamaad
Vee kutset kuuldes haldjas nimetu ning väike
Randa istuma end unustas
nii jõudsid teised mälestuste uttu
ning see haldjas istus ikka veel
kesk laineid kuulama jäi udujuttu
Ei tea keegi jutustada sest
Kuidas laeva astus haldjatar
Mil viisil endaga nad viisid
Merest igavesti lummatu.
Kuid kaugemale Sadamatest
Ei viinud pikki aegu ükski jalaast
Nii jälle saavad lained eluveeks
Ning tähevalgeks loodud silmad
Kord värvilt hall, roheline siis
Ning merepõhja selgeid radu
Võis aimata ta silmaveest
Kuldkollane ning pruuni sadu
Ning kummalisi mõtteid täis
Siis Cirdan kompas kaugeid aegu
Meel nägi võõraid maid ja rahvaid
Ning riike siilu kõrval siil
Nägi krahve krahvitare
Ennäe seal üks
Nii tuttav kauge võõras
Ning annab talle mõttes nime
Ning justkui kogemata kutsub teda nii
Kutsub korra, kutsub teise
Ning too, kes unustanud ennast
Virgus justkui unest:
Krafinna, jah, võibolla tõesti
Ning pärast pikki sajandeid
Ta tõusis rannast
Sest nime otsinud
Ta kaua kaua lainest
Kuid teine haldjas
andis talle selle
kuid mis tähtsust sel?
Merelt pööras silmad
Uitas laanes
Uitas kalda pääl
Nii leidis teisi rahvaid
Päkasid ning inimesi
Üllaid vahvaid
Kuid ka halbu
Need tundsid merd
Ning kaugeid teid
Nägid kõrkust haldja silmis
Nii enda seltsi meelitasid
Käima õpetasid musti radu
Koolnutega vestlema
Ning õhutasid tapma vanu
Iidnoori rahvaid heledaid
Ning haldjas mõtles
Välja mõtles manasid ja nõidust
Kuidas ära minna
Sest meeled justkui seotud
Musta rahva külge
Kuid ei
Seal siiski valguskiir
See täht mis kumas
Eile kumab täna
See täht…
Ta sirutas end tähe järgi
Meeled valla ilusale
Kuid musta maagia
Kole needus
Tiivad kasvatas ta selga
Kuid kasuks needki
Täht tormas vastu,
Lendas keset pilvi
Kõrgustes üks kotkas
Kinni püüdis haldja
Murdis tiivad
Nii haldjas kotka küünte vahel
Nägi suurt ning kaunist ardat
Nägi mägesid ning orge
Nägi jõgesid ning järvi
Need meelde vajutas
Kotkas viis ta oja juurde
Kärestike koju
Kus lehti igavesti sajab
Kosed üha kohisevad
Ning tere ütles haldjarahvas
Unustas ta musta meele
Unustas ta tusatuju
Laule kirjutama hakkas
Nõu ja jõuga abiks kõiges
Kuid merilise silmad
Ikka udus kui kajakate kisa kostab
Ning pikiks ajaks vete äärde
Ta ennast unustab
Ja sealt leida võite haldja
Tusasilmse mustameelse
Kirjakeelse lustilise ometi
Kui õlut õllega tal pakkuda
Sest päkapikevirre
Teeb meele rõõmsaks alati.

neljapäev, aprill 28, 2005

Oi aegu ammuseid

Kuna mõistus paistab ikka veel tönts ja mittemidagiloov olevat, võtsin kätte, ja koostasin ühe uvitava dokumendi, omamoodi «corpus delicti». Algab see tähelepanuväärse sündmusega, nimelt tormas mbiira nimeline tegelane pk-sse ja akkas mind sõimama. Ikka korralikult. Niih, mul polnud asjast aimugi, kuni tuli Murakalt priva, et kas sa tead, kesse on. Vastasin vist, et ei tea, aga arvatavasti on see hallsilm, sest tema on ainuke, kes mind avalikult sõimab. Nii oligi.

Edasi on toimunud modede nurgas üsna palav arutelu hallsilma ja hallsilmsuse üle üldse. Korjasin elavamad hetked kokku.
Kõik vanemad trägunistid teavad seda nalja, tundub, et suur osa tutvusringkonnast noogutab mõistvalt, aa, jaa, muidugi, hallsilm versus krafinna. Umbes nagu nää, su silm kisub kõõrdi, kassa ise ka tead? Ja teangi, missiis?

kolmapäev, aprill 27, 2005

Issanda imelikud rajad

Kõigepealt, gott sei dank, et olen kindlalt saaremaal ja oma habakukke nii mähitud, et muudeks mõteteks suurt aega pole. Küll aga selgus järjekordselt, et ükskõik kui kindlalt sa oma kallist abikaasat armastad ja austad, et inimene ei ole kaitstud millegi nii labase eest kui süütu flirtimine. Ja edasi ma igaks juhuks ei mõtle.
Ilkusin Krikule, et peaks veel paar-kolm korda abielluma, siis olen veel 10 korda populaarsem. Kus need mehad siis kõik olid, kui täitsa vaba ja magavsõpru pidav? Mh?

Avatar

Jällegi veendusin, kuipalju jama tekitab see asi, kui oled aus ja riputad oma pildi foorumitesse avatariks.
Esiteks: kõik näivad sind ära tundvat
Teiseks: need, kes ei tunne, laksatavad otsaette, ja ütlevad, muidugi, a sa näed nii ja niisugune võrreldes pildiga välja. Mõnikord on seda kena kuulata, a sageli valmistab kohmetust.
Kolmandaks: mõned sogad näivad arvatavat, et kui pilt on ülal, siis võib karistamatult nilbusi öelda ja külge lüüa kümnel erineval viisil. Raisk, ma ütlen.

Kõige parem idee oleks see likvideerida igalt poolt, vähemalt sellistest kohtadest, mis on väga külastatavad. Väiksemates kohtades vast ei juhtu ekstsesse. Kui akkab juhtuma, siis korjan ka sealt ära.

reede, aprill 22, 2005

Prohveti lugu: paremaid palu.

Rahvas pidas teda ajutiselt nõdrameelseks, sest tema harilikult ainult kesksuve palavatel päevadel oma prohveti ameti tegevuses välja astus, siis arvas rahvas, et temal kesksuvel peaaju keema olla hakanud.

«Oma jutlusi Valjala kiriku juures alganud prohvet Habakuk II juba õpetaja Frank’i ( 1839-1870) ajal, kelle kohta ta kord kirikust õpetaja jutluselt tulles rahvale muus seas öelnud: «Noh, nüüd ta Frank pea krank ja viimaks surnuramp.»»

Kord tulnud Beater pärast jutlust Toomi sabakuues kiriku ukselt ära ajama. Kuid viimane võtnud ta vastu niisuguste sõnadega, et õpetaja pidanud paremaks kaduda: «Niisugust libedat linnaselli, kes oma silmadega kõik tüdrukud läbi hoorab, mina kartma ei hakka»

Tõepoolest avaldanud mõnikord prohvet oma liig omapärase ülesastumisega vaimuhaige tundemärke. Nii haaranud ta kord Valjalas jutlust pidades äkitselt kirikut ümbritsevalt müürilt lahtise kivi ja annud omale kuulajate poole pöördud retoorilise küsimusele: «Mis te olete kõik jumala ees?» vastuse: «Kui ta tahab, siis lööb ta teid laiali, nagu mina selle sõnnikuhunniku» ning paisanud samal silmapilgul kivi kõigest jõust maas olevasse värskesse lehmasõnnikusse, lüües kokkukogunud rahval (enamikus naised) suud-silmad sõnnikut täis.»

Oli läinud väga hoogu ja hakanud sajatama pattu, kurjust ja pettust riimuvate sõnadega: «Kurat ja saadan, kõnnib kui maadam - võrgutab inimest».

Nüüd oli Toom ütelnud: «mis sa, va suur täkk, seal hirnud? Sa pole parem ega targem kui su ema äkk! Suur mees juba ja peaks mehe aru olema, aga oled rumalam kui väiksed lapsed.»

Kord oli «prohvet» laadapäeval Kuressaares jällegi oma jutlust öelnud ja Kuressaare Laurentiuse õpetaja Hesse olevat lasknud ta kinni võtta. Siis viinud kardavoid ta kinni. Mõne tunni pärast lastud jälle lahti. «Prohvetil olnud suur paks puukaante ja vaskhaakidega piibel alati kaasas. Kui kinni viidud, võetud piibel tal käest ära. Välja tulles antud piibel tagasi, kuid teine vaskhaak - tema jutu järgi Jumala nina - olnud kadunud. Ta tulnud ära, turu platsil olnud inimesed jäänud seisma ja (neile) hüüdnud: Teie, Kuressaare kuratid ja Saaremaa saadanad, viisite mu Jumala mehe nina, aga seda ütlen mina, prohvet Aleksander Aabakukk - mind ei pea teie lukk. Teitid ootab malk, sest see on patu palk.»» Teine versioon räägib, et õpetaja ise olevat talt lasknud võtta piibli ära ja räägib loo lõpuni. «Prohvet olnud parajasti Laurentiuse kiriku juures puu otsas jutlustamas, kui silmanud õpetajat kirikuuksest välja astuvat. Kohe hüüdnud ta õpetajale: «Kust sa kaheksakümne aastane küürus kurat need hambad võtsid, millega sa selle Jumala nina ära närisid?»»

Kord pisteti ta ka nõdrameelse pähe Kuressaare haiglasse Riiga edasisaatmist ootama, kuid «prohvet olnud niivõrd «nuppu», et ta kõik süüdistused ja kahtlused oma vaimuhaiguse kohta ümber lükanud ja ta jälle vabadusse lastud.» Kardeti nimelt, et ta läheb Riiast Kuressaarde sõitnud kubernenrile nende pääle kaebama. Aleksander Toomi oli teda vaatama tulnud haigla juhataja rasedat naist roppude sõnadega sõimanud: «Kui Kuressaare linnas teisi selliseid tiineid lehmi veel on, siis tulgu juba kõik korraga». Tohtriproua kadunud tagasi vaatamata. Legend räägib, et just seepärast vabastatud Toom haiglast. Toom ütlenud: «Kui nad mind hulluks peavad ja hullukambrisse kinni panevad, siis võtku ka vastu, mida hull kaela annab - ega hullu üle kohut ei mõisteta.»

Epitaaf:
«Oh surrelik mind mäleta
Siin hingab nüüd see hüidja häel. Sõddis kurratitega Kuressaares ja saadanatega Saremal nähtavalt 1871-1878 ja sõddis veel 1881-1900
Pangem ometi tähele mis Jumala suu on räkind
Nenda teen veel hauast oma tööd»

kolmapäev, aprill 20, 2005

Habakuk, Jyrka sünna ja kassetid

Nu pagana pagan, kui käsikirju lugesin, olin pärast seda nii sodi, et ei suutnud midagi kirjutada, kohendasin vaid kirjutatut ja mõtlesin välja suht vettpidava struktuuri. Ilmselt mõni asi veel muutub, aga põhiline on selge, et kuidas ja mida. Käisime täna linna RK-s, Jyrka sai lugejaks ja laenutas mulle Voldemar Ilja hernhuutluse käsitlused ning midagi Aino Kaldast ja Andres Kirjamägi pisikse raamatu prohvustest.Siis peetisin pastoraadis sekretäri, kes ühendas mind kohaliku arhivaariga. See lubas teha, mis suudab, ehk veel leiab üles tolle järglased, kelle käes on Aleksander Toomi biograafia. Erilist lootust muidugi pole. Kaks sõda ju üle käinud...
Siis shoppasime Jyrka kingituseks sanga. Juhhuuu! Ma saan lõpuks ometi peale aastaid tühjust kuulata oma vanu armsaid kassette.. Ongi meelest läinud. Panin Tuksami kohe peale ning nüüd jõudsin «om mai padme om» ini. Jube mõnus. Aga töötujule see nüüd kuidagi kaasa ei aita... Seda enam, et alles tunni aja eest lahkusid mu emps ja Anneli. Tema ka üks väheseid haruldusi, keda võin siinmail oma sõbraks pidada.Täitsa vahva oli. Söömise käigus saime valmis ka kalasalatiga. Tundus, et see maitses :)

neljapäev, aprill 14, 2005

Macho, jumala loom ja muud olevused

Mul hakkab tekkima supervumäni tunne. Eelmisest nädalast peale. Lugesin läbi Veskimehe paksu tellise, kirjutasin paari tunniga arvustuse, saatsin Franzule, siis tuhnisin üles Habakuk II materjalid. Järgmine päev sukeldusin Morrowindi, elasin seal natuke aega. Pühapäev õhtul sõitsime Tartu, ajasin dekanaadis asju, andsin ja allkirjastasin hulga lubadusi, määrisin dekaanile endale ennast juhendatavaks, ning õhtu päädis sõpradega Suudlevates Tudengites. Lee pidi muidugi tulema ja Jack ka, mingi aja jooksul saabus Tiina lõunat sööma, krahv tõi Leele piletid ära, ning Vanevald tormas akendest mööda. Kõllasime ta tagasi. Sai õlut joodud ja möla aetud.
Vahva :)
Päris õhtul vaatasime Constantine'i. Nuh, kinos vaatamise soovitusi võtan edaspidi lõnksuga. Et pidi nagu parem olema kui kodus vaadata. Tuhkagi. Umbes sama efekti annab kodune kino ka. Ja film ise ei polnud üldse nii hää, kui lootsin. Muidugi, ei kahetse, et kinos käisin, aga ei midagi sellist mida mast votsida.
Järgmine ommik algas taas dekanaadis, kus leppisin dekaaniga ülevaatuse kokku, täitsin jälle mingi paberi, ja siis nad avastasid, et vana nime enam pole. Noh, toppisin just praegu avalduse ümbriku ja lähen vaatan, kuidas vallamajas paljundusega on.
Päev ise möödus arhiivis. Olin väike populaarne Eva-Lotta, telefon helises iga poole tunni aja takka. Kõigepealt Kersti, kes olla Jyrkat näinud raamatukogus. Uuris, et ega ma kokku ei taha saada. Muidugi tahtsin. Olime ülikooliajal nagu särk ja püksid. Kesse ikka oma vanade riietusesemega ei taha uuesti kohtuda ;) Seda enam, et enamasti on meil tore koos olla. Siis muidugi Jyrka, kes uuris, kaugel ma omadega olen, ning Lee. Arhiiv sisaldab põhiosa kasutatavat materjalist, kopisin endale asju pea 500 raha eest. Vankusin siis 5 aegu arhiivist välja, näpud vana tolmuga koos, ja silmad kipitamas.
Tellisin Kersti raamatukogu ette, kolmekesi koos suundusime pange. Seal liitusid meiega sujuvalt Ipp ja Zurgutt, mõne aja pärast saabusid vahedega Iris ja Kairit. Tore, üritus ise nägi välja nagu Läbüründi aftekas. Eriti kui arvestada, et korrus allpool istus ulmeteoreetik Org koos kunagise kursavenna Janekiga, ning kõrvallauas Jack Oobiga.
Paar tundi lustisime sibulaga ja sibulata söögiga, ettekandja tegi algajalikke vigu, tõi näiteks rohelise tee asemele mingi püsiirohi tee jne.
Sealt suundisime meie Jyrkaga Madise poole, võtsime Tiina kaasa, teel kohtusime vikatit kandva jämehaldjaga, kes tegi näo, et pole mind kunagi näinud. Madise juures oli vahva nagu ikka. Saime pentsikud treffeni piletid, lõbutsesime teeviitade üle ilkudes ning vaatasime dead can dance'i livet.
Järgime omik bussi, Kuressaarde ja koju. Siis 4 tundi und, ja tund wõrgus ja järgnevad 5 tundi Habakukke. Siis Die Hard, 4 tundi und, ja nüüd jälle siin. Ehk siis kohvi taga molutamas. Paljutõotav nädala algus ;)

esmaspäev, aprill 04, 2005

Koerast sõbranna

Paar päeva tagasi, õigem küll öelda, ööd, sibas pisike kutsa mu juurde, ja nõudis kategooriliselt jalutuskäiku. Mitte et ta sellega ise hakkama ei saaks. Siin maal elades on ta kohanenud uue elukorraldusega ehk äraseletatult, saab igal ajal õue, kui tahab. Aga mõnikord siiski hing igatseb seltskondlikku jalutuskäiku loodusesse. Tema keeli, küla vahele nuuskima.
Niisiis, olime just magama minemas, kui Lilleke kargles mu ümber ja tegi hoolega silmi. Äh, mis seal ikka, ajasin kaatsad selga ning tatsasin koera järel öhe. Alguses kulges marsruut ootuspäraselt, aga siis otsustas koerake, et tahab mulle oma radu näidata. Jooksis eemale, vaatas tagasi, kui nägi, et ma ei tule, jooksis minu juurde ja siis jälle tagasi. Parajalt unisena ei viitsinud ma vastu vaielda ning lonkisin talle järgi. Tee viis suurte majade vahele, kõikidesse neisse kohtadesse, mida olin ka varem täheldanud Lille hulkumisradadeks.
Kui koju jõudsime, mõtlesin, et mis seess nüüd oli. Ei midagi muud, kui järjekordne tõestus, et ta peab mind oma parimaks sõbrannaks. Tahtis ta ju ekstra, et ma taga koos tema radadel käiksin. Tavaliselt hiilib ta külge ees minema, kui tahab nuuskima minna. Seekord aga tahtis ta jagada. Oh, mu kallis pisike koerast sõbrannake...
Muidugi võiks küüniliselt öelda, et ta ise ei julgenud minna, kes teab mis põhjustel. Aga naljakas oli käia mööda koera radu.
Eile tõi ta kaasa endaga ilusa suure beeži koera. Guru sai päris ilusa ehmatuse osaliseks, kui läks koera sisse laskma, ning käe juures lõmpsasid suured lõuad.