Tallinn-Berliin-Leipzig-Berliin-Tallinn

Andsin kergemeelselt lubaduse Postimehele treffenist kribada, niisiis ei laeku enne siia leipzigi kohta inffi e. episoodilise ja faktilise mälu kontrollharjutusi, kui olen suutnud oma selleaastase tippsündmuse üles tähendada artikli vormis.
A muidu võite vaadata ja lugeda Muusat, sest suvenumbris on nii minu pilt (hehee, kaanetüdruk) kui jutt ja Jyrka on tegija :) Väga soovitan tema artiklit, ja mitte sellepärast, et niisama promoda.

Lõvist, Marilynist ja väsimusest

Lõvi kosub (ptüi-ptüi-ptüi), Põnn on rahulolev, aga siiski teeb igaseid trikka. Näiteks veab keset ööd Lõvi kapi taha tolmu sisse ja kuriseb seal rahulolevalt ja valjult. Sest tal oli vaja ju ometi Lõvi tuua samasse tuppa, kus magan ajutiselt mina. Et siis ühekorraga mu kaisus olla ja Lõvil silma peal hoida.. asi siis päädis sellega, et tõin Lõvi enda juurde ja Põnn tuli inspekteerima. Oli seda (rasvast) rahulolu :), kui sai olla ühekorraga nii kaisus kui Lõvit kanseldada.

See nädalavahe möödus toimetuse rahvaga peamiselt Viljandisse ja tagasi sõites. Viljandisse siis sihtotstarbeliselt "Marilyni" vaatama. Vaatasin ühtlasi ka Kristy ja ta kaks põnni üle :) Ridaelamust ja meheraasust rääkimata. Marilynist kribasin ühe lühikse jubina, kes tahab, see leiab selle in spe OS-i uue telekava vahelt (reedeti ilmub).

Tänane päev oli sombipäev. Pea käis kõik aeg ringi ja tagatipuks tundus, et hakkab valutama. Pean õppima ka selles olukorras hästi ja efektiivselt töötama, ei saa ju kõik aeg alaväärsuskompleksis elada, eksole...

---

Kui räägitakse millestki midagi, kas siis halba või head, äratab see uudishimu. Kui aga räägitakse palju ja enamasti ülistavalt, tekitab see soovi minna ja vaadata asi üle. So very human, kas pole? Et kas on ikka nii hea kui kuulukse. Nii juhtus ka Oma Saare toimeka toimetusega, kes korjas end ühel ilusal maikuu keskpäeval Viljandi poole veerevasse bussi. Millegipärast kipub paberile Puškini muinaslugusid lõpetav pidude ja kõhu tühjuse kohta käiv fraas, aga milleks. Parem kõnelen maailma kuulsaimaks blondiiniks tituleeritud Norma Jean Mortenseni, hilisema Marilyn Monroe elukäiku kajastava lavastuse 18. mai etendusest.

Jälle

seisab ta minu ja elu vahel. Siledate silmadega, igavesti räbalates väike poiss. Tegelikult.. seisab ta iga elusolendi varjus, aga ma ei näe teda alati, õnneks. Aga nüüd näen ta piirjooni kõikjal.
Ma ei ole nii tugev, et näha teda kogu aeg. Ma ei taha taga kätelda. Või ei. Ma ei taha, et ta kätleb neid elusolendeid, kellega ma olen seotud. Kui isekas eksole.

Ja kui nüüd arvata, et olen hullumaja kandidaat, siis jah, teil on õigus. Aga võibolla seal ei näe ma teda enam või lepin temaga ära. Äraleppimine aga on allaandmine..

Aiapidu vs põnnid kodus

ja kumb jääb võitjaks?

Ikka põnnid...

Suur Põnn ajab mind mõnikord öösiti üles, et tal on vaja kõndima minna. Põnnid sõnakuulelikult ronivadki mu külje alla ja tukuvad seal täiesti rahulikult kuni ema naasmiseni.

Seda enam, et Jyrka on sunnitud treffeni vahele vist jätma, kuigi kõik piletid ja asjad on olemas. Põnnil endal pole piima.. ja kedagi võõrast tema juurde.. ei tea, kas ta üldse usaldab.

Keiser ja 4 elusat poega

oli meite Põnni tänane saavutus. :)
Mängime kambakesi ämmaemandaid, hõõrusime poegi elusaks ja kuivaks, arst õmbles samal ajal Põnni kinni. Muidugist ei saanud ta hakkama, 2 heledat suurt poega, 2 väikest ilusa halli mustriga - emasse. Saime ikka elusalt kätte, nii vähe on õnneks vaja :)
Aga Põnn esialgu ei ole eriti emaametiks suuteline, tuigub ringi. Ime ka...

Aktiivne ja sülekeskne sündimine

on vist mu väikestele loomadele omane.
Lill tõi esimesed pojad mulle voodi, Põnnil tulid veed mu süles nurrudes. Väga aktiivne sünnitaja on, sibeleb ringi.. ma ei imesta, kui esimene poeg tuleb nii, et tüüp seab ennast sülle nurruma ... või poolel hüppeteel.
Hmm. loodetavasti ikka tulevad täna.. kui ei, siis on jama.