Käisin Pärnus

traditsioonilisel üritusel, ehk Irene sünnal. Mida Jyrka jätkuvalt ja ekslikult läbuks kutsub. Aksi üritamisest hoolimata. Traditsiooniliselt käisime ka Kivisildnikul külas, intelligentset seltskonda nautimas.

Ebatraditsiooniliselt ekslesin laupäeval Miskil Seletamatul Põhjusel Riia maanteele ja nägin keset teed vedelevat kassilaipa. Soe ja pehme, veri ei olnud veel hüübinud, silm peast väljas. Ma seisin kõigepealt ta juurde, et keegi ei sõidaks tast veelkord üle, ja autovabal hetkel korjasin looma üles ja panin kõnnitee serva. Kõik, mida ma sain tema heaks teha. Jätsin hüvasti, paidega. Noor kass oli, nii 8-9 kuud vana, ilmselt kodust lahti pääsend, rõõmsalt maailma avastanud, ja.. edukalt. Sest uue maailma ta ju avastaski.

Ahjaa, see artikkel. Keegi ei mölise, kellelegi ei lähe korda ...
Tõsielumäng: jää maal ellu

Loomahoolik

Avastasin enda jaoks kiisu.ee ja kutsu.ee ehk loomareiti.
Ja nüüd ei teegi midagi muud, kui imetlen kasse ja koeri. Ja paitan. Ohjeldamatult, sest loomad on paid väärt, kõik loomad, suured ja väiksed. Ja näiteks poogeni esiposeerimised ple pooltki nii uvitavad, kuipalju paisid mu oma loomaksed saavad. Kaunid nagu nad kõik on.

Peaks ennast kirurgiliselt loomareitist eemaldama. Mhmh, sest modellid on õues. Ja kassikast tuleb välja viia.