reede, jaanuar 30, 2009

Ajakirjandus on masendus

Ajakirjandus ei ole kirjandus. On masendav. Päevade-kuude-aastate viisi masendust. Et pole aega-jaksu kirjutada midagi oma.
Igapäevase naha alleshoidmine võtab kogu mu olemasoleva ressursi. Sest kui tööl ei pea vihtuma poognate viisi päevakajalist, siis kodus, pärast viit päeva kirjutamist pole enam mõtlemisruumi ega aega. Ega jõudu. Ega tahtmist.
Ambitsioonid on vajunud mutta. Sinna, kuhu kõik kord maetakse. Mitte et need kunagi oleksid suurejoonelised olnud.
Ei teki isegi enam mõtteid, hea, kui suudan ennast lugema sundida, midagigi. Muud kultuuri on üle pea ja kogu aeg. Hea, kui leidub filme, mida jaksan vaadata. Silent Hill on muuseas väga-väga hea. Julgen kõrvutada Hellriseritega. Nii ideeliselt kui pildiliselt.
Ja sinna kõik lähebki. Krdi mõttetu värk. Kellel neid lollakaid lehelugusid ikka vaja on... Umbes sama nüri töö kui kõik muu... töö. Loomingulisust pole ollagi, ainult skeemid. Mõned nüansid, mille suudad ridade vahele paigutada, aga ikka on see kõik igapäevane pullikaka.

neljapäev, jaanuar 22, 2009

Pool autut kah läinud :(

RIP Toyota Yaris (numbrit ei mäleta)

hall ja hõbedane yaris
munamoodi seljakott
täitsa oma armas yunnu
ise sõitsin, ma ei valeta

Ilus oli olla
suisel ajal, kevadeti
ka
sügis sind ei murdnud
pehme talvgi halastas

aastaid polnud,
ainult mõnikümmend kuud
sõitsid kraavi nina muda täis

ellu jäid

keegi narr sind ära tegi
kraav kummardus su ette-taha
nüüd maha
sind kanti eest ja tagant

täitsa jama :(

"Atsihh!" – "Terviseks!"

On hea tava kiruda ilma. Küll on liiga külm, küll liiga soe, küll ajab higistama, küll on teed liiga libedad ja mida kõike veel. Ilma kaela saab ajada ka paha tuju ja selle, et laps sai koolis kahe ning sellegi, et naabrinaise kisa kostab läbi seinte. Ilm on alati süüdi. Peamiselt selles, et ta on olemas. Aga kui ilm ükskord lakkaks olemast, oleks ka paha ning siis kirutakse seda, et miks ei ole kevadvihmu, lörtsi, tuult ja tormi, kõrvetavat päikesepaistet... Kui on üldse kirujat.
Mina ei kirunud. Ainult aevastasin, tirisin mantlit tekina põlvede peale ja mõtlesin sellest, et see sõit ükskord läbi saaks. Tegevuskohaks pühapäevane Tallinn-Kuressaare hommikune buss. Uni, korralik pidu nädalavahetusel ja algav tööpäev nõudsid, et saaks vähemalt paar tundigi magada. Aga ei. Kõrvetav külm puges riietest läbi naha alla, leidis tükikese mantliga katmata kohta ning imbus jäise nõelapadjana põlvedesse. Unega võideldes tõusin püsti ja ronisin mööda eriliselt kitsast vahekäiku bussijuhi juurde. See näis võtvad tunde. Bussijuhiks oli mütsi alla peitu pugenud jääkaru, kes urises mu peale ja paljastas ähvardavalt kihvad. Seletasin kähiseva häälega, et võin välja näha küll kui pingviin, aga külm on mul ikkagi. Vastuseks kostis taas lõrinat ning bussiuksed lendasid plaksuga lahti. Avasin silmad, olime Virtsus.
Nüüd ma aevastan, püüan ninasse kogunenud olluse korralikult ja regulaarselt välja nuusata ning ignoreerida kassi kurgus. Rääkimata sellest, et vesi silmis teatab palavikust. Aga ma ei kraadi, sest õige mul vaja teada, et tuleb tekkide alla pugeda ning... kiruda. Vastikut bussi ja mõtlematut bussijuhti, kes taipas soojenduse sisse lülitada alles pärast praamilt maha sõitmist. Möönan, et praegu ongi selline aeg, kus suurem osa tuttavaid kas köhib, nuuskab, aevastab kodus või mängib tööl kangelast. Aevastades, läkastades ja nuusates.
Ma ei ole kangelane. Kui kraadiklaas ikka midagi kõrgemat kui pelgalt 37 ühikut näitab, jään koju, joon meega Coldrexi ja söön midagi maitsetut. Kui silmist just vett välja ei pritsi, siis panen DVD-mängijasse veel vaatamata "X-files’i" osad ning tukun teleka ees, kass kaisus. Siis ootan nädalas kord kodukülla saabuvat arsti ja lähen teda vaatama. Sinine leht ei ole küll nii mõjuvõimas kui nõukaajal, aga midagi ikka. Teen patsillidele tünga – nad ei saa end levitada veel tõbedest puutumata kolleegidele.
Vanarahvas ütleb, et mis sa köhid, osta vildid. Oleks see nii lihtne. Vildid on, aga köha on ka. Ja mis neist viltidest kasu, kui vett tuleb saabastesse sisse nii taevast kui maa pealt. Alles see oli, kui maad kattis ühtlane ürgmuda (muuseas, vanad kreeklased nimetasid seda ollust apeironiks) ja tuul piitsutas õelalt irvitades vihma näkku. Nüüd jääb veel ära oodata, millal taas saabub Eestimaale ja eriti Saaremaale omane sügis-kevad ning siis saab jälle kiruda. Halba suusailma. Ilma. Ikka ja taas.

kolmapäev, jaanuar 21, 2009

paskvill ja teisi lugusid

Haige olemise üks plusspooli on kindlasti see, et avaneb suurepärane võimalus kehastuda närivate ja urisevate lemmikloomade padjaks. nagu nüüdki. kolmesõrme trükk ja ei ühtegi liigset suurt tähte...
kirjutasin selle nädala käo. tuli paskvill. ise olen peaaegu rahul. ja kui mõelda, et selliseid asju on võrratult lihtsam kribada kui uudiseid või reportaaze elust ajakajalistel teemadel, mis hõlmavad pea kogu mu aja, siis... nojah, pole ma vist suurem asi ajast kirjutaja. õigemini, paskvillid tulevad paremad välja ja nõuavad vähem aega ning muidugi on neid lihtsalt mõnus kribada. kui ajalehel oleks selline püsirubriik nagu paskvill suvalistel teemadel, siis trügiks lausa jõuga neid treima.

neljapäev, jaanuar 08, 2009

Selgusid EKG tulemused

Kõik on enamvähem oki-doki, aga üks veider asi on küll.
Südame negatiivne rotatsioon, tähendagu see mida iganes. Põhimõtteliselt seletab see ära ka mu kõrge vererõhu (vähemalt ma arvan nii) ja ilmselt ka mõned teised asjad. Küll aga on veider, et kui ma üle 10 aasta tagasi olin Kuressaare haiglas uuringutel, ei suvatsetud mulle EKG-d teha... ja muidugi see mäletamisväärne koormustest, mille tulemusel arvati, et ma söön liiga palju (kuigi mul oli üks söögikord päevas) ja teen trenni vähe (siis tegin 5 korda nädalas a 3 tundi jutti), mis näitab seda, et lihtsalt ei viitsita põhjuseid uurida. Ja kui ma nüüd kõrvad pea alla panen, siis laiutavad käsi, et kesse võis seda teada.... Ääh, ühesõnaga.

Teine veider asi juhtus täna öösel. Piinlik, aga tõsi. Ärkasin sellest üles, et jube eba tunne oli taguotsas, ja lidusin kempsu. Aga eba tunne ei läind paremaks, sestap kärutasin Jyrka soovitusel No spa sisse. Pärasooles oli nagu kramp või midagi. Pikali olla ei saanud, sest ükskõik mis asendi valisin, oli kas valus või väga ebameeldiv... Õnneks rohi aitas, ja jube väsimus.
Praegu on natuke hell, a noh... ju läheb üle. Muidu on nii, et kutsun Viljandis jälle kiirabi järele. A seal ple praegu Manti, kes transpordiks tagasi.

neljapäev, jaanuar 01, 2009

Soovid ja lubadused

Üle elatud, faking 2008. Et su põrm mädaneks ja kõduneks ja et kunagi ei kasvaks su haual midagi peale rakvere raipe. Või tegelikult, see viimane on peaaegu et liiga hea.

Neile, kellele ma tere ei ütle: sama toredat uut aastat kui oli minu vana. Ja mõnedele veel. Eriti valetajatele.
Neile, kellele ma tere ütlen: et uus aasta ei oleks teil nii suurepärane kui minu vana.
(et siis jah, meelde tuletades vana, hallitama läinud sõna mineviku ja tuleviku kohta.)

Ahsoo, ma ei luba midagi ega kellelegi. Käige katusele!