Lugu maiast toimetusehiirest

NB! tegu on väljaprakeeritud tekstiga:

Pea kuu aega tagasi sain tuttavaks tegelasega, keda kirjeldatakse tavaliselt niimoodi: "Koduhiir on üleni hallika värvusega, mõnikord kollaka või pruunika varjundiga. Kõht on hele- või kollakashall. Selgelt äratuntav on ta nn. "hiirelõhna" tõttu, mida eritavad muskusnäärmed."
Pühapäeva õhtu ja vaikne arvuti surin. Suures vanas majas ei ole kedagi peale minu. Õhtune väsimus kraapis ärritavalt silmades ning kell tiksus halastamatult kvaliteetaega tööajast maha. Ja mina.. ma kammisin tuimalt uudisteportaale läbi ning äkilise mõtte ajel rebisin pilgu helendavast kükloobist. Mind uurisid vähem kui poole meetri kauguselt ümmargused uudishimulikud nööpsilmad. Paar hetke tunnistasime hämmeldunult teineteist ning siis tegi loomake minekut. Ootasin kannatlikult mõne minuti. Tagasi ta ei tulnud ning bns-is kirjutati midagi kütusehindade langusest ja....hiir oli tagasi. Lähemal kui varem, uurides asjatundlikult kõrvaklappe. Märgates mu pilku, lõi silmad valehäbis maha ning vudis oma teed. Sel õhtul ei mänginud me enam rebast ja väikest printsi.
Ülejärgmisel hommikul tööle tulles näitas kolleeg mulle võidukalt hiirenäritud kommi. Lahked töökaaslased oli jätnud mulle eelmiseö õhtul lauale natuke magusat. Hõbepaberis kompvek oli veetud telefoni ääre alla ning kommis haigutas ümmargune sakiliste servadega auk. Ka laua kollegi laual oli samasugune maius, see oli aga jäetud puutumata. Kummatigi leidus tema arvutiklaverisahtlis hulk väikesi pabulaid...
Jätsin oma kommi väiksele maiasmokast külalisele. Ta ei petnud mu ootusi, sest järgmisel päeval tööle saabudes leidsin laualt vaid hõbepaberipuru.
Möödus paar nädalat ning siis tuli taas. Mu laua peal on tavaliselt igasugust kraami, mida võib nimetada mitte niivõrd töö- kuivõrd õndsusasjadeks, näiteks pealuukujuline pliiatsiteritaja, mõned arvustamistootavad raamatud, väike märkmik ja ka väike pusle. Selline hülgepildiga. Väike ja kerge asi, mida on lihtne laua pealt maha nügida ehk sain tervisi väikselt nööpsilmselt olevuselt.
Ja mõnikord õhtuti, kui tuleb jääda kauemaks oma laua taha, vaatan ma sinna, poole meetri kaugusele, et võibolla tuleb ta taas. Ja võib-olla uudistame teineteist natuke kauem kui paar hetke...

Forgotten Sunrise seljatas Sistersi

Forgotten seljatas Sistersi sel laupäeval.
Kuigi ilmselgelt oli Sistersi Tallinna kontsert parem kui kunagi M'Era Lunal kuuldu, jättis ta sellise... kuidas nüüd öelda, ei liha ega kala mulje. Kena et käisin, aga midagi poleks katki olnud, kui poleks ka näinud. St. ei midagi erilist. Samas Andrew ei ülbanud ja pidas end üldse üsna korralikult ülal, mis iseenesest on positiivne.
Jõudsin ketserlikule järeldusele, et see bänd oleks võinud juba aastakümneid tagasi laiali minna. Uusi lugusid ju pole ja ainult Andrew E. on jäänud vanast koosseisust alles. Aga kaua sa ikka vanu lugusid ühtemoodi teed, ikka muudad midagi. Nüüd aga on lood nii tundmatuseni muutunud, et raske ära tunda.
Olin lavale üsna lähedal ja sisuliselt Suure DIEHARD Sistersi fänni Frantsu selja taga. Kui laval kiskus igavaks, siis võis pilgu rahulikult fs-le pöörata ning vaadata, kuidas ta vägesid juhatas. Dirigeeris. No offence, muidugi, Frants, aga see oli päris vahva vaatepilt :D.
Siis kargas eiteakust Tartu Madise ette miski pikajuukseline väike tibi, kes ei pannud ei ööd ega Madist tähele ja komistas korduvalt talle sülle. :D
Risto ja Vesta olid kontsal oma väikse rockilapsega, kel suus gooti lutt ja kõrvaklapid peas. Täitsa äge. Sest lapsest saab niiviisi kas tõeline selle muusikastiili vihkaja või hakkab ta juba 5-aastaselt omaenda bände tegema.
Tallinna Madis polnd üldse rahul kontsaga ning kõht oli ka tühi. Nii sõitsime Sassi-Madisega peetri pizzasse ja sõime mõned produktid nahka.
Et aeg oli üsna hommikune ehk pool üks, siis suundusime kolmekesi, Jyrka, Madis ja mina Rockstarsi, kus pidi teadupoolest mängima alates ühest Andersi bänd Forgotten Sunrise. Mängis küll, aga alates poole kolmest. Ja see oli äge. Anders ja co rokkisid täiega. Muidugi ei saanud ma end pidama ja keksisin laulu "Nextep Suicide" saatel üsna tublisti. Mina, vana paks. Ja jäingi keset saali, sest vunk oli juba sees. Madis aga kustus miskil ajal nii ära, et otsustasime mitte sellega riskida, et ta täiesti magama jääb ja läksime poole pealt minema.. :(((.
Aga järgmine kord jälle.:)

Seakari, ma ütlen

Enne kui ma vihast lõhki lähen, tahan rääkida mustast koerast. Lümanda mustast koerast, kelle omanik joob ja tal pole endal toidurahagi, koerale kuluvast rääkimata. Sestap hakkasime talle süüa andma ja sisuliselt on ta meie loom.
Nüüd aga vallavalitsus tahab ta maha tappa. Kus olid nende silmad siis, kui loom nälgis? Keegi midagi ette ei võtnud, aga kui vaja tappa, laseme aga käia. Anname ametnikele kinga ning tapame loomi. Ja kaitseme "kodutuid" lapsi, kes ei oska öisel ajal toas olla, vaid kolistavad küla vahel ringi. Ja mitte ainult... Välja pressida oskavad nad ka ja küla vahel kummide vilinal kihutada. Kaitsekilp on neil hea.

Jah, võibolla tuleks ta kinni panna, aga mismoodi ma panen kinni vana looma, kes sisuliselt terve elu on harjunud vabalt liikuma?

Tavaliselt vingerdan ma lubadustest välja, aga ühte ma luban: kui keegi sellele loomale peaks midagi tegema, siis ma tean väga täpselt, kelle poole näpuga näidata ja kelle pläkk üles korjata ja pressi paisata.

Intervjuul

Irina(TM)

Kummardus Vinskile

Ei, keegi ei taha seda teada, mina kaasa arvatud, aga ma räägin ikka.
Sellest, et kärsaninaga kass kaevas oma vastsündinud kiisul kõhu lõhki ja soolikad vedelesid loomakese peal nagu erivärvilised ussid, et pean alla laskuma mööda kilomeetripikkust raudtreppi ning all ootab kuristik, et lahtine buss on kõrge nagu 10-korruseline maja ja ma hoian ennast kõigi küüntega kinni, et mitte läikiva südamega maha pudeneda...
Te ei taha ju kõigest sellest teada. Aga kõike seda ma näen igal ööl alates kaheteistkümnest, vahel harva ka poole kahest kuni poole kaheksani, mil teen silmad lahti ja saan aru, et aeg on hoida taaskord ennast libastumast. Tänasesse. Sest tänal on seesama pulss, mis lööb sama ühtlaselt ja üsna samamoodi kui kella kaheteistkümnest poole kaheksani.
Keegi ei taha sellest teada, ja kõik teavad niigi. Et elu on uni ja uni on elu.

Armasta väikseid loomi...

Tegin eile õhtul aega parajaks (noh, OS venis nagu kapsauss), kui avastasin, et Janne-poolselt aknalaualt uudistavad mind ümmargused nööpsilmad. Hetke vaatasime teineteisele otsa, mina ja hiir, siis jõudsin üllatuda ja läinud ta oligi. Ootasin mõne hetke, süvenesin taas helesinisesse kükloopi, ja loomake oli jälle kohal, nuuskis ettevaatlikult kõrvaklappe. Taaskord tabatuna tegi minekut.

NB! kasse ei tohi külla tuua, tekitavad veel genotsiidi...

Olen sarimõrvar

Vaat sellise tulemuse sain. Kolleegil oli liiga palju aega ja ta saatis miskid imelikud testid laiali.

1. selgus, et olen sarimõrvar
2. geenius
3. tavalise mõtlemisega
4. et suudan koordineeruda (ebatavaline)
5. olen realistlik ja samas loominguline, aktiivne, kuid pole eriti perekondlik. Ei pööra suurt tähelepanu tähtsatele kuupäevadele. Analüütiline, rahulik ja umbusklik ning enesekindel, visa ning usun oma ideaalidesse...

kena keik, aga kes mu külje valmis teeb, sel ajal kui ma geniaalselt tavalisel moel mõrvan mõnda mõttetut... siga??? :((((((
ühesõnaga, hakkan dexteriks, aga täiesti oma koodeksiga. Mis lubab mõttetuid pisiülemusi ja vastikuid valetajaid maha tappa. Ja järjekord on juba täitsa olemas.

Vikerkaar

Your rainbow is shaded violet.

 

 

 

 

 

 

 

What is says about you: You are a creative person. You appreciate beauty and craftsmanship. You are patient and will keep trying to understand something until you've mastered it.

Find the colors of your rainbow at spacefem.com.

Ja Tindómë reklaamis mind ühes kohas nii:
Kirjutada ta igatahes oskab ja autoriteetne on ka. ;)

Kuidas relvastuda laipadega

Sellest on pikalt laialt juttu Mandi kõige värskemas raamatus, mis tõsi küll, veel käsikirjaline.

Algus on jube hea. Paremat ei saa tahtagi. Aga kuskil poole pealt läheb natuke lohakaks, niiet Mant, vaata üle.

A maitaht üldse kriitikat teha (eraviisiliselt aint natuke), vaid öelda, et ma olen nii mõnestki asjast absoluutses vaimustuses, näiteks lohesabast.
Sest mul on väga elavalt meeles Jõgeva sompus soine Iidmaa larp, kus lohe esimene ots põgenes ja kuninga asehaldur pidas koletise tagumikuga läbirääkimisi...
Samuti olen ma vaimustuses sellest, et lohe ei ole lohe, vaid elavmägi. Ja "kõigus" on hea leid.

Jaa.. ja nüüd saab Kriku oma tahtmise, ehk ma tekitan 13 talvise hetke kohta arvamusloo ja panen selle oma lehte ka ;)