tag:blogger.com,1999:blog-110082712024-03-07T07:43:51.676+02:00Päevade kogujaKrafinnahttp://www.blogger.com/profile/07069467123968924444noreply@blogger.comBlogger465125tag:blogger.com,1999:blog-11008271.post-78393195198242485392012-09-06T17:06:00.000+03:002012-09-06T17:06:18.569+03:00september 2012
juba mitu ööpäeva
järjest lähen neljaks
viieks tunniks kosmosesse
galaktika-nimelisse vaidlen
gaius baltariga number
kuuega olen juba ära harjunud
võibolla ta ongi ilus aga
kole suur on ta ikkagi liiga
suur et mahtuda inimlikku
skaalasse ja seda ma gaiusele
ütlengi gaius ei usu sest
tema armastab suurust
armastab numbreid ja usub
ühte jumalat usub capricat
sest number kuus on
südametunnistus
armastus ja pääsetee
lee ja kara ei hakka
kunagi teineteist täielikult
mõistama nad ei saagi sest
lee ei saa oma isast aru aga
isa on samasugune nagu lee
see aga tähendab et lee on
üks ekstra juhm aga geniaalne
ekspresident ning karast
on mul lihtsalt kahju suurepärane
lendur suurepäraselt segi tegelane
aga aru ei taha saada et
tuleb poisil kraest kinni võtta
vana adama sai kohe aru
või noh peaaegu kohe aga vähihaige
president ei saanud ja see kõik
kokku on üks tohutu seep üks
tohutu pesupulber aga
siiski palju elusam kui poetagune
elu siin Maa-nimelisel maal
täna öösel sai kosmos
otsa lihtsalt lõppes ära nii
ma võin ilma südametunnistuse
piinadeta lõpetada igasuguse vaatamise
ja nentida et kosmos
ongi ühekordseks äravaatamiseks
ning inimesed
on kah päästetud
kuni järgmise ööpäevani
Krafinnahttp://www.blogger.com/profile/07069467123968924444noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-11008271.post-81310375936886395662011-05-22T13:54:00.003+03:002011-05-22T14:10:58.969+03:00Kase lugu/Lugu oli lihtsalt vaja hinge pealt ära saada, ja kaua see halenäru viltune luul siin passib esilehel./<br /><br />Sombune taevas valas ükskõikset nukrust inimeste, pudulojuste ja taimede peale ning suur leinakask sirutas kaitsvalt oma sajandivanuseid oksi vastu taevaluuke, otsekui varjates tema hoole alla usaldatud vana halli maja.<br />Kask ei mäletanud enam, millal üraskid hakkasid end tema koore all koduselt tundma, ega sedagi, milline oli ta nooruspõlv. Ainult seda, et taevas oli eredam ja pilvelambadki kepsakamad. Korra paari kuu tagant nina väljapistev rohi ergas ja küütles kõigis vikerkaarevärvides, kibuvitsapõõsas lõi lõkendama, kaitstes end teravate okastega. Aastad olid kuud, ja päevad sekundid.<br />Kase pikad ja tugevad juured kaevusid maasse, juues ahnelt igat sõõmu, oksad pakkusid noorematel aegadel turvalist varjualust kõigile neile, kes pagesid armutu kollase ketta eest. Kassidki leidsid turvalise pelgupaiga kase kõige madalamatel okstel.<br />Alles see oli, kui tilluke hall karvakera tuiskas mööda tüve ikka üles ja alla, tegi haledat kisa. Esimest korda puu otsa ronides oli teine alles nii rumal, et allagi ei osanud tulla. Kask kiigutas raugelt oma pikki igavesti leinavaid oksi ja ootas. Aega oli tal palju... Väike kass surus oma nõelteravad küüned krobelisse koorde, ja sättis end maha ronima: tema suured kahejalgsed sõbrad kutsusid, ja kutse oli pääsetee. Hirmus, aga võib-olla... ja nii lendaski väike loomake kaks meetrit ühtejutti maa poole. Ehmatus möödus. Kase lehed kiikusid vaikselt ja suursuguselt. Möödus kuu, möödus teine.<br />Kask rabeles ja ägas tormis, poetas kriuksudes murdunud oksakesi, tuulevaikuses aga liikusid ta õrnad sõrmed, kandes kord rohelisi, kord kollaseid lehti. Mõnikord mängisid nad kirjatoojat, peites lehekesi aia äärde seatud postkasti. Kask aga sõrmitses hellalt tuulekandleid ning tema viisid rahustasid ja uinutasid vana halli maja.<br />Kuni üha tihemini hakkasid kahejalgsed pehmed, hapra koorega olevused kase ümber käima, suutmata siiski sekkuda kasevaikuse muusikasse. Hääled, ühtaegu nõudvad ja head, paluvad ja vaiksed, härdad, kajad, millest eristus sekundite möödudes hoopis teistsugune, metalse kõlaga krigin.<br /><br /> <br />Mu vana leinakask suri kiiresti, ometi aeglaselt. Jupp-jupi haaval. Aga ta laul kestab edasi. Vaikus ja tuul segunevad vana halli maja juurde istutatud noores, alles mõne meetri pikkuse kase lehtedes, sosistades tasa oma viisil, juurdudes mitte vaid liivasegusesse mulda.Krafinnahttp://www.blogger.com/profile/07069467123968924444noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-11008271.post-73296032845566438342010-05-14T14:41:00.000+03:002010-05-14T14:42:01.355+03:00Kaitsekõne, pühendatud feissbuukileIlmselt ei vaja võrguavarustest välja triivinud näoraamat (facebook, hääldus – feissbuuk) lähemalt tutvustamist. Kes teab, see teab, ja ülejäänud ei tahagi teada. Järgnev jutt on pigem adresseeritud neile, kel feissbuuk on mõnel põhjusel maksa üle kopsu ajanud, aga kes siiski ei raatsi sest sotsiaalvõrgustikust loobuda. Miks peakski. Miks peab tekitama probleeme sellest, et keegi üldusele tuntud inimene (Mihkel Raua näide) tappis oma feissbuuki konto. See oli tema valik, ja see ei pea olema sinu valik. Feissbuuk on täpselt selline nagu ta on, ei rohkem ega vähem. See, kui sõltuvaks sa saad temast, on sinu otsustada, ei kellegi muu. Kui tunned, et feissbuuk muutub kõige olulisemaks pereliikmeks, siis on tõesti viimane aeg konta tappa. Enne seda aga säti ennast ilusti sotsiaalvõrgustikku ja vaata-uuri, mis tulu sa temast saad. <br />Sest hoolimata kogu teda ümbritsevast poleemikast on ta üha elujõulisem. Teised samalaadsed sotsiaalvõrgustikud ei saa enam jaolegi. Põhjus on tegelikult väga lihtne. Näoraamat annab võimaluse vältida igasugust soovimatut infot. Päris igaüks su andmeid ei näe, ei näe piltigi, kui oled selle ära keelanud. Kuni selleni välja, et toredad ja kenad tuttavad võivad küll su sõpruskonnas olla, aga sa ei pea tingimata lugema nende mõtteavaldusi. Samas jälle, mis mõte on nende tuttavate pidamine sõpruskonnas, kui ei taha kuulda nende arvamusi? <br />Võib rääkida sellest, et tuleks rohkem näost näkku suhelda, tuleks inimestel külas käia, rääkida kasvõi telefonitsi. Jah, muidugi võiks ja tuleks. Aga kui needsamad tuttavad-sõbrad-muidu kenad inimesed elavad maa ja mere taga? Kui telefon sööb raha? Kui arvuti on tööpäevringselt sisuliselt nina all ja töö nõuab nii ehk naa info sorteerimist? Mis võiks olla veel lihtsam, käepärasem ja mugavam, kui jälgida helesiniselt ekraanilt hääde tuttavate tegemisi? Neilsamadel eelpoolmainitud põhjustel.<br />Põhjus, miks näoraamat on andnud viimasel ajal palju kõneainet, on ilmselt selle agressiivses sotsialiseerimises. Nii soovitab võrgustik pidevalt võhivõõraid inimesi tuttavateks ning promob võõrkeelseid või mis veel hullem, väärkeelseid n-ö toredaid teenuseid. Väärkeelne kasutan tähenduses – tõlkemootori abil välismaa keelest eesti keelde tõlgitud tekstid. Nii on feissbuukis näiteks võimalus kulda osatada ja laseriideid soetada. Hiljuti teatas näoraamat mulle, et kas sa mitte ei tahaks Toomas Hendrik Ilvest sõbraks, teil on kaks ühist tuttavat. Enne seda oli ta soovitanud Andra Veidemanni, ühistuttavaid kümmekond või rohkem, täpselt ei mäleta. Loomulikult, ma võin ju vabariigi presidenti sõbraks tahta, lihtsalt sellepärast, et tegu on ilmselt intelligentse ja muheda tegelasega, aga näoraamatut ma järgida küll ei kavatse. Nii soovitangi ma lihtsalt ignoreerida kõiksugu feissbuuki sotsialiseerumissoovitusi ja lihtsalt suhelda nende tuttavate-sõpradega, kellega ka muudel juhtudel suhteks. Olgu põhjus kas tööalane, isiklik või muulaadne.<br />Sest suhtlus on feissbuukis on mitmetasandiline. Võib omavahel suhelda, aga võib ja saab soovitada sõpradele-tuttavatele sündmusi. Ääremärkusena – mul ei lähe päevagi mööda, kui kuhugi ei kutsuta. Võib lihtsalt jälgida seda, mida huvitavat tuttavad võrguavarustest on üles noppinud ja seda omakorda jagada. Võib lugeda Twitteri (feissbuukiga samalaadne sotsiaalvõrgustik) stiilis siutsumist, aga ka täiesti asjalikke mõtteavaldusi, kuulata ja vaadata videolõike, võib ka mängida. <br />Jah. See viimane on üks väga oluline osa terves feissbuukis. Uudishimust ju prooviks kõik läbi, vaataks, kuhu asjad arenevad. Aga ei jõua. Lihtsalt ööpäevas ei ole niipalju tunde, et jõuaks nende kõigiga tegelda. Isegi mitte nendega, mis teoreetiliselt istuksid. Samas on sotsiaalmäng üks lihtsamaid ja armsamaid jagamise viise, tsiteerides üht pealinnas elavat sõpra. Tunnistan kohe üles, üks mäng on ka mulle hinge pugenud – FarmVille. Samas on just selle mängu mängijaid väga palju. Nii näiteks astus üks teine hää sõber Tallinnas kontorisse ja nähes ühe amettniku ekraanil tuttavaid viljavälju, tervitas teda –jii-haa, neibor! (Yee-haw, neighbor!) Äratundmisrõõm oli suur. <br />Mida ma aega öelda tahtsin – hoolimata sellest, kui paha-kole-halb on see, et inimesed ei suhtle enam omavahel otse, pole sotsiaalvõrgustikes selles süüd. Pigem on ajad ja olud sellised, mis soosivad võrguülest suhtlust rohkem kui siis, kui tiiger polnud hüpanud. Ja valik on sinu. Alati on olnud ja jääb. Mida sa sest valid ja kuidas selle valikuga käitud, on tõesti sinu enda, mitte kellegi kõrvalise otsustada. Niisiis, egas midagi, feissbuukini :).Krafinnahttp://www.blogger.com/profile/07069467123968924444noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-11008271.post-6708068690466713512010-05-06T12:34:00.001+03:002010-05-06T12:36:11.132+03:00Kurblik zombi, inimsajajalgne ja Haapsalu – HÕFF 2010Piki kevadise Haapsalu peatänavat venivad kaeblikud pasunakoorihelid, lohinal lähenevad vereplekilised, kummaliselt riietunud tegelased, üldisest kärast kostub oigeid ning ägamist. Mis toimub? Igakevadise, juba oma viiendat aastapäeva tähistava õudusfilmide festivali avaparaad, mis sel korral pühendatud õõvafilmide lemmikkangelasele – zombile. <br />Kui aga päris ausalt rääkida, siis pealtnägijate tunnistust mööda oli saja, õigemini küll saja ja neljakümne zombi rongkäik kuidagi veidralt reibas ning meenutas pigem räbaldunud rändtsirkust kui midagi muud. Samas leidus ka ehedust. Nii mõnedki komberdavad, kalbelt läikivate silmade ja veriste riietega ebasurnuteks maskeerunud tegelased mõjusid tõelistena. Nagu päris. <br />Etteruttavalt ja sissejuhatavalt tervesse sündmusse ütlen, et festivali treiler oli vaat et kõigist nähtud filmidest stiilseim. Üksik zombi kurdab oma kurba saatust. Keegi teda sõbraks ei taha, ükskõik kuidas ta ka ei püüaks, tema lähenemiskatseid tõrjutakse, lausa agressiivselt. Õnneks on aga sel vaesel õnnetul üks hobi, mis hoiab teda liikumas... ja lausa meeldib talle, isegi väga. Umbes selline tekst jookseb pildi all, kus näidatakse sõpru (või toitu?) otsivat ja ebamääraselt ägavat, kummaliselt sümpaatset ebasurnut. Aga mis ma ikka räägin, parem vaadake ise: http://www.youtube.com/user/MolluskProductions .<br />HÕFFist on saanud maailmanimega õudusfilmide festival, mida külastavad mitte vaid Eesti oma juhtivad filmikriitikud, -näitlejad ja subkultuuride spetsialistid, rääkimata paljudest-paljudest filmihuvilistest, vaid ka külalised välismaalt, nii režissöörid kui näitlejad. Tänavust juubelihõngulist festivali ehtis aga koguni neli rahvusvahelist esilinastust. Muuseas, tänavune aasta purustas ka külastatavuse rekordi. Kui esimene õudusfilmide festival kogus publikuks 1500 vaatajat, siis 2010. aasta HÕFFi külastas 2480 õõvafilmide huvilist. <br />Hoolimata sellest, et HÕFF on kasvanud suuremaks ja läinud üha kevadisemaks, ei ole ta kaotanud oma subkultuurset tähendust ja olemust. Õudusfilmid on siiski neile, kes otsivad ekstreemseid, lihast kontideni jõudvaid elamusi läbi kinolina. Samas saab ja võib vaielda teemal, kas füüsiline õudus on ikka õudus või pigem julmuse piiride psühhilist-füüsilist, lausa füsiognoomilist laadi kompamine. Enamik Haapsalu filmifestivalil näidatud filmidest keskendus suhteliselt klassikalisele füüsilisele õudusele, mõni lausa ilu(kole?)kirurgiale, hakkimisele, lõikumisele. Vaatamata aga sellele, et allakirjutanu ei kuulu just "saelaadi" filmide tõsiusksete austajate hulka, ei loe ma festivali külastamist tühjaks ajaraisuks. Paar päeva pärast festivali oli mul kerge filmimürgitus, kuigi kõiki festivali linateoseid ei jõudnud ega ausalt öelda ka ei tahtnud vaadata. Kommentaare aga sain pea kõigist näidatud filmidest. <br />Sest festival ei ole vaid sündmused, festival on ka tuttavad ja sõbrad, kellest üks või kaks alati istuvad kinosaalis. Festival on vahetud muljed ja kommentaarid, ideed ja mõtted, mis tekivad spontaanselt ning on seda ehedamad.<br />Filmide juurde tagasi. Kokku näidati festivali jooksul ligi paarikümmet linateost, nii täispikka filmi kui ka lühikest. Suurt pikemat aga kui paaritunnist linateost programmis polnudki. Pikim neist, serbia "Serbia film" linastus laupäeva öösel. Publiku lemmikuks osutus Hollandi film, kus pensionipõlve pidaval kirurgil on ambitsioon luua kolmest inimesest inimsajajalgne. Linateos "Inimsajajalgne" kuulub body horrori valdkonda. See film aga edestas napilt üht teist, hoopis teistsuguse filmikeelega linateost, jaapani õuduskomöödiat "Vampiiritüdruk vs frankensteinitüdruk". Seda teost on nimetatud ka kõige pungimaks õudusfilmiks. Miks? Tegu on samuti body horroriga, aga see on jõuliselt üle vindi keeratud. Nii saab näiteks frankenkensteini tüdruk endalt kehaosi lahti ja kokku monteerida. Jalgadest saab tiivik, mis tõstab ta kõrgesse torni ja käsi kasutab ta bumerangidega. Vampiiritüdruk aga teeb hüübinud verest enesele mõõgad, isegi verepiisad muutuvad kuulideks jne jne. Samas mõjub just vampiiritüdruk malbe ja süütuna, hoolimata kogu oma veretööst. Hääletuse alusel teenisid publikult kõrgema keskmise hinde ka "Rauduksed", USA komöödia "Stingray Sam" ning serblaste šokifilm "Serbia film". <br />Neist keskmist ei saa nimetada õuduseks, aga kuna HÕFF ei ole vaid õudus-, vaid ka fantaasiafilmide festival, siis ta sobitus väga hästi festivali programmi. Tegu on kosmose-muusikali ja westerniga, mis algselt oli mõeldud ja tehtud mobiiltelefonides vaatamiseks. Ääremärkusena – "Stingray Sam" on tõusmas kultusfilmi staatusesse. Film koosneb kuuest episoodist, milles igas esitatakse tagasiulatuv ülevaade toimunust ning üks laul. Film oli hea, aga ilmselt oleks veel parem, kui talle oleks kääre näidatud kasvõi paari episoodi ulatuses. Samas kehtib kääride näitamise eufemism ja mitte ainult peaaegu kõigi filmikunsti teoste kohta... <br />Ääretult sümpaatselt mõjus festivalil ka see fakt, et keskenduti siiski peamiselt filmidele kui millelegi muule. Polnud vägevaid, kõikvõimalike HÕFFi tränaga ülekülvatud lette ega isegi mitte särke. Need viimased oleks muidugi võinud olla, aga samas ei kurda ka nende puudumise üle. Toimiv festival ilma igasuguse lisakraamita on nähtus omaette ning sellisena vägagi mõjus. Värskendav koguni. <br />Kui kellelgi on aga tahtmist süveneda nišifilmidesse või tutvust teha filmimaailma subkultuuri(de)ga, siis internertist leiab ka eesti keeles tänuväärset materjali. Siinkohal viitaksin tuntud filmifriigi ja ulmefänni Trashi blogile: http://trash-can-dance.blogspot.com/. Blogisid on teisigi, suure osa neist asjalikest leiab Trashi leheküljelt üles. <br /><br />Ilmub MM nädalalõpus, 7.05. 2010Krafinnahttp://www.blogger.com/profile/07069467123968924444noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-11008271.post-31037945314527408482010-04-01T11:43:00.000+03:002010-04-01T11:45:21.608+03:00Nõiakaev/Witchwell<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiDFyqOefibSVxzDE0u0Kn7MtwBKfbIGQND-OcQjMXXeRs9CqRuyxH5Jr1QHWzCEF_bwGE0QOdZVP8jj3TqQMctLGRF7W0E0jsBsou3QxNPGKroEnpCyV0JYdz_I7jeaEVyOv1fww/s1600/kaev.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiDFyqOefibSVxzDE0u0Kn7MtwBKfbIGQND-OcQjMXXeRs9CqRuyxH5Jr1QHWzCEF_bwGE0QOdZVP8jj3TqQMctLGRF7W0E0jsBsou3QxNPGKroEnpCyV0JYdz_I7jeaEVyOv1fww/s320/kaev.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5455087220688569234" /></a>Krafinnahttp://www.blogger.com/profile/07069467123968924444noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-11008271.post-77248749944248860332010-03-04T12:34:00.004+02:002010-03-05T11:20:57.589+02:00Ühest väärt raamatust ja merispordistSMSi ajaloost – merest, mitte telekommunikatsioonist<br />Piret Hiie koostatud “Saaremaa Merispordi Selts. 125 aastat purjesporti Kuressaares läbi aegade ja mälestuste” lahkab Saaremaa purjespordi ajalugu kadestamisväärse põhjalikkusega. Raamat on varustatud peale rohkete illustreerivate piltide teadustööle omaste joonealuste märkustega. Tunnistab ju autor ise, et idee kirjutada raamatut kasvas suuresti välja bakalaureusetööst, selle tarbeks kogutud materjalidest, nii suulistest kui kirjalikest. Autori sõnutsi andis raamatu koostamiseks aga tõuke purjetamisveteran Otto Tamm.<br />Põhjust raamatu üle uhkust tunda on igati. Nii autoril, Saaremaa Merispordi Seltsil kui vast ka neil, kes tegelenud/tegelevad selle jõudu, nutikust ja osavust nõudva alaga. Raamat mitte üksnes pole sisult väärtuslik, vaid kujult kaunis. Mitte iga organisatsioon ei saa uhkustada kõvaköitelise üllitisega, mis lisaks kõigele on hästi kujundatud ning varustatud põhjaliku viitesüsteemiga. Kuni selleni välja, et raamatu lõpus on nii inglise kui venekeelsed resümeed. <br />Piret Hiie koostatud raamatukujulisele ning veidi populaarteaduslikku garneeringut saanud uurimustööle lisavad suure väärtuse mitte ainult kogutud kirjalik andmestik, vaid ka suulised mälestused. Autor on intervjueerinud uurimustöö tarbeks üle kahekümne inimese ning üles kirjutanud ütlused, mis avavad purjespordi emotsionaalse argipäeva. Ei mitte alati kirjakeelt järgides, vaid ikka lähtudes konkreetsest intervjueeritavast inimesest. Nõustun autoriga ses osas, et just need mälestused ja meenutused moodustavad vast raamatu kõige väärtuslikuma osa. Purjespordi võhikuna lisan, et need olid samas kõige huvitavam osa tervest raamatust... <br />Niisiis, mida võiks raamatust ja selle sisust arvata inimene, kes ei huvitu spordist, jahtidest, meresõidust ega üldse niisugusest tegevusest, mis näib kasutu ajaviitmisena? <br />Esimene samm raamatu huvitavaks tegemiseks on köitva kaanepildi ja maitseka kujundusega astutud. Professionaalsust oskavad üldjuhul hinnata ka need, kes üldiselt näiteks spordist midagi ei pea. Küllalt kõnekas on ka asjaolu, et ajalootudeng ja praegune magistrand käsitleb sporti kui sellist. Tekib miks-küsimus? Milleks peale selle, et kraadi saamiseks on tõepoolest vaja kirjutada mingit sorti teadustöö, valida just spordiajalugu? Vast oskab autor sellele kõige paremini vastata, võin vaid oletada, et kui teema juba valitud, köitis see teda niivõrd, et õhutas üha sügavamale sukelduma purjespordi ajalukku. <br />Niisiis, korralikult ja maitsekalt kujundatud raamat õhutab nii mõndagi peenikest intellektuaali seda üllitist sirvima. Mida ta näeb? Kas ta hakkab seda lugema? Ilmselt sõltub see suures osas sellest, mille peale ta sirvides juhtub ja kes millest huvitub. Kindlasti köidavad raamatut niisama lappama juhtunud inimest rohked ajaloolise väärtusega pildid, mis on varustatud silmahakkavas fondis pildiallkirjadega. <br />Algusest lõpuni loevad seda raamatud vast ikka need inimesed, kes on Saaremaa purjespordist ühel või teisel põhjusel väga huvitatud. Niisama huvilised ja raamatu juhulappajad ilmselt loevad üht või teist peatükki, saarlased aga leiavad eest hulga tuttavaid nimesid, tuttavaid nägusid – koolikaaslasi, sõpru, sugulasi. <br />Kätte tasub see raamat kindlasti võtta ka neil, kes tahavad kindlaid fakte sellest või tollest ajastust või inimestest.Krafinnahttp://www.blogger.com/profile/07069467123968924444noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-11008271.post-36821001003362238922010-02-04T12:36:00.001+02:002010-02-04T12:40:15.470+02:00Elame üle ehk sellegi talveÄrapõlatud lugu, aga las olla siis siin:<br /><br />Vahepealsed soojad talved on harjutanud eestlased, eriti kinnisvaraga tegelevad inimesed mõtlema, et tegelikult pole siin laiuskraadil vaja torusid soojustada, pole vaja ehitada korralikke maju, pole vaja mõelda korralikule küttepuude varule ega ka elektrikulule. Müüme aga pealegi hingehinna eest odavalt ehitatud kübrokist hütte ja kõigil on hea meel. Või õigemini küll müüjal, ostjaga ei arvesta juba ammu enam keegi. Tänavune külm aga tuletas taaskord meelde, et elame siiski põhjamaal ning lumerohke talv ei ole maailma lõpp. Või siiski?<br /><br />Kuidas muidu seletada jutte sellest, et tegu on ebatavalise ja -korralise olukorraga, need ja need aparaadid-masinad on tööst maha võetud või hoopis ära müüdud, seda, et kui veel lund tuleb (ikka tuleb, sest ega tali taeva jää, eriti veebruarikuus), peab kuidagi organiseerima abi, et lund ära vedada? Lund võiks ju vedada, valmisolek on olemas, aga kes maksab ja palju? Eriti praegusel ajal. Masu jutt on kõiki ära tüüdanud, veel enam, näib olevat lausa halb toon ja maitsetus seda sõna suu sisse võtta, aga paraku ei saa sellest üle ega ümber. <br /><br />Kinkis valitsus masu, polnud ka ilmataat kade – andis korraliku ja krõbeda talve. Ja nende kahe vallaslaps on väiksemat sorti katastroof? Torud külmuvad, akendel õitsevad jäälilled, liigsest kütmisest lähevad ahjud katki ja majad põlevad maha, prügilaelanikest ei taha mõeldagi... vaid küttepuudega kaubitsejad on haljal oksal. Lausa nii haljal, et ei arvesta ostja soovidega, vaid toovad ahjukütet sel ajal, mil neile pähe tuleb puude järgi metsa minna. Ja kui lõpuks saabub soovitud kaks ruumi puid, on ostjal vappekülm ning kõrvad kisuvad vägisi roosaks. Saba võib kah taha kasvada ja rõnga minna. Ei see siga ruiga tulles. <br /><br />Nali naljaks, roosilist ei ole majandusliku külje pealt ses külmas ajas midagi, pigem proosalist. Küll aga pakub tänavune krõbedus hulganisti silmailu ja talverõõme. Eriti sportliku ellusuhtumisega inimestele, sest isegi need, kel pole enam suuski ega kelku-uiske vanast ajast (no siis, kui ikka talv kestis vähemalt kuu aega) alles, mõtlevad salamisi nende abivahendite soetamisele. Ja kui raha napib, saab osta ju kasutatud kraami. Ega asjad seepärast viletsamad ole, et keegi enne sind neid pruukinud on. Peaasi, et kasutamiskõlblad ja näevad enam-vähem välja. <br /><br />Ilmselt kasutavad ka kõik pildistamishuvilised olukorda ning teevad mitme talve jagu pilte valmis. Ei või ju iial teada, millal taaskord jõuab siia saarele hingematvalt kaunis talveilm. Nii päevasel-õhtusel-öisel kui hommikusel ajal. Need viimased on kohe eriti ilusad, lumi sädeleb kuuvalguses ning hommik maalib habras-kahvatud heleroosad joomed taevasse. Ilu oma karmis ja neitsilikkus eheduses on avatud igaühele, kel jaksu-aega-tahtmist seda märgata ja hinnata. Võibolla isegi kuulata. Sest vaikus ju helisevat... Muuseas, on olemas selline projekt, mis kannab nime "Talvekoidik". Avastasin, et muusika plaadilt "Silent reflections" sobib väga hästi hommikuseks tööleminekuks, just siis, kui oled suutnud rammida auto läbi lume sellest kitsast kohast, mille "teeröövlid" armulikult on alles jätnud. Ja olenemata ilmast. <br /><br />Vahet pole, kas sajab tormiga pooleks lund, päike paistab läbi paksude pilvekardinate või paneb sinitaevast kollase tulekerana lume hinnalise esemena särama, ilus on ikka. Märgata talvist ilma-olu, kuulata vaikuse peegeldumist teele kaardunud lumisel teeoksal ning vastu esiklaasi tormavat lund... Hoolimata kõigest – sellest, et teed on nii mõnigi kord nii paksu lumevaiba all, et raske on eristada, kust see sõidetav pind õieti läheb, sellest, et ristmikud on nühitud litslibedaks ning sellestki, et linna väiksemad tänavad muutuvad pärast korralikku lumetuisku sõidetamatuks...<br /><br />Külm talv ennustavat sooja ja päikeseküllast suve. Kui see vähegi tõele vastab, siis tuleb lihtsalt see talv üle elada, ikka selleks, et keset suvist päikeselõõska igatseda varjulist kohta ning jahedat vett. Isegi lumi poleks siis liiast... Jääd pruukida ju kõiksugu plantaatorite jookidesse kõlbab, miks mitte siis ehedat lund. Metro Luminali sõnadega: "Elame üle ehk sellegi talve." (See on mu hing)Krafinnahttp://www.blogger.com/profile/07069467123968924444noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-11008271.post-30440766105996938202009-12-04T12:47:00.000+02:002009-12-04T12:49:27.721+02:0010 aastat Kuressaare Linnateatrit – teater nagu elu ise10 aastat Kuressaare Linnateatrit – teater nagu elu ise<br />Alguses oli teater. Päris oma ja kodune näitemängu- ja kultuurikants. Ajakirja Teater 1935. aasta 7. numbris 18. oktoobril ilmus artikkel “Kuressaare teater", kust saab lugeda: "Kuna huvi teatri vastu on suur, publiku nõuded kasvavad, mandri kutselised teatrid Kuressaares ja Saaremaal võõrusetendusi andmas ei käi, siis – et asja korraldada paremini, anda sagedamini etendusi ja kunstilist tasapinda tõsta – kutsus K. E. Selts ellu kutselise teatri Kuressaare Teatri nime all." Seda, kuidas teater toimis ja mismoodi näitemängu tehti Saaremaal pärast kutselise teatri loomist, saab lugeda Ester Purje artiklitesarjast "Tähti Kuressaare teatri lavalt läbi aegade" Meie Maa Kuressaare teatrimaja taastamise 10 aastapäevale pühendatud lehekülgedelt. Üks viimaseid artikleid lõpeb aga nii: "6. oktoobril 1951 põrkas Haapsalu lähedal Palivere rongi ülesõidukohal teatri buss kokku rongiga. Surma said Marie Kei ja Arnold Einam. Haiglasse sattus kümmekond teatri töötajat. See katastroof tähendaski teatri lõppu." Kutseline teater Kuressaares suleti 1952. aastal.<br />Aga kas see tähistas päris lõppu või siiski pausi? Paus võib olla kandev ja selle kandjaks oli siinmail Saaremaa rahvateater. Kuni 1999. aastani. 3. veebruari Sõnumilehes kirjutas Aili Kokk linnateatri taassünnist. "Kultuuriminister Jaak Allik ja Kuressaare linnapea Jaanus Tamkivi kirjutasid eile alla Kuressaare Linnateatri rahastamise lepingule, millega linn võttis kohustuse katta uue teatri iga-aastased majanduskulud aastani 2000 1,2 miljoni krooni ulatuses. /.../ Aprillis kavatseb Uibo (Kuressaare Linnateatri esimene direktor - toim) tööle võtta lavastusala juhataja või majandusdirektori. Näitlejad tulevad palgale septembris, kui algab töö esietenduse kallal. Selle aasta lõpus peab välja tulema Albert Uustulndi "Tuulte tallermaa", mille järgi kirjanik Juhan Saare praegu stsenaariumi kirjutab." <br />Teatrimaja avas uksed, peeti pidulikke kõnesid, šampanjakorgid lendasid... Aga siiski mitte kõrgele, vähemalt algusaastail. 2000. aasta 27. mai Meie Maa lehest võib lugeda, et Kuressaare teater võib uksed sulgeda, 2001. aasta 10. märtsil sellest, et Kuressaare Linnateatri nii mõnegi lavastuste vastu on kesine huvi, 2002. aasta 15. veebruaril, et Kuressaare linnateater on võlgades ja riigi poolt hüljatud... Kuidas edasi? Nõnda otsustatakse välja vahetada teatri senine juht, viia läbi nii mõnedki korralduslikud ja põhimõttelised muudatused. Kõik teed aga ei vii parnassile... Lühidalt öeldes, heitlikud ajad kestsid teatris 2005. aastani, mil teatrit saabus juhtima Piret Rauk, tuues endaga kaasa värske ja omal moel vana moodi uue hingamise. Olgu kuidas on, aga alates sest ajast võib Kuressaare Linnateatrit julgelt pidada toimivaks kultuurikantsiks. Kui veel viis aastat tagasi võidi küsida, et tõesti, kas Saaremaal on olemas teater ja see polegi rahvateater, siis nüüd võib küsida seda, mida teha selleks, et väiksest väga heast teatrist saaks väike väga-väga hea teater. <br />"Raugi eesmärk on muuta Kuressaare teater toimivaks repertuaariteatriks. "Projektiteatreid on Eestis niigi palju," põhjendas ta. "Julgen öelda, et Kuressaare teater on teel selle poole, et temast saaks repertuaariteater. Seda ei juhtu homme ega järgmisel aastal. Võimalik, et ka viie aasta pärast pole süsteem paigas, aga kindlasti on ta teel sinna."," lubas Piret Rauk 2005. aasta 2. novembri Meie Maa veergudel. <br />Praegu on Kuressaare Linnateatri repertuaaris "Vares", "Igavene kapten", "Unenägu", "Tapatöö jumal", "Patseba Saaremaal", "Ma armastasin sakslast", "Loomaaialugu" ning kokku on Kuressaare Linnateatris lavastatud kümne aasta jooksul, alates taasavamisest üle kolmekümne näidendi, neist lastelavastusi seitse. Näitemänge on Kuressaares lavastanud Väino Uibo, Kaarel Kilvet, Raivo Trass, Aare Toikka, Garmen Tabor, Egon Nuter, Kalju Komissarov, Merle Karusoo, Mart Kampus, Piret Rauk, Alla Zorina (Moskva), Patrick Pezin, Aare Laanemets, Donald Tomberg. <br /><br />Kümne aasta jooksul on Kuressaare Linnateatri lavalaudadel ja vabaõhulavadel mänginud nii mõnedki tunnustatud näitlejad. Esimestena meenuvad suvelavastusest "Igavene kapten" Allan Noormets ja Jüri Vlassov, Kersti Kreismann ja Sulev Teppart "Tapatöö jumalast", lavastuses "Võlg" Raivo Trass. Saaremaa teatris on oma kätt proovinud nii R.A.A.A.M teatri näitlejad kui ka Theatrumi näitetrupp, rääkimata linnateatri direktorist Piret Raugist ja Aarne Mägist, Saaremaa rahvateatri näitlejaist ja paljudest-paljudest teistest. <br />4. detsembril kell kuus avanevad Kuressaare Linnateatri laval kardinad. Selleks, et tähistada Jüri Tuuliku ja Urmas Lennuki koostööna sündinud "Varese" etendusega teatrimaja taasavamist. Palju õnne, Kuressaare Linnateater!<br />/Ilmunud 4. detsembri MM Nädalalõpus/Krafinnahttp://www.blogger.com/profile/07069467123968924444noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11008271.post-64312268641594944482009-11-27T12:45:00.002+02:002009-11-27T12:50:28.276+02:00Advendiaeg – ootus ja lootusNovember korjab üsna pea oma üha pimenema hakkavad õhtud kohvri ja jätab nad sahvrisse, ootama järgmist aastat, ise aga heidab lautsile (kus iganes ajas ja ruumis see ka ei paikne) teenitud puhkust nautima. Et ka järgmisel aastal kostitada loodust tormiseguste vihmade ja äkkkülmaga. Inimesi aga hingedepäeva ja mardisantidega, kadridest rääkimata. Või vaikselt läänest Eestisse imbunud halloween'iga. Nüüd aga annab kooljakuu ehk november au detsembrile, nime järgi kümnendale kuule (decem - ldn). Kristlik traditsioon tunneb seda kalendriaasta viimast kuud kui advendiaega. Tunnevad ka need eestlased, kes käivad kauge kaarega igasugusest usuga seotud nähtusest ringi, eriti kristlikust. <br />Advent, see tähendab ju seda, et kuu lõpupoole on oodata tööst vabasid päevasid, õpilastel vaheaega, väiksematele, aga mitte päris väikestele ilmakodanikele aga tähendab detsember advendikalendrit ja/või pea igal hommikul õigesse kohta toodud maiust. Või ehk midagi muud. Kaubanduses aga läheb lahti suurem möll kui tavaliselt - kes vähegi viitsib ja tahab, saab lahti aastajagu poenurgas vedelenud kaubast, millele nööbitakse suured ja ilusad sildid, mis lubavad hiiglasuurt allahindlust. Kes siis see loll on, et ära ei kasutaks aastalõpu kingituste hüsteeriat. Enamasti toimub see sildi all: me oleme su sõbrad, tahame ainult head, tule ja osta! Vaata, kui soodne, mis sest, et sul seda potti või panni pole kunagi vaja ja jääb kapinurka heas usus lebama, põhimõttel - ähk läheb tarist. Inimene peab aga oma hinge eest hea seisma ja nii saabki ta detsembri algusest peale end korda seada mitmesugustel advendiajal pakutavatel hingekosutavatel kontserdeil, kenasti sätitud näitustel, heategevuslikel laatadel... <br />Advendiaeg on ootamise aeg. Aeg korrastada oodates oma mõtteid, meenutada olnut, teha järeldusi, seada valmis end selleks, mida iganes elul pakkuda on. <br />Oodata saab aga mitmeid asju, näiteks Godot'd ja jõuluvana, jõululapse sündi ja kingitusi. Kõik sõltub ootajast ja sellestki, mida/keda oodatakse. Üldjuhul jääb Samuel Becketti tegelane tulemata, jõuluvanal on valehabe ees või jalas toasussid, kingitus ei pruugi olla mitte teps see, mida laps jõuluvanale saadetud kirjas korralike tähtedega maalis või emale-isale kõrva usaldas. Kindel on aga see, et kõik kirikukellad üle terve Eestimaa helisevad jõululaupäeval, et igal aastal sünnib vähemalt kirikutes jõuluime. Selline, mis toob kirikusse paljusid-paljusid neid inimesi, kes muul ajal pühakotta minna ei tihka või ei saa mitmesugustel ja väga olulistel põhjustel. Näiteks kassil on varvas haige või hing konutab valutades toanurgas ning peale tuleb võtta midagi tahedamat. <br />Kindel saab olla ka selles, et hoolimata sellest, kuidas ja mismoodi inimesed suhtuvad kristlusesse, on see maailma üks olulisemaid usundeid ajanud vähemalt mõned juured eestlaste teadvusesse. Nii arvavad pea kõik üldjoontes teadvat, mida tähendab advendiaeg, kuigi nad ei ole päris kindlad selle sõna päritolus. Jõuludest rääkimata.<br />Ladina verb "advento" tähendab lähemale jõudmist, millegi saabumist. Kristluses on väga täpselt määratletud see, mis peaks saabuma - kolmainu jumala inkarnatsioon ehk kehastumine. Nii elavadki kristlased advendiajal millegi suure ja püha saabumise ootuses. Ei ole ju lõppeks oluline see, et ajalooline Ieesus ei sündinud teps mitte talvisel pööriajal ega seegi, et kristlus toodi siia Maarjamaale kange kaelaga eestlase jaoks väga valesti. Oluline on see, et igal aastal tähistatakse jumala ainusündinud poja sündi ning kirikud muutuvad valguse kantsideks üle terve Eestimaa, surnuaias põlevad kümned ja tuhanded küünlad, laual säriseb verivorst ning ahjus küpsevad kartulid, jõulukuusk on ehitud ning hea õnne korral on seal nii mõnigi kingitus. <br />Advendiajal on, mida oodata. Niisiis oodakem ja seadkem oma hing jõuludeks valmis. Kaunist advendiaega. <br /><br />/ilmunud rubriigis Nädala nägu/ <br />Ps, väga vaimuvaene pealkiri, aga viimasel ajal olengi väga vaene. Igas mõttes. Aga optimistlikult: kui ma kõrvad pea alla panen suurest vaesusest, siis hakkab Jyrka saama toitjakaotuspensioni :)Krafinnahttp://www.blogger.com/profile/07069467123968924444noreply@blogger.com5tag:blogger.com,1999:blog-11008271.post-34397847949515718062009-11-04T23:18:00.001+02:002009-11-04T23:20:07.840+02:00TeadaanneKolisin feissi :) On sõbralikum keskkond. Siia tekivad lood, mida miskil põhjusel ple wõrgus, ei enamat ega vähemat.Krafinnahttp://www.blogger.com/profile/07069467123968924444noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11008271.post-22771869261010846662009-10-19T18:36:00.002+03:002009-10-19T18:40:55.437+03:00Nonii, tsirkus läbi, nüüd antagu ka leiba!Ühesõnaga, meie lehte tehti eile kella poole kolmeni. Mina magasin siis muidugi õndsat und, sest pärast edasi-tagasi Pärnu otsa olin päris küpse, pluss veel pisike vaatlusring kohalikes omavalitsustes ja jutuke.<br />1. Võrdlus: OS ja MM. Tiiduse pilt mõlemal, aga maidea ja ei saa aru, kust OS võtab nii koledaid pilte.. :( Tiidus ju kena ja sümpaatne tädi, aga siuke pilt? :0<br />Samas, ega öösel kirjutatud aktuaalne reportaaz ple ikka asi küll. Ei taha kritiseerida, sest võib ju kergelt juhtuda, et satun sama ora otsa. Aga muist lugusid olid ikka pääris koledad... <br /><br />ps. Torman trenni, seetõttu jääb analüüs ära ;)Krafinnahttp://www.blogger.com/profile/07069467123968924444noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11008271.post-28012014150380507992009-10-08T11:22:00.005+03:002009-10-08T11:29:54.713+03:00Konserveerimisest :)Hoidistamise aeg on käes<br /><br />Vihmane sügis hiilib akende taga ja kangutab oma tormiste sõrmedega puudelt lehti. Paneb mere mõtlema selle üle, et ükskord aastas võiks ka vetel küünised olla. Mõte kerib end kõrgeks laineks ja laksab raevukalt rannale, otsekui oleks see väikene saar talle liiga teinud. Võibolla ongi, aga kuidas ja mismoodi, seda teab ainult meri.<br />Sügis paneb inimesed juurdlema selle üle, mida hoidistada ja kuidas. Kas üheks või kaheks, koguni neljaks aastaks? Moos võibolla seisab ületalve, kuigi kõrvitsasalat käib ehk järgmisegi aasta ette ja kurgid/tomatid on küll tark teha niimoodi sisse, et neist jaguks kohe mitmeks ajaks. Mine tea, milline see järgmise aasta suvi on... <br />Tänavusel sügisel hoidistavad aga nii mõnedki inimesed mitte ainult õunu, porgandeid ja ube, kurkidest, tomatitest rääkimata. <br />Kui aus olla, siis hoidistama peaksid kõik, kel vähegi sotsiaalset taju ja mõtlemist. Kas endasse või kaasinimestesse. Neisse, kes räägivad sellest, kui palju ja mida nad kogukonna heaks teevad. Sest uskuma peab. Lootma peab. Olgu see usk ja lootus kasvõi nõiamaja jalgadel taaruv ja nõrguke (meelde tuletades Baaba Jagaa võluvalt absurdset osmikut) või kindel nagu malmi raiutud maja. Iseasi muidugi, millistest neist uskudest ja lootustest saaks parema konservi – kas valida kartulipudru sarnane Vabaduse väljakul esmatarbekaupu jagav keskerakond või Euroopa pilvedesse pürgiv päevalille nägu ja oravakujuline reform. Või hoopiski panustada inimeste tulevikku, kus rohelus lokkab ja inimene jalutab kesk orhideesid paradiisiaia poole. Mis sest, et see paradiis on olemas ka ilma inimese abita. Õigemini, ta toimiks paremini ilma kahejalgse ennasthävitava olevuseta, keda tavaliselt tituleeritakse uhkelt homo sapiensiks. Peseks õige selle sapi inimese pealt ning siis... Võibolla lubataks inimrassil siseneda aeda, kus kristliku traditsiooni järgi ootab madu koos keelatud puuviljaga. Ja kõik algab otsast peale. <br />Tänavuse sügise küsimus ongi selles, kas soolata sisse või pipardada. Magusad tunduvad ju kõik erakonnad ühtemoodi. Kes armastab kõike ja kõiki (repliigina – kes armastab kõike ja kõiki, ei armasta kedagi, ütles kunagi üks tark inimene), kes arvab, et aeg on käes (milleks küll?). On erakond, kes lubab Tallinna puhtaks teha, aga teised kohad jätkaks räpaseks (õige ka, mis see Eesti on kui vaid Tallinna eeslinn, agul) ja teine, kes tahab õhku puhastada. Õhu puhastamine tundub vaat et kõige targem. Õhk puhtaks mõtetest, tunnetest, ideedest, inimestest...<br />Kui aga muud üle ei jää, siis tuleb hoidistada kinnisilmi, põhimõttel, et pime võib saada nägijaks. Kui ka valesti läheb, pole hullu, mis see neli aastast ikka kaarnale on, kes istub kaljul ja nokib sekundeid. Iga sekund on sajand...<br />Aga ka tänavune sügis jääb ikka vaid sügiseks. Lehti ja inimesi tormituules rebivaks, uuteks algusteks ja mõnikord ka uuteks lõppudeks. Selleks Puškini sügiseks, mida omal ajal taoti väikestele lastele luuleridade kaudu pähe ja mida tuli ka eksamil õpetajatele deklameerida. Kummatigi aga seostub mulle sügis mitte ainult Puškiniga, vaid pigem värsiridadega: "Beleejet parus odinokii v tumane morja golubom." Sügistumeda mere ja üksindusega ning sellega, mida pimedad õhtud varjavad. <br />Konserveerida saab mitut moodi ja väga mitmeid asju. Olgu neiks asjadeks suvesoojus, kevadhingus, vahuhülgeid täis meri ja sõrmedelt pudenev liiv. Aeg, mis liigub ülalt alla ja mitte kunagi vastupidi. Kui just keegi liivakella ülespidi ei pööra ning ei anna armuaega. <br />Niisiis, igaüks teab, mida hoidistab. Mida ta just sellel sügisel hoidistab. Ja kui ei tea praegu, siis aja möödudes saab ta ikka vast teada, kas hoidis on kvaliteetsetest asjades tehtud ja kas teda kõlbab ka neljaks aastaks pruukida... Aga hoidistada tasub, igal juhul. Kas poliitikuid, suve või õunu. Miks mitte aga neid kõiki. Sest uskuma ja lootma peab. <br /><br />.Krafinnahttp://www.blogger.com/profile/07069467123968924444noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-11008271.post-52377390910314375942009-09-18T21:16:00.009+03:002009-09-18T23:22:52.855+03:00In memoriamÜks selgete värvidega liblikas<br />lahkus neljapäeval kirikust<br /><br />ja puidust kirst.<br /><br />See selgete värvidega hilissuvine<br />liblikas<br />lendas ühe selgepäise naise <br /><br />kirstu ees<br />järel leinajad...<br /><br />See on pilt,<br />mida raamistavad puud ja munakivid, Tartu vanalinna tänavate hilissuvine soojus, tudengid ja professorid, dotsendid ja doktorid. <br />Tartu ülikool ning religioonipedagoogika õdusad loengud. Naer ja naeratused, tarkus ja karmikoeline headus.<br />Aga see ei ole kõik, see ei ole lõpu algus, <br />vaid hetkeks püütud mälestusekiir Ühest Suurest Inimesest.<br />______<br /><br />Tartu ülikooli õppejõud, minu tudengiaja viimane suur õpetaja ja juht Pille Valk saadeti päikesega Raadi kalmistule. <br />Pärast seda, kui Pillele sai muld peale, hakkas vihma sadama. <br /><br />Allolev pilt on põgus meenutus õppesõidust Pille kodukanti,Viljandimaale, ühte sealsesse kooli jälgimaks usuõpetuse tundi. Kümmekond aastat tagasi.<br />Kaks neidist siin pildil on õpetajad, Kristy ja Ivi. Musta järgi tunneb eksimatult ära minu. Puudu on vaid Pille hiigelsuur kunksmoori kott. <br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjfcDu2P8ddJHJ-hR2kzbqmDnD43um4M0A-I_2smdPek-fj4mN-dAtLJTVInlZUiEnNqE0qkyldAOqaSqj77VKgWALnZkWPgXjCfvZPSqllvpL5JzEAxqv4lEH5hbLNjiMkgB_ufA/s1600-h/Pille+Valk.jpg"><img style="cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 346px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjfcDu2P8ddJHJ-hR2kzbqmDnD43um4M0A-I_2smdPek-fj4mN-dAtLJTVInlZUiEnNqE0qkyldAOqaSqj77VKgWALnZkWPgXjCfvZPSqllvpL5JzEAxqv4lEH5hbLNjiMkgB_ufA/s400/Pille+Valk.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5382874364607751714" /></a><br /><br />PS. Liblikast ja päikesest-vihmast jutustas mulle Lee. Mitte et ma ei oleks tahtnud ise kohal olla... Ikkagi inimene, kes on/oli väga oluline. Kuigi puutusime aktiivselt vaid aasta kokku. Selge, et see oli äärmiselt rikas aasta...Krafinnahttp://www.blogger.com/profile/07069467123968924444noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-11008271.post-45683536238684359682009-09-02T12:41:00.002+03:002009-09-02T12:49:21.648+03:00Hingede suvine allahindlusUnustasin pildi üles panna. Kuni Mehis avastas selle mu muuseumilugude kataloogist ja käskis Valmarile saata. Nii sattus hingede allahindlus MM lehele varem kui siia. Iroonia on aga selles, et üks mu peamisi "fänne" leidis selle pildi laheda olevat. Huvitav, kas nüüd võtab oma sõnad tagasi, kui saab teada, et hirmus ja tõeliselt nõmeda keelekasutusega Krafinna selle üles pildistas? :D<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjJ9J1SjwlfKJZ6GFD4CpOqFazNMAjGBSt1XLQIu7PSBrnwpnzXl4ux5IfNQaX5y1HBO_Igu1Ym-CAyDqqPa6ANb8gy2_daPnqceNhirsCQ2QnKuawbYIdv60raSyDPHHeomcg0Mw/s1600-h/ise+292.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjJ9J1SjwlfKJZ6GFD4CpOqFazNMAjGBSt1XLQIu7PSBrnwpnzXl4ux5IfNQaX5y1HBO_Igu1Ym-CAyDqqPa6ANb8gy2_daPnqceNhirsCQ2QnKuawbYIdv60raSyDPHHeomcg0Mw/s320/ise+292.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5376803478252449410" /></a>Krafinnahttp://www.blogger.com/profile/07069467123968924444noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11008271.post-22531425889032061542009-09-01T21:25:00.003+03:002009-09-01T21:43:11.861+03:00Kes on kaame näoga, sorakil juustega ja kraaksub?<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjeCPVl0tJEQdr7qahQK3w8fE4mqWIeXhaEg1OVYMDZw5v-hDFTxJ3jlkGW7Dv3ywrOO1y2ilyTspjVXOjsZ0NXU1_t7m_9TGIb37UfhT9VpTO59WPfRl-xK4yf4pm24UyTB9YALw/s1600-h/_MG_1617.jpg"><img style="float:right; margin:0 0 10px 10px;cursor:pointer; cursor:hand;width: 134px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjeCPVl0tJEQdr7qahQK3w8fE4mqWIeXhaEg1OVYMDZw5v-hDFTxJ3jlkGW7Dv3ywrOO1y2ilyTspjVXOjsZ0NXU1_t7m_9TGIb37UfhT9VpTO59WPfRl-xK4yf4pm24UyTB9YALw/s200/_MG_1617.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5376571241113531282" /></a><br />de Kraax muidugi :) Krafinna <br />Aga mis teie siis arvasite? :D<br /><br /><br />Kuramus, tahaks oma "fännidega" silmast silma kohtuda :) Päris põnev oleks teada, kas nad julgevad mulle silmast-silma, näost-näkku ka öelda, et Krafinna on nõme nimi ja üldse, surgu ma kohe maha. Muuseas, mina seda nime ei taht. Lihtsalt kleepus külge ja konsensus otsustas, et see peaks saama mu kirjanikunimeks. Sõprade oma muidugi. Vaenlased ja vaenajad mind ei huvita. Ükskord, kui rohkem aega on, siis ma nuhin IPde järgi nad kõik välja. Huvitav endal, noh. <br />Aga muidugi ma ükskord suren. Omal ajal. Vahepeal aga tuli Räpina Aapo sõbraks, Jüri Tuulik õnnitles, suurem osa teadlikke sõpru võtavad ühendust jne :) Isegi paar kilo olen selle kuulsusrikka dieediga maha võtnud. <br />Ja täna sain hurraa! üle mitme-mitme aasta tööpäeval kella poole kuuest koju! Vaat see on tähelepanuväärne fakt. :)Mõnele võibolla igapäevaelu, mulle siiani vaid unistus. Võibolla hakkab see aga korduma (ma vähemalt loodan) ja siis ma olen üks pisike, paks ja väga rahulolev väike My. Nagu ikka. <br />Lisaks kõigele oli OS-s väga rõõmus uudis. Mulle kui leheneegrile. Vihje on ülalpool ;)Krafinnahttp://www.blogger.com/profile/07069467123968924444noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-11008271.post-53779317062825104192009-08-25T17:06:00.001+03:002009-08-25T17:07:34.409+03:00Kes on sarimõrtsukas?Vastus: india rahvarõivais mõrtsuklanna.Krafinnahttp://www.blogger.com/profile/07069467123968924444noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-11008271.post-74828014542625972482009-08-23T21:07:00.010+03:002009-08-23T23:03:22.762+03:00Tuuridega nädalavahetus, mis algas kolmapäevalNädalavahetus algas kolmapäeval, <br />täpsemalt kell seitse, mil Jyrka laekus, et minna Mehise juurde. <br />Paarile napsule ja sporti vaatama. See viimane selgus alles kohapeal. Kõigepealt aga tuli üles otsida koht, kus kolleeg pesitseb, sest telefoni olin ma muidugi targu koju unustanud. <br />Kena keik, kohale me jõudsime ja hiljem koju ka. Vahele mahtusid parvlevad kassid ja hea seltskond ning kõne, mis läks lõpuks paradigmaatiliseks tekstiks. Meeldetuletuseks ja -jätmiseks mõned märksõnad: CiVi – siirdu v...u, MiPe – mine p...e ja selle variatsioon KäPe. <br /><br />Neljapäeval korjasime end kokku ja siirdusime... Tallinna. Koos empsuga, kes väga ei heitunudki sõidust. Kartsin hullemat. <br />Praami peal kohtusime Risto ja Vestaga ning nende pisipõnniga. Pisipõnni lummas Jyrka niivõrd, et ta unustas suu lahti ja jõllitas teda hüpnootiliselt terve tee. Vahepeal, kui Jyrka tegi suu lahti, siis vaatas võidukalt emmele ja issile otsa – nägite, ära tegin!<br />Igatahes jõudsime Sassi juurde, kes oli juba meeldivalt vintis, mõne aja pärast saabus ootamatult šikk Azaghal ning siis oligi aeg von Krahli astuma hakata. <br />Kohale jõudes ei juhtunud eriti midagi, tuvastasin roosa soenguga punkaris Villu Tamme ning edasi tuli vabakava. Kuhu mahtusid Daki ja co ning Astro Zombies. Oli vist nii. Ja siis ma helistasin Alverile, et miskit sporti teada saada. Azaghali pealekäimisel. <br />Pärast seda aga ajasid veristesse sidemetesse mässitud winnid ja puhhid rahval vere nii käima, et mind kallati mu oma raha eest ostetud õllega üle. Hästi. Siis rabas Sass mu käisest kinni ja tiris enda juurde. Avastasin ennast Sassi ja kellegi kahtlaselt sõbralikult käituva päikeseprillidega tegelase vahelt. Lähemal vaatlusel selgus, et tegu oli Kivisildnikuga, kes oli saabunud just kuskilt vastuvõtult, käinud läbi kirjanike majast, leidnud selle igava olevat ja suundunud siis punkkontserdile Krahli.<br />Igatahes kadus Sass mingil hetkel minema ja ma jäin koos Azaghali ja coga kuskile linnavahele lõnkuma. Mingil hetkel helises telefon ja selgus, et Sass on hoopiski kodus.. Hmmm. Nojah.<br /><br />Järgmisel hommikul vara sikutas Jyrka mind üles, et vaja emps sõidutada messile. Mina sinna ei sõitnud, sõitis Sass. Pärast Pirita-retke vajusime kõik uuesti magama. Ja seda kuni kella üheni. Mil hakati orgunnima Hargla ja Heli juurde minekut. Kuna aga sel hetkel oli plaanis naasta Saaremaale sama päeva õhtul, tegi see mind murelikuks. Et Helit ei näegi ja Viimsis saab heal juhul vaid paar tundi olla. <br />Kuna aga Sass oli silmnähtavalt häiritud sellest, et nii kähku laseme jalga ning Jyrka leebus, sai otsustavaks taas kord emps, kes teatas, et tegelikult polegi vaja õhtul ära minna.<br />Hip-hip-hurra! <br />Mina, kes ma ple eriti osav linnasõitja, sain siis sellega hakkama, et kurseerisin oma 3 korda edasi-tagasi Viimsi ja Tallinna vahet.<br />Pidu oli vist äge, ma kustusin poole peal ära ja üritasin magama minna. Aga kussa. Niipea kui sain Indreku endisesse kabinetti madratsid ja linad-tekid laiali laotada, ilmusid sinna nagu niidist tõmmatud valdavalt mehine seltskond, kes ei tahtnudki toast lahkuda. Peremeest ennast veel polnud. Aga tuli. <br />Sest Sass tahtis, et Indrek mängiks pilli. Painas mind, et mine ja palu. Leidsin, et Heli on palju kohasem paluja ning nii ta siis tassis Indreku sinna tuppa. Pilli mängima. <br />Vahepeal tegi keegi kurja häält ning Sass pidi lahkuma. Aga kontsert jätkus. Ligi tund aega.Või rohkem. Igatahes mõtlesin juba madratsi tirimisele suurde tuppa, kus näis vähem rahvast parvlevat. <br />Oehh. Järeldasin, et olen väike, katkise näoga ja paksuks söönud Eva Lotta. Endiselt. <br />Igatahes hommikuks oli pool seltskonnast veel majas alles ning hommikusöögi ootel. Pärast virgutavat hüplemist batuudil manustasin kohvi ja natuke söödavat. Linna saabusime pool kaksteist, seejärel jalutasin ema klaasist ristini, mis kõrgub Jaani kiriku juures. Väljaku ääres. <br />Äraminek oli leebelt flegmaatiline ja päädis sellega, et sõitsin vist ühel autol (kes täitsa kohatult sportlasi ootas ja teed risustas) peegli natuke kahekorra. Sest tõprad kõrvaltrajalt ei lasknud mind vahele. Aga selgus, et miskit õnnetust ei juhtunud – hiljem sõitsime samast sportlaste autost mööda ja kõik näis olevat korras. Ei ühtegi kildu ega miskit. <br />Aga pärast seda polnd mu flegmaatilisusest enam midagi järel.<br />Õhtul vahtisime esimesi ettejuhtuvaid filme sellest suurest portsust, mis Hargla oli Jyrkale kaasa andnud ning muidu oli mõnus olla.<br />Hommikul ärkasin jaburate unede peale üles ning kobisin gladiatusse. Et noh, nagu pärast selgus, anda valesti raha kildile. Ähh. Mul oli see täitsa meelest läinud, et tuli teistmoodi teha... <br />Ühesõnaga, hommik oli virgutavalt uimane ning pärast tassi kohvi kimasin linna. Et sõita muuseumite retkele. Nägin teel kahte surnud rebast. Aega oli masendavalt vähe ja nii nad jäid hääde inimeste hoolde. <br />Telefon helises just siis, kui sain oma tagumiku väiksesse muuseumi tellitud bussi maha istutada. Kõneles Irma Järvesalu. Valmistusin järgmiseks luuletuseks, tuli aga hoopis õnnitlus. <br />Lähemal uurimisel selgus, et mu tekstid olid Loomingus ilmunud. Ja Irma tuvastanud, et Krafinna on sama kes mina. Igatahes tundsin ennast pärast seda rõõmsalt päriskirjanikuna :D. Natukene aega. <br />Täna õhtul läksid aga Jyrka ja ema kiskuma ning tegelt... enam ma ennast nii hästi ei tunne. :(<br /><br />Aga vaheldusrikas nädalavahetus, või mis? ;)Krafinnahttp://www.blogger.com/profile/07069467123968924444noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-11008271.post-13120409518369474112009-08-18T20:14:00.003+03:002009-08-18T20:25:25.466+03:00Blogi-intervjuuNii, mul oli siis au olla esimene, kelle inteka Tiia üles pani. Kohevarsti ilmub see ka blogilehes, seniks link Tiiale:<br /><br /><a href="http://tiiauspaikka.blogspot.com/2009/08/blogi-intervjuu-avastame-blogipidajat.html">Intekas ise </a>Krafinnahttp://www.blogger.com/profile/07069467123968924444noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11008271.post-38949565203213654612009-08-16T19:33:00.003+03:002009-08-16T19:38:12.113+03:00Mind on tõlgitud :DKirjutasin selle teksti vist viis aastat tagasi. Ei mäletagi... Kiska pidi siis elus olema. <br />Aga kellelegi läks see tookord hinge ja ta tõlkis selle välismaa keelde. <br /><br />Suveuks<br /><br />okstest punut pärga kannad<br />lehti sajab õunapuult<br />kiska käpad märjal murul<br />suveust ta öiti otsib<br />nõuab päiksest nõuab hoolt<br /><br />tee täis närbund salaradu<br />kiisuke see talv saab otsa<br />tuleb kevad tuleb juba<br />sina aga maga väike<br />sulle suvelaule loon<br /><br /><br />Summerdoor<br /><br />A wreath of branches you are bearing;<br />leaves raining from the apple-tree;<br />kitty's paws on wet grass,<br />summer-door he seeks in night-time,<br />asks for sun and asks for care.<br /><br />The road is full of secret wilt-paths<br />little cat, this winter passes;<br />the spring is coming, it comes already<br />but you, my little, just sleep now,<br />summersongs to you I'll make.<br /><br /><br />Inglise keeles on ilusam :D ja kindlasti mitte nii koba kui originaal.<br />PS. Taliesen, poleks olnud vaja olla nii häbelik ;) Sul endal ju paljutõotavad proosatekstid.Krafinnahttp://www.blogger.com/profile/07069467123968924444noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11008271.post-849517359814500362009-08-08T01:15:00.002+03:002009-08-08T01:19:38.478+03:00Minu glamuurne eluKhmm-khmm /köhatab tähtsalt kurgu puhtaks/<br /><br />Te ju kindlasti tahate teada, kuidas Krafinna käis Portugali suursaatkonna korraldatud dineel, kuhu oli kutsutud peale tema veel tervelt 3! Kuressaare juhtivat kultuuritegelast pluss linnapea (kelle auks korraldati see pidulik sööming). Muidugi mõista olid seal ka Portugali suursaatkonna tegelased ja muusikud. Aga ei ühtegi ajakirjanikku konkureerivast väljaandest, isegi mitte peatoimetajat ja kohaliku raadio juhti :D. Ma ei saanud aru, miks aga ei olnud seal nii mõndagi teist tegelast (näiteks Melet), aga noh, mine sa võta kinni, mis portugaallased siis mõtlesid. <br /><br />Aga vat ei räägi :) Peamine on see, et elu ja tervisega kodus tagasi, kuigi degusteerisin 5 erinevat sorti veini, sealhulgas ka rohelist ja käisin fantastilisel fado-kontserdil.Krafinnahttp://www.blogger.com/profile/07069467123968924444noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11008271.post-3708358967949532712009-08-06T12:07:00.004+03:002009-08-06T15:31:20.519+03:00Jalka!Aga ma olen ajakirjas "Jalka" sees :D Neiupõlvenimega ja puha. Kirjutaja väike kala :)Krafinnahttp://www.blogger.com/profile/07069467123968924444noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-11008271.post-78263006276011196802009-07-31T13:14:00.009+03:002009-07-31T23:27:17.687+03:00Nutt ja halaKeegi v... gladiatusest näppas oksjonil nina alt kraami ära. Ja peksta ka ei saa, liiga vähe elus. <br /><br />OSi tahaks ka peksta. Igast kandist ja igast küljest. Sini-heleroheliseks. Sest kollane ta juba on. Jyrka miskipärast otsustas olla gentleman. Hästi, aga mina ei ole. <br />Niipalju ausust võiks olla, et mitte hõõruda vigu nina alla, mis tekivad peamiselt seetõttu, et esiteks ei saa lärmi sees keskenduda vigade ülesnoppimisele ja teiseks, tehke oma krdi leht enne kaheksat valmis! Siis ei pea poole kaheksast viimaseid külgi a 5 minutit lugema. Ja pole mõtet korrutada, et trükikotta läks minu ajal leht seitsmest. Nagu siiani peaks see minema. <br />Tuleks rääkida asjast, nii nagu asi on. Tahate inimesest lahti saada, hästi, öelge siis nii. Pole vaja keerutada. Pugeda põhjuste taha, mis ei kvalifitseeru tõsisemateks põhjusteks. <br />Kõige selle kammi põhjal on mul aga alust prohvetseerida. Et OS jääb viieleheliseks sügisest. Ja pole ilus valetada. Näkku ja otse. Õigemini, sellele peaks järgnema näopeks. <br />Ühe ja tõsisema teen veel. Aga selle jätan ridade vahele. Kel silmad on, see näeb. Teistele pole mõtet ka seletada. <br /><br />Ja see krdi ilm võiks olla ka vihmasem. Näiteks. Siis ei oleks mul pidevat alakat. Kõik on pruunimad kui mina. KÕIK! <br />Suvi ei ole töötegemiseks, ei ole...Krafinnahttp://www.blogger.com/profile/07069467123968924444noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-11008271.post-7370245685438520092009-06-29T00:22:00.005+03:002009-06-29T00:51:47.247+03:00Surnud rebasekutsud teelÜks sõidab väikese looma surnuks, ei peatu. Kas ei pane tähele või ei hooli. Teine sõidab mööda, näeb ja ei peatu. Pole tema asi. Kolmas sõidab üle... Neljas sõidab mööda ja vaatab, aga sõidab edasi. See kordub, variatsioonidega.<br />Kuni läksin tule tulemist vaatama. Nägin surnud karvast pampu teel liiga hilja ja pealegi olin korjanud hääletajad autosse. Tagasiteel aga sisuliselt koorisin kümneid kordi üle sõidetud juba ussitama läinud loomakese teelt ja viisin kraavi. Labidat mul pole...<br />Ja kümme minutit hiljem hullasid järsu kurvi taga kolm rebasekutsikat... Abs rakendus, aga üks kutsikatest, see, kes jooksis viimasena teele, sattus segadusse ja lõi oma väikse ilusa pea jeebulooma ratta vastu... Verd oli palju. Seisin abitult sureva looma kõrval ja ei suutnud mitte vaadata. Linnud sädistasid ja mets surus kõrva vastu maanteed. Püüdis kinni oma lapse viimase hingetõmbe ja vaikis. Hetkeks. Võtsin rebasepoja teelt ja viisin kraavi. Silitasin ta pehmet karva ja palusin andeks. Kümneid kordi. Sest labidat mul ju pole. Homme on.<br />Tule tulemine ja minemine olid ilusad, aga ma ei suuda mõelda millelegi muule, kui väiksele loomale teel. Iiveldab...Krafinnahttp://www.blogger.com/profile/07069467123968924444noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-11008271.post-31581331795960644072009-06-25T15:45:00.004+03:002009-07-01T17:58:24.967+03:00Pärast jalkat võidutulele järele<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiJCt7WX7hijiHSDPIgXgB8uQveCu8QF4tvWIU4RvUaw_Ef8IBtvgwEMHgspGu2UOdI-PcSr8s4f-BlwsvUIPzVobua49Lb4zHmDwpiLwrMJIxnD0N2d5Hc3vG0wKVHqQkOaPAhfQ/s1600-h/P1180329.JPG"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiJCt7WX7hijiHSDPIgXgB8uQveCu8QF4tvWIU4RvUaw_Ef8IBtvgwEMHgspGu2UOdI-PcSr8s4f-BlwsvUIPzVobua49Lb4zHmDwpiLwrMJIxnD0N2d5Hc3vG0wKVHqQkOaPAhfQ/s320/P1180329.JPG" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5351246638138214994" /></a><br />Kõik oli väga ilus, aga muda ja kivid on ikka pagana libedad... Ja mis neil viga, kel paksude kontsadega kingad olid jalas ja kes igapäev kingadega ringi käivad. <br />Mina oma ainukeste ja vaid naiskodukaitse tarbeks ostetud ilukingadega olin küll parajalt hädas. Hea, et selili ei lennand. <br /><br />Foto: Evely AavikKrafinnahttp://www.blogger.com/profile/07069467123968924444noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-11008271.post-9506625254642030232009-06-24T15:50:00.003+03:002009-06-24T15:57:25.162+03:00Jalgpall, vol 2<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjb9feMDehbMmpUntJg7CGT5xEcpgiznSK7iTotMr1xkb6dRo5M-EJC5JeNJCWphndqHDoLW43x13EUrle99sTp2iUb9-mIGqP-KDuRgVQH6e-_6bV_Pc7pd0hkGtOWQfuSfvZ3kw/s1600-h/jalgpall.jpg"><img style="display:block; margin:0px auto 10px; text-align:center;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjb9feMDehbMmpUntJg7CGT5xEcpgiznSK7iTotMr1xkb6dRo5M-EJC5JeNJCWphndqHDoLW43x13EUrle99sTp2iUb9-mIGqP-KDuRgVQH6e-_6bV_Pc7pd0hkGtOWQfuSfvZ3kw/s320/jalgpall.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5350875927180816162" /></a><br /><br />Foto: Irina Mägi<br /><br />Pildilt on näha, et OS on esindatud tervelt 2 mehega. Niisiis võistlesime raadioga, kel seljas Oma Saare särgid. Ja kes ikkagi on Gert? :D Ja see teine Kaarli-näoga poiss? <br />Meie Maa tundmatud on Irina poisid, a nemad tulid siis, kui selgus, et Alveril ja Ollul on krambid. ;)Krafinnahttp://www.blogger.com/profile/07069467123968924444noreply@blogger.com