neljapäev, september 06, 2012

september 2012

juba mitu ööpäeva järjest lähen neljaks viieks tunniks kosmosesse galaktika-nimelisse vaidlen gaius baltariga number kuuega olen juba ära harjunud võibolla ta ongi ilus aga kole suur on ta ikkagi liiga suur et mahtuda inimlikku skaalasse ja seda ma gaiusele ütlengi gaius ei usu sest tema armastab suurust armastab numbreid ja usub ühte jumalat usub capricat sest number kuus on südametunnistus armastus ja pääsetee lee ja kara ei hakka kunagi teineteist täielikult mõistama nad ei saagi sest lee ei saa oma isast aru aga isa on samasugune nagu lee see aga tähendab et lee on üks ekstra juhm aga geniaalne ekspresident ning karast on mul lihtsalt kahju suurepärane lendur suurepäraselt segi tegelane aga aru ei taha saada et tuleb poisil kraest kinni võtta vana adama sai kohe aru või noh peaaegu kohe aga vähihaige president ei saanud ja see kõik kokku on üks tohutu seep üks tohutu pesupulber aga siiski palju elusam kui poetagune elu siin Maa-nimelisel maal täna öösel sai kosmos otsa lihtsalt lõppes ära nii ma võin ilma südametunnistuse piinadeta lõpetada igasuguse vaatamise ja nentida et kosmos ongi ühekordseks äravaatamiseks ning inimesed on kah päästetud kuni järgmise ööpäevani

pühapäev, mai 22, 2011

Kase lugu

/Lugu oli lihtsalt vaja hinge pealt ära saada, ja kaua see halenäru viltune luul siin passib esilehel./

Sombune taevas valas ükskõikset nukrust inimeste, pudulojuste ja taimede peale ning suur leinakask sirutas kaitsvalt oma sajandivanuseid oksi vastu taevaluuke, otsekui varjates tema hoole alla usaldatud vana halli maja.
Kask ei mäletanud enam, millal üraskid hakkasid end tema koore all koduselt tundma, ega sedagi, milline oli ta nooruspõlv. Ainult seda, et taevas oli eredam ja pilvelambadki kepsakamad. Korra paari kuu tagant nina väljapistev rohi ergas ja küütles kõigis vikerkaarevärvides, kibuvitsapõõsas lõi lõkendama, kaitstes end teravate okastega. Aastad olid kuud, ja päevad sekundid.
Kase pikad ja tugevad juured kaevusid maasse, juues ahnelt igat sõõmu, oksad pakkusid noorematel aegadel turvalist varjualust kõigile neile, kes pagesid armutu kollase ketta eest. Kassidki leidsid turvalise pelgupaiga kase kõige madalamatel okstel.
Alles see oli, kui tilluke hall karvakera tuiskas mööda tüve ikka üles ja alla, tegi haledat kisa. Esimest korda puu otsa ronides oli teine alles nii rumal, et allagi ei osanud tulla. Kask kiigutas raugelt oma pikki igavesti leinavaid oksi ja ootas. Aega oli tal palju... Väike kass surus oma nõelteravad küüned krobelisse koorde, ja sättis end maha ronima: tema suured kahejalgsed sõbrad kutsusid, ja kutse oli pääsetee. Hirmus, aga võib-olla... ja nii lendaski väike loomake kaks meetrit ühtejutti maa poole. Ehmatus möödus. Kase lehed kiikusid vaikselt ja suursuguselt. Möödus kuu, möödus teine.
Kask rabeles ja ägas tormis, poetas kriuksudes murdunud oksakesi, tuulevaikuses aga liikusid ta õrnad sõrmed, kandes kord rohelisi, kord kollaseid lehti. Mõnikord mängisid nad kirjatoojat, peites lehekesi aia äärde seatud postkasti. Kask aga sõrmitses hellalt tuulekandleid ning tema viisid rahustasid ja uinutasid vana halli maja.
Kuni üha tihemini hakkasid kahejalgsed pehmed, hapra koorega olevused kase ümber käima, suutmata siiski sekkuda kasevaikuse muusikasse. Hääled, ühtaegu nõudvad ja head, paluvad ja vaiksed, härdad, kajad, millest eristus sekundite möödudes hoopis teistsugune, metalse kõlaga krigin.


Mu vana leinakask suri kiiresti, ometi aeglaselt. Jupp-jupi haaval. Aga ta laul kestab edasi. Vaikus ja tuul segunevad vana halli maja juurde istutatud noores, alles mõne meetri pikkuse kase lehtedes, sosistades tasa oma viisil, juurdudes mitte vaid liivasegusesse mulda.

reede, mai 14, 2010

Kaitsekõne, pühendatud feissbuukile

Ilmselt ei vaja võrguavarustest välja triivinud näoraamat (facebook, hääldus – feissbuuk) lähemalt tutvustamist. Kes teab, see teab, ja ülejäänud ei tahagi teada. Järgnev jutt on pigem adresseeritud neile, kel feissbuuk on mõnel põhjusel maksa üle kopsu ajanud, aga kes siiski ei raatsi sest sotsiaalvõrgustikust loobuda. Miks peakski. Miks peab tekitama probleeme sellest, et keegi üldusele tuntud inimene (Mihkel Raua näide) tappis oma feissbuuki konto. See oli tema valik, ja see ei pea olema sinu valik. Feissbuuk on täpselt selline nagu ta on, ei rohkem ega vähem. See, kui sõltuvaks sa saad temast, on sinu otsustada, ei kellegi muu. Kui tunned, et feissbuuk muutub kõige olulisemaks pereliikmeks, siis on tõesti viimane aeg konta tappa. Enne seda aga säti ennast ilusti sotsiaalvõrgustikku ja vaata-uuri, mis tulu sa temast saad.
Sest hoolimata kogu teda ümbritsevast poleemikast on ta üha elujõulisem. Teised samalaadsed sotsiaalvõrgustikud ei saa enam jaolegi. Põhjus on tegelikult väga lihtne. Näoraamat annab võimaluse vältida igasugust soovimatut infot. Päris igaüks su andmeid ei näe, ei näe piltigi, kui oled selle ära keelanud. Kuni selleni välja, et toredad ja kenad tuttavad võivad küll su sõpruskonnas olla, aga sa ei pea tingimata lugema nende mõtteavaldusi. Samas jälle, mis mõte on nende tuttavate pidamine sõpruskonnas, kui ei taha kuulda nende arvamusi?
Võib rääkida sellest, et tuleks rohkem näost näkku suhelda, tuleks inimestel külas käia, rääkida kasvõi telefonitsi. Jah, muidugi võiks ja tuleks. Aga kui needsamad tuttavad-sõbrad-muidu kenad inimesed elavad maa ja mere taga? Kui telefon sööb raha? Kui arvuti on tööpäevringselt sisuliselt nina all ja töö nõuab nii ehk naa info sorteerimist? Mis võiks olla veel lihtsam, käepärasem ja mugavam, kui jälgida helesiniselt ekraanilt hääde tuttavate tegemisi? Neilsamadel eelpoolmainitud põhjustel.
Põhjus, miks näoraamat on andnud viimasel ajal palju kõneainet, on ilmselt selle agressiivses sotsialiseerimises. Nii soovitab võrgustik pidevalt võhivõõraid inimesi tuttavateks ning promob võõrkeelseid või mis veel hullem, väärkeelseid n-ö toredaid teenuseid. Väärkeelne kasutan tähenduses – tõlkemootori abil välismaa keelest eesti keelde tõlgitud tekstid. Nii on feissbuukis näiteks võimalus kulda osatada ja laseriideid soetada. Hiljuti teatas näoraamat mulle, et kas sa mitte ei tahaks Toomas Hendrik Ilvest sõbraks, teil on kaks ühist tuttavat. Enne seda oli ta soovitanud Andra Veidemanni, ühistuttavaid kümmekond või rohkem, täpselt ei mäleta. Loomulikult, ma võin ju vabariigi presidenti sõbraks tahta, lihtsalt sellepärast, et tegu on ilmselt intelligentse ja muheda tegelasega, aga näoraamatut ma järgida küll ei kavatse. Nii soovitangi ma lihtsalt ignoreerida kõiksugu feissbuuki sotsialiseerumissoovitusi ja lihtsalt suhelda nende tuttavate-sõpradega, kellega ka muudel juhtudel suhteks. Olgu põhjus kas tööalane, isiklik või muulaadne.
Sest suhtlus on feissbuukis on mitmetasandiline. Võib omavahel suhelda, aga võib ja saab soovitada sõpradele-tuttavatele sündmusi. Ääremärkusena – mul ei lähe päevagi mööda, kui kuhugi ei kutsuta. Võib lihtsalt jälgida seda, mida huvitavat tuttavad võrguavarustest on üles noppinud ja seda omakorda jagada. Võib lugeda Twitteri (feissbuukiga samalaadne sotsiaalvõrgustik) stiilis siutsumist, aga ka täiesti asjalikke mõtteavaldusi, kuulata ja vaadata videolõike, võib ka mängida.
Jah. See viimane on üks väga oluline osa terves feissbuukis. Uudishimust ju prooviks kõik läbi, vaataks, kuhu asjad arenevad. Aga ei jõua. Lihtsalt ööpäevas ei ole niipalju tunde, et jõuaks nende kõigiga tegelda. Isegi mitte nendega, mis teoreetiliselt istuksid. Samas on sotsiaalmäng üks lihtsamaid ja armsamaid jagamise viise, tsiteerides üht pealinnas elavat sõpra. Tunnistan kohe üles, üks mäng on ka mulle hinge pugenud – FarmVille. Samas on just selle mängu mängijaid väga palju. Nii näiteks astus üks teine hää sõber Tallinnas kontorisse ja nähes ühe amettniku ekraanil tuttavaid viljavälju, tervitas teda –jii-haa, neibor! (Yee-haw, neighbor!) Äratundmisrõõm oli suur.
Mida ma aega öelda tahtsin – hoolimata sellest, kui paha-kole-halb on see, et inimesed ei suhtle enam omavahel otse, pole sotsiaalvõrgustikes selles süüd. Pigem on ajad ja olud sellised, mis soosivad võrguülest suhtlust rohkem kui siis, kui tiiger polnud hüpanud. Ja valik on sinu. Alati on olnud ja jääb. Mida sa sest valid ja kuidas selle valikuga käitud, on tõesti sinu enda, mitte kellegi kõrvalise otsustada. Niisiis, egas midagi, feissbuukini :).

neljapäev, mai 06, 2010

Kurblik zombi, inimsajajalgne ja Haapsalu – HÕFF 2010

Piki kevadise Haapsalu peatänavat venivad kaeblikud pasunakoorihelid, lohinal lähenevad vereplekilised, kummaliselt riietunud tegelased, üldisest kärast kostub oigeid ning ägamist. Mis toimub? Igakevadise, juba oma viiendat aastapäeva tähistava õudusfilmide festivali avaparaad, mis sel korral pühendatud õõvafilmide lemmikkangelasele – zombile.
Kui aga päris ausalt rääkida, siis pealtnägijate tunnistust mööda oli saja, õigemini küll saja ja neljakümne zombi rongkäik kuidagi veidralt reibas ning meenutas pigem räbaldunud rändtsirkust kui midagi muud. Samas leidus ka ehedust. Nii mõnedki komberdavad, kalbelt läikivate silmade ja veriste riietega ebasurnuteks maskeerunud tegelased mõjusid tõelistena. Nagu päris.
Etteruttavalt ja sissejuhatavalt tervesse sündmusse ütlen, et festivali treiler oli vaat et kõigist nähtud filmidest stiilseim. Üksik zombi kurdab oma kurba saatust. Keegi teda sõbraks ei taha, ükskõik kuidas ta ka ei püüaks, tema lähenemiskatseid tõrjutakse, lausa agressiivselt. Õnneks on aga sel vaesel õnnetul üks hobi, mis hoiab teda liikumas... ja lausa meeldib talle, isegi väga. Umbes selline tekst jookseb pildi all, kus näidatakse sõpru (või toitu?) otsivat ja ebamääraselt ägavat, kummaliselt sümpaatset ebasurnut. Aga mis ma ikka räägin, parem vaadake ise: http://www.youtube.com/user/MolluskProductions .
HÕFFist on saanud maailmanimega õudusfilmide festival, mida külastavad mitte vaid Eesti oma juhtivad filmikriitikud, -näitlejad ja subkultuuride spetsialistid, rääkimata paljudest-paljudest filmihuvilistest, vaid ka külalised välismaalt, nii režissöörid kui näitlejad. Tänavust juubelihõngulist festivali ehtis aga koguni neli rahvusvahelist esilinastust. Muuseas, tänavune aasta purustas ka külastatavuse rekordi. Kui esimene õudusfilmide festival kogus publikuks 1500 vaatajat, siis 2010. aasta HÕFFi külastas 2480 õõvafilmide huvilist.
Hoolimata sellest, et HÕFF on kasvanud suuremaks ja läinud üha kevadisemaks, ei ole ta kaotanud oma subkultuurset tähendust ja olemust. Õudusfilmid on siiski neile, kes otsivad ekstreemseid, lihast kontideni jõudvaid elamusi läbi kinolina. Samas saab ja võib vaielda teemal, kas füüsiline õudus on ikka õudus või pigem julmuse piiride psühhilist-füüsilist, lausa füsiognoomilist laadi kompamine. Enamik Haapsalu filmifestivalil näidatud filmidest keskendus suhteliselt klassikalisele füüsilisele õudusele, mõni lausa ilu(kole?)kirurgiale, hakkimisele, lõikumisele. Vaatamata aga sellele, et allakirjutanu ei kuulu just "saelaadi" filmide tõsiusksete austajate hulka, ei loe ma festivali külastamist tühjaks ajaraisuks. Paar päeva pärast festivali oli mul kerge filmimürgitus, kuigi kõiki festivali linateoseid ei jõudnud ega ausalt öelda ka ei tahtnud vaadata. Kommentaare aga sain pea kõigist näidatud filmidest.
Sest festival ei ole vaid sündmused, festival on ka tuttavad ja sõbrad, kellest üks või kaks alati istuvad kinosaalis. Festival on vahetud muljed ja kommentaarid, ideed ja mõtted, mis tekivad spontaanselt ning on seda ehedamad.
Filmide juurde tagasi. Kokku näidati festivali jooksul ligi paarikümmet linateost, nii täispikka filmi kui ka lühikest. Suurt pikemat aga kui paaritunnist linateost programmis polnudki. Pikim neist, serbia "Serbia film" linastus laupäeva öösel. Publiku lemmikuks osutus Hollandi film, kus pensionipõlve pidaval kirurgil on ambitsioon luua kolmest inimesest inimsajajalgne. Linateos "Inimsajajalgne" kuulub body horrori valdkonda. See film aga edestas napilt üht teist, hoopis teistsuguse filmikeelega linateost, jaapani õuduskomöödiat "Vampiiritüdruk vs frankensteinitüdruk". Seda teost on nimetatud ka kõige pungimaks õudusfilmiks. Miks? Tegu on samuti body horroriga, aga see on jõuliselt üle vindi keeratud. Nii saab näiteks frankenkensteini tüdruk endalt kehaosi lahti ja kokku monteerida. Jalgadest saab tiivik, mis tõstab ta kõrgesse torni ja käsi kasutab ta bumerangidega. Vampiiritüdruk aga teeb hüübinud verest enesele mõõgad, isegi verepiisad muutuvad kuulideks jne jne. Samas mõjub just vampiiritüdruk malbe ja süütuna, hoolimata kogu oma veretööst. Hääletuse alusel teenisid publikult kõrgema keskmise hinde ka "Rauduksed", USA komöödia "Stingray Sam" ning serblaste šokifilm "Serbia film".
Neist keskmist ei saa nimetada õuduseks, aga kuna HÕFF ei ole vaid õudus-, vaid ka fantaasiafilmide festival, siis ta sobitus väga hästi festivali programmi. Tegu on kosmose-muusikali ja westerniga, mis algselt oli mõeldud ja tehtud mobiiltelefonides vaatamiseks. Ääremärkusena – "Stingray Sam" on tõusmas kultusfilmi staatusesse. Film koosneb kuuest episoodist, milles igas esitatakse tagasiulatuv ülevaade toimunust ning üks laul. Film oli hea, aga ilmselt oleks veel parem, kui talle oleks kääre näidatud kasvõi paari episoodi ulatuses. Samas kehtib kääride näitamise eufemism ja mitte ainult peaaegu kõigi filmikunsti teoste kohta...
Ääretult sümpaatselt mõjus festivalil ka see fakt, et keskenduti siiski peamiselt filmidele kui millelegi muule. Polnud vägevaid, kõikvõimalike HÕFFi tränaga ülekülvatud lette ega isegi mitte särke. Need viimased oleks muidugi võinud olla, aga samas ei kurda ka nende puudumise üle. Toimiv festival ilma igasuguse lisakraamita on nähtus omaette ning sellisena vägagi mõjus. Värskendav koguni.
Kui kellelgi on aga tahtmist süveneda nišifilmidesse või tutvust teha filmimaailma subkultuuri(de)ga, siis internertist leiab ka eesti keeles tänuväärset materjali. Siinkohal viitaksin tuntud filmifriigi ja ulmefänni Trashi blogile: http://trash-can-dance.blogspot.com/. Blogisid on teisigi, suure osa neist asjalikest leiab Trashi leheküljelt üles.

Ilmub MM nädalalõpus, 7.05. 2010

neljapäev, aprill 01, 2010