laupäev, detsember 29, 2007

lammas on lammas

Eksole.
Aga kui vähe villa kannab, läheb tapale. Unustasin sujuvalt ära, et Ruhnu on ka nagu Saaremaa. Kerge unustada, sest pole seal käinud ega seosta Ruhnut kuidagi meite saarega. Aga vast saab korda. Neil seal nii aktiivne kultuuri- ja muu elu oma 64 asukaga, et puha 2 kauplust ja 2 kultuuriga tegelevat kampa jne.
O. Rand sai küüned taha sellele, et Tätte olla nüüd Vilsandi põlisasukas, siis noh, vaatame, kas Vilsandist saab kah nüüd kultuurimeka. Kadund Juhan Saar oli ju see, kus käidi palverändamas, ilmselt muutub nüüd väikevilsandi asemel suurvilsandi rändekohaks. Kuigi oma häbiks pean tunnistama, et mina enam rada üles ei leidnud... ja toona, kui käisime terve merekultuuri kambaga seal palvlemas, siis läksime põiki läbi saare. Kui otse Vikatilt tahta rada leida... siis noh, kulub vast päev ja teine otsagi, kui selle kohas üles leian. Vana kauplus on lähedal ja Suumani Sassi maja. Neid on kerge leida. Ehk siis teejuhised palverännuks :)

reede, detsember 21, 2007

Tänase lehe puhul olen rahul vähemalt ühe asjaga

Nimelt fotoga.
Sellest kassipojast, kes suiti pidevalt aia taga magas, õnnestus mul teha sügisel pilt. Kui oli jutt sellest, et peaks lümandasse sõitma, ja joodikuid poe juures pildistama, siis pakkusin seda fotot. Mitte et oleks eriline shedööver, aga annab loo mõtte edasi ja tõmbab lugema. Kohalikud muidugi tunnevad ta kenasti ära. Aga teistele on nägu varjatud.
Fotoplogis.

Ja nüüd markeerimise mõttes lood, mis enda arust on viimasel ajal suht-koht õnnestunud:

Vene seltsi 10. aastapäev
Tasumata võlg luule eest
Kuressaare kultuurikeskuse seinad lagunevad
Piuks, Mäuks ja tädi Marie
Kadakahaldja unenägu

ja Helpsi ja Anne-Maiga koostöös tehtud Valjala lugu:
Valjala noortekeskus
Muuseas, lehes on kirjas, et loo autor on ka Helps ;). Wõrku ei pandud kahjuks.

reede, detsember 07, 2007

Tolm, lihtsalt tolm

Ämblikuvõrgud
tolm, kassikarvad ja tolm

kõikjal
laua peal paberite all
ülalpool läpaka lamedat lõusta
all kohviku krohvitud seinas
kõikjal

tühi tuba, tühi keha
sinine veri, kassikarvad ja tolm
oblomovi rahulolevad silmad
pilguvad tolmu rütmis
kõikjal

tolm, krohvitud pilk ja tühi ruum
kõikjal all
ülal

tolm, lihtsalt tolm

Kellad ja viled, andke või pasunaid. Prsse ühesõnaga

Täna on Oma Saare sünnipäev. Viled, kellad, õnnesoovid, tordid, ilusad inimesed jne.

Aga minu tuju lahkus koos sellega, et pidin eile sisuliselt survemeetodit kasutades pressima infi välja, millest öeldi, et jah, räägime, (ja ma usun siiralt, et nad oleks seda teinud, sest nad ise on ka huvitatud lahendeist), ja yks survest oli see, et kohe-kohe on vaja, tuli põleb jne.
Ja lõpptulemus oli muidugi see, et lugu jäi välja.
Olgu, olen autsaider, olen. Aga see, et ma ahistan häid inimesi, olulisi allikaid, oli liig mis liig. Ja mille nimel...
Lisaks sellele ei suuda ma hakkama saada tundega, et ma... näen rohkem kui tahan.

Jõulud on surmaaeg, palju häid jõule teilegi.

esmaspäev, detsember 03, 2007

Minu daemon

pühapäev, detsember 02, 2007

Kõntsane detsember

Kõik eilse jäljed täis on musta
meeletust.
(K. Lepik)

Viimane kord, kui ma lasen affatleda kuskile võistlusesse või žüriisse. Esimesel juhul valatakse kõntsaga üle ja ülistatakse seejuures üle keskmise head keskpärasust ja teisel juhul valad ennast ise kõntsaga üle ja üritad välja valida keskpärasusest parima. Mõlemat pidi on tuju sitt.
Ühesõnaga, ka siin annan alla. Nagunii on kõik üks p. puha.

reede, november 30, 2007

Olen jojo

Ühel päeval saan kõik inimesed kohe kätte, keda vaja, kõik annavad täpset ja konkreetset infot, käituvad ühesõnaga pressi- ja muidu sõbralikult. Ikkagi inimene eksole.

Teisel päeval peaaegu visati raekojast välja, et see ei ole uudis, mida jahite. Et mis te üldse siin teete ja kas keegi kutsus teid. Ja seda tegi linnaametnik, maksumaksja maksab, ja tema ei anna infot...
Pealegi, tegu oli mu endise inglise keele õpetajaga, ilmselt maksis kätte. Krt küll teab, mille eest. Ja lugu, mille uudistepealik peaaegu pressis mult välja, et peab-peab tegema, see ei ilmunudki. WTF, ühesõnaga.

Täna avastasin järjekordselt, et meie telekava küljendaja on aHV. Nimelt oskas ta Krafinna asemel kirjutada KraHVinna, ja pärast seda, kui talle oli saadetud nime õige kuju. Alles see oli, kui ta jättis mu tekstid selle põhjendusega välja, et las teised saavad ka avaldatud, sul juba olid sees. Nagu kvantiteet loeks. Nüüd siis maksis aHV kätte. Ja ise mugavalt kuskil Pärnus. FFF.

neljapäev, november 01, 2007

Diagnoos: vana ja rumal. Ja ajakirjanik

Ma ei suutnud täna ühtegi rida kribada, kuigi 3 lugu ootas tegemist, nüüd juba 4. Sest sündmuskohale ikka jõudsin, koos konkureeriva lehe kolleegiga.

Küll aga on ilmub siiski see lugu, mille ma lubasin meelelahutuskülgede toimetajale ja läbi minu veel üks nekroloog ja oehh... ühe kirjaniku (noh, see et mulle ei istu, ei tähenda, et ple kirjanik eksole... kõike peab siin ilmas olema) kohtumine lugejatega.

Ja siis läksin ja raiskasin raha, sest ei saa ju ometi lubada, et palgapäevani raha kestaks eksole. Tekkis tungiv vajadus puhaste mustade teksade järgi, sest ma lihtsalt ei jõua pärast toimetusepäeva muud teha, kui paitada kasse, rääkida koeraga ja vaadata Losti. Seda enam, et homme olen korralik ja lähen vaatama Piafi. Ontlikult. Lips ees ja puha.

Ja koos kult. toimetamisega tulid kaasa kõikvõimalikud vastuvõtud koos veini ja suupistetega. Muud ple midagi, aga riided ei mahu enam selga. Õigesti. Kesse ikka tahab välja näha nagu veerev pall eksole... seepärast siis number suuremad riided. Ja sellised, mis ei oleks t-särgi kujulised. Sest viimane inspektsioon kappides näitas posu ilusaid ja lahedaid t-särke... aga... need saadanad ei sobi ju iga riietusega. Eriti kui palli moodi välja näha eksole...

Jah, Kriku, nüüd võid kobiseda, et mis need naised kogu aeg kaalust kribavad. Mul on peamiselt materiaalne põhjus. Vaata ülalt.

Ja siis me oleme Jyrkaga kahepeale suutnud toimetust loksutada. Eriti koristajat. Sest näiteks on mul pinisev koll nimega Kaval ja tema teine pool ehk Ants ripub Jyrkal all.

pühapäev, oktoober 21, 2007

Käisin Pärnus

traditsioonilisel üritusel, ehk Irene sünnal. Mida Jyrka jätkuvalt ja ekslikult läbuks kutsub. Aksi üritamisest hoolimata. Traditsiooniliselt käisime ka Kivisildnikul külas, intelligentset seltskonda nautimas.

Ebatraditsiooniliselt ekslesin laupäeval Miskil Seletamatul Põhjusel Riia maanteele ja nägin keset teed vedelevat kassilaipa. Soe ja pehme, veri ei olnud veel hüübinud, silm peast väljas. Ma seisin kõigepealt ta juurde, et keegi ei sõidaks tast veelkord üle, ja autovabal hetkel korjasin looma üles ja panin kõnnitee serva. Kõik, mida ma sain tema heaks teha. Jätsin hüvasti, paidega. Noor kass oli, nii 8-9 kuud vana, ilmselt kodust lahti pääsend, rõõmsalt maailma avastanud, ja.. edukalt. Sest uue maailma ta ju avastaski.

Ahjaa, see artikkel. Keegi ei mölise, kellelegi ei lähe korda ...
Tõsielumäng: jää maal ellu

teisipäev, oktoober 09, 2007

Loomahoolik

Avastasin enda jaoks kiisu.ee ja kutsu.ee ehk loomareiti.
Ja nüüd ei teegi midagi muud, kui imetlen kasse ja koeri. Ja paitan. Ohjeldamatult, sest loomad on paid väärt, kõik loomad, suured ja väiksed. Ja näiteks poogeni esiposeerimised ple pooltki nii uvitavad, kuipalju paisid mu oma loomaksed saavad. Kaunid nagu nad kõik on.

Peaks ennast kirurgiliselt loomareitist eemaldama. Mhmh, sest modellid on õues. Ja kassikast tuleb välja viia.

pühapäev, september 30, 2007

Kuidas teha lugu ehk korrektoritoolilt väljatõstmine

Jah, mind tõsteti sõna otseses mõttes kõrgemale kohale. Teisele korrusele. Ja Ragna kinkis (kultuuri)mulli puhumise potsiku. Mullid on päris ilusad, aga lendavad omatahtsi. Nagu mõttedki. Vat tahtsin teha natuke sarkastilist lugu raamatute üldisest kättesaadavusest (noh, see oli teema, kus ma ei pea ennast pool nädalat kurssi viima, ja kähku-kähku oli vaja), aga välja tuli oopis midagi muud. Ja pealkiri peatoimetati ka minema. Olevat liiga keeruline. Nojah, nagu Jyrka ütleb, mul on mõistmise presumptsioon. Ja niimoodi ongi sel artiklil natuke verevaene, aga piisavalt mitteküsimusi tekitav pealkiri: Laenutada? Laenutada... Laenutada!

Aga ma söön oma mütsi ära, kui jagan täpselt, mida ja kuidas teha. Kõik on katsetamise asi. Ja matemaatika. Mhmh. Aga ma püüan oma mulle väärikalt ja natuke isepäiselt puhuda, muidu ei ole see ei minu külg ega minu toimetamine. Niisiis, natuke soola ja pipart ilusate ja kenade inimeste ja näituste vahele. Luban, et annan endast ... vürtsika ja mitteparadigmaatilise parima.

esmaspäev, september 24, 2007

Püha poolsurnu ehk liigagi elus

Mul tuli lõpuks meelde diagnoos, et mis
siis viga on.
Selgus, et kõige vajalikumas kohas on anaeroobne keskkond, eesti keeli hapniku puudumine. Mis tekitab küsimuse, et miks ma siis ikka veel elus olen. Sest kui sellist laadi bakter satub organismi, see tapab. Päris kole surm, algab liikmete kangestumisega.

Millest ma järeldasin, et võin vabalt arendama hakata ebasurnute kultust e nekromongerina saatma vaimu enne välja, kui füüsise järgi tõmban.
Osaliselt seletab selline veider konditsioon ka räbalates poisi nägemise, üldse nägemise.

Hail ebasurmale :)

teisipäev, september 18, 2007

Usu või usu :)

Pärnu maakohus otsustas alasti naiste jalgpallikohtumise ajal ...
*
Kohus määras süüalusele kaks aastat vannis istumist.
*
Igas koolis võiks olla mitu tublit nägu.
*
Majandusministri meelest on maavanem käitunud nagu korrumptant, riigilt taha taotledes.

reede, september 14, 2007

Teine kuri artikkel :)

Ärge pikka viha pidage, sportlased:

Terves kehas terve vaim

neljapäev, september 06, 2007

Patsient on koomas, elagu klient

Kõigepealt õnnestus mul üks-kaks viga lehte lasta, siis tegi küljendaja suht suure käki, ja siis tegi peatoimetaja oma tööd. Ehk lasin kõrvad kortsu ja kuulasin kõik ära. Sest noh, ega ma ju meelega. Ma polegi vist ühtegi tööd nii süvenenult ja korralikult püüdnud teha. Ja keegi pole õnnetum kui mina, kui avastan mingi käki. Sestap, olen loobunud meie lehte veelkord lugemast, ehk siis kojutulevat lehte loeb ainult Jyrka. Oma närvikava huvides. Sest kui on miski viga, siis keegi hea ikka ütleb, ütlemata ei jäta.

Ja siis tekkis keeletoimetajal idee kirjutada sellest, et mis pagana klient on patsient. Kui ma olin umbes veerand tundi juba torisenud, et arstil on ikka patsient ja soolaku oma klient sisse. Ja kirjutasin loo, ja homses lehes on esiküljel mu pilt ja 5. lehel arvamus asjast. :) Pilt on maha joonistatud inwe sellesamalt pildilt, kus ma siuke kurblik ja mõtlik olen, nagu ma tõesti ka olin.. sel hetkel.

Näide artiklist:
Hiljuti lehti sirvides jäi mulle valusalt silma, et arstid (ja muidugi papagoidena ajakirjanikud nende järel) nimetavad patsiente klientideks. Kas pelgalt sõnade vahetus või siiski sisuline ja semantiline erinevus nende kahe mõiste vahel? „Patsient“ – (ld k patiens), ravitav, ravialune, arstiabi tarvitaja. „Klient“ – (ld k cliens), alaline tellija, ostja, tarbija. Kui arst kasutab sõna „klient“ oma ravialuse kohta, paneb see mõtlema, et kas tõesti on see ravialune vaid teenuse tarbija, arstiabi sisseostja.

Kliente võib olla ju mitut sorti, on selliseid nagu mina ja võib-olla paar-kolm mu sõpra, kus teenindaja ja kliendi vahel on piinlikult täpne raha- ja/või infovahetusskeem ja ei midagi enamat. On ka neid, kelle ees teenindaja laskub seitse korda selili ja seitse korda kõhuli, sest kliendi nägu kuldavad jakobsonid.


Edasi saaab lugeda homsest Oma Saarest ja ka wõrgust.

neljapäev, august 30, 2007

Pärast puhkust

... on sisseelamisraskusi, aklimatiseerumatus, välismaa-maigulise sõnaga,
ühesõnaga.

Mitmesõnaga:
sõnad jooksevad päeva lõpus silmade eest mööda ja tähenduse saamiseks pean lauset 3 korda lugema, ja siis võib juhtuda, et mõni kosmeetiline viga lipsab silmade vahelt läbi. Hea, kui kosmeetiline. Näiteks olin ma täna päeval veendunud, et Wikipedia on eesti keeles ka normaalselt kribatud, a selle asemel on oopis Vikipeedia, tähendagu see mis iganes siis. Veider kirjapilt mu jaoks igatahes, a noh, tuleb kuskile üles tähendada, et sama orgi otsa uuesti ei lendaks.. Nagu neid orke ja nuge vähe oleks.

Aga,
üks kolleeg esitas keerulise küsimuse, et kuidas sa ka puhkasid, et mida sa tegid, kui puhkasid. Ma jõllitasin selle peale talle otsa ja mõtlesin. Et kuidas ma siis puhkasin. "Hästi" oleks ilmselgelt vale olnud ja heast peast maiviitsi valetada. (Tegelt maiviitsi üldse valetada.. Kui vähegi saab tõe ja vaikimistega läbi ajada.) Et kuidas ma siis puhkan ... aga õnneks vastas ta ise, et tema ka ei tea, mismoodi käib puhkamine.

Minu jaoks on puhkus see, kui armas punane loomake nurrub ja mängib/ nurrub ja tukub/ nurrub ja ajab mind hommikul üles. Ja kui ma saan igal ajal siseneda oma väikestesse mängumaailmadesse või päriselt mängida (loe: larpida). Ja õlut juua, ilma et peaks mõtlema, et jeebus, kui ma joon, siis homme ei ole mul tähelepanu ollagi. Ja see, et ma ei pea haisvasse aparaati minema. Tööl olemise vastu pole mul enamasti vähimatki, aga see sinnasõit .. vat see tapab ära. Tagasi koju on ka nagu rahulikum. Ei tea, kas siis rahulolu või enda kirumine kulutab niipalju aega, et ei märkagi maastiku vaheldumist nii väga, ja peamine, nina ei tunne erinevaid haisusid.

Pealegi, nagu ma ka Barbarale ja Alexile ütlesin, et "summer, yes, its has its moments". Niiet ple ullu midagi. Vaikin ja räägin. Neist asjadest, millest tahan. Ja surun need mõtted olematuks, mis... ei lasknud puhkust niimoodi nautida... vaatnii.

Sedasi ma siis puhkasin. Ple vaja mulle ei välismaad ega jahte ega Kuud. Ainult vaikust ja rahu ning mu oma pisikesi loomi ja maailmaid.

teisipäev, august 21, 2007

Ikkagi

juhtus see, mida kartsin. Õigemini, mis pidi nii minema, sest nii suure verega ei jää ükski asi sisse pidama.

Mis tekitas omakorda küsimuse, et kas mul õnnestus olla jälle originaalne ehk verest tühjaks joosta ringi sebides ja rolli mängides ... Kuuldavasti pidi see väga valus olema füüsiliselt, aga ma nagu ei tundnud miskit peale mõne väikse valupiste. Ja muidugi vere. Veider viis katkestust üle elada igatahes ...

aga haigla mind kinni ei pandud, mis on vägagi positiivne.

esmaspäev, august 20, 2007

Mul lihtsalt ei õnnestu

rolli mängida siis, kui olen ma ise. Seekord kohe pärast Viljandisse jõudmist sattusin kiirabiga haiglasse, seal tehti ülevaatus, anti rohtu ja retsept ning kaasa soovitus, et sportmänge ei tasu ikka mängida siis, kui veri lahmab ... Nii, aga mängule jõudes selgus, et eriti mina pidin sebima alguses ja oma IG tütart otsima. Kohatine leigus tütre leidmise osas tuleb tegelt kirjutada selle arvele, et ma ei saanud nii palju ringi sebida, kui tahtnuks. Ime, et üldse nii palju liikuma end sain sundida. Sest noh, mis rollimäng see ka on, kui istud nurgas ja lihtsalt näägutad teiste kallal. Nagu osaliselt pidingi tegema. Aga inimeste peale karjuda maioska. Ja kui üritasin niisama, siis see, kelle kallal pidin eriti võtma, Haleth nimelt, ta ei öeldnud suurt midagi vastu.. kahjuks. Mainäindki teda mängu jooksul nii palju rahulikel hetkedel, et ta kallal kõvasti võtta. Oleks näinud siis, kui kõrval oleks lipanud, a füüsis nagu hästi ei lubanud.


Ja siis kadus Lõvi ära, siiski järgmisel ommikul saabus tagasi.

... aga kõigele ettevaatustele vaatamata satun homme vist jälle noa alla. Sest isegi kui see rohi põhjustab verejooksu, no nii suur ei tohiks olla, kui on. Proovin omme mõne arsti kätte saada, sest täna oleks suht mõttetu haigla minna. Kedagi pole kohal, ainult mõni karmi koolkonna tädi, kes käristab mu käe veent otsides lõhki ... Sinna mu puhkuse viimne kolmandik ilmselt lähebki. Igatahes loodan nii kähku kui saab jalga lasta sealt. Sest see lootus, et see kribu kõhus on alles, on nii õrnõhuke, et maiviitsi isegi mitte halada ja nutta.

reede, august 17, 2007

Kirivase piralt,

... lubasin kunagi, et kui rikkaks ja paksuks hakkan, siis ostan korraliku fotoka, mis ei riku seebika nime.
Rikkaks maisaanud, aga paksuks küll. Seega oli vähemalt üks tingimustest täidetud, ja voila, mul on Fuji F40. Ja ma olen esialgu väga-väga rahul.

Seega tekitasin saidbaari fotoblogi lingi.

... augustimuusasse pani Sash mu kommentaari mängudest ja lisas mu 4. lemmiklooma pildi. Igavesti vahva, olen siiralt tänu võlgu nii Sashile kui kujundajale ;) Ahhaa, meenus, et mul on Deekinist isegi luulu olemas:

Kuidas on vaadata linnatäit rahvast
tunglemas tuleleekide vahel
kui istun draakoni pealael
surun tagumiku vastu jäikasid soomuseid
ja imestan
õhukeste kolmemeetriste tiibade üle seljal
sest olen õnnelikult eluga pääsenud

kui olen väike kooboldist bard.

See on nagu lennata silmapiiri kohal
vikerkaare sees
sukelduda sügavale rohelisse loojangusse
tunda tuult
vihisemas läbi sassiläinud juuste
sest olen õnnelikult elust pääsenud

kui olen väike inimesest poeet.

neljapäev, august 02, 2007

Hämmastavalt tihe suvi

Nii tihedalt vihma, külasid, tööd ja kasse täis, et ujuma pole jõudnudki. Ma küll lubasin, et Molli kõrvalt ei kriba ainsatki teksti, a tutkit. Loomulikult kribasin ... Kui selgus, et Jyrka erinevatel põhjustel seda ei teinud ... Lisaks kõigele selgus, et Moll on juba raamatulettidel, teine kirjastus ja puha välja andnud. Ja nüüd selgus, et Eva ja co on juba täna õhtul saarel ... Hmm, ja lisaks sellele veel kuu arvustaja valimine ja Sassile mängutekst ... Tihe-tihe, lausa lõika noaga aega.
Aga mitte sellest ei taha ma rääkida.
Hoopis sellest, et teate kui hea on ärgata niimoodi: pehme väike hele loomake vaatab suurte marakratisilmadega otsa ja sirutab värsked käpakesed su näo ligi ja patsutab õrnalt ...
Ńii vähe on vaja õnnelikuks hommikuks.

pühapäev, juuli 29, 2007

Ussi-
sõnade sohu
ussi-
riietest lahti

sõnun

sinu siuglevaid sõnu

teisipäev, juuli 17, 2007

Estcon 2007

oli tore.
Hea maja, palju tuttavaid, häid tuttavaid ja natuke päris sõpru. Mälumäng oli üle ootuste, söök ja isegi kava. Ja see on ainult mu oma viga, et see, mida Jyrka ja Sven rääkisid, olen ennegi kuulnud. Mõnus oli ikka. :) Rollimängust rääkimata.

Sünnipäev
oli samuti tore. Vahelduseks. Mitte ei mäletagi, et pea kõigil ja korraga on meeles. Lisaks lilledele sain kolleegidelt 2 karvast looma, üks teeb auh-auh ja käib käes, ja teine on üllatunud suure-suure nööpnina ja tillukeste jalgadega olevus ja armas nagu mina (Rita kommentaar loomale :) Ja ega raamatud paha tee :) Kassid ja Kareva.

Milleks

üks lilleke päevas
kui marsikarva taeva
veenides red bull
__

Milleks mõistatada
end läbi
nõrguva ajanihke
milleks mõista
Ta läbi

omaenese lõhki.

esmaspäev, juuli 09, 2007

Unustatud kingad

Küllap oli tore
unustada
unistada
tapvad kingad
rannaliiva

Hiljuti märkasin
et olen lukustanud
tükikese merepõhjast
omaenese
lauasahtli

Ja ma ei mäleta
kas oligi tore
unistada
lukustada
tapvad kingad

Unenägude triivivasse
liiva

laupäev, juuli 07, 2007

(algust vaata rivitult)

Liiga intrigeeriv siiski, et tähelepanuta täitsa teema jätta.
...
ühegi lohvat särki ei saa selga panna, sest siis olen konkreetselt pakk, lühike tümikas. Mis sest, et hoolimata kõigist söömisalastest pingutustest on talje täitsa omal kohal. Ja sellest, et ple tegelt ee.. "ritsikaid" väga vaja. Ainult ses mõttes, et riietega on ilusam. Muidu on ju napakalt ebaproportsionaalne. Umbes samamoodi, nagu on ebaproportsionaalsed kõrge.. pissimisega olendid. Ühtviisi kole ikka.

Jajah, saite õigesti aru, mulle ka ei jõua kohale see meerikamaalt saabunud hullus. Ühesõnaga, mehed, kelle fetiš on seesamune, millest rivitu teema räägib, need võivad ennast põlema panna. Ja need, kelle ideaal on kätvoolki ebalased. :)

Niisiis, 7 fakti (rivitu üleskutsel)

Niisiis
vabal valikul

1. Mind peetakse sageli alaealiseks,
veel sagedamini tuleb liita ca 10 aastat pakutule.

2. Mul on nõrkus karvaste loomade vastu. Niisiis on majapidamises 2 kassi, 1 koer ja
1 mees.

3. Töötan ajalehe juures, aga ei ole ajakirjanik.

4. Keegi ei mäleta, milline mu loomulik juuksevärv välja näeb.

5. Mind ei tasu hommikuti torkida, ja ka siis mitte, kui olen haige.

6. Mul käib näonahakatk aeg-ajalt peal. Nagu issias.

7. Ma käin suvel tanksaabastega.

neljapäev, juuni 28, 2007

Tiit Tarlap ja Lõvi

Lõvi on leidnud endale magamispaiga, sellise.. mitte väga aromaatse, kuid tugeva lõhnaga eesti ulmekirjaniku käsikirja "Meie, kromanjoonlased". See vedeleb nurgas sellest ajast saati, mil Kivisildniku naine viskas teose toast välja ja Sven sokutas käsikirja meie elamisse. Väga üllastel eesmärkidel. Muidugi.
Nüüd siis leidis käsikiri oma professiooni selle musta katuse all – Lõvikutsu asemena. :)

2 artiklit ja keeleline mõttesõlm

Piinlik tunnistada, aga mul tekkis tõsine silbiline identiteedikriis. Ei teagi miks. Paar sammu toimetusest eemale astununa punastasin endale. Et loll on ikka loll olla küll ja telefon oli nagu needus koju unund. Noh, siiamaani punastan ja loodan, et nad mind millegi kõva ja ebameeldivaga omme ei viska. Näiteks vallandamisteatega.

Aga.
Ikka viin-viin-viin

ja teine on Martinist ja telekava vahel.

teisipäev, juuni 26, 2007

10 küsimust, rivitult laenatud. Ära pikka viha pea :)

Bernard Pivot´i 10 küsimust näitlejast külalisele.

Näitleja peab vastama esimesena meelde tulnud vastuse.
Mida sina vastaksid?
Mina.... (seal küsimuste lõpus)

1. Sinu lemmik sõna?
2. Sõna, mis sulle ei meeldi?
3. Sinu inspiratsiooni või tundepuhangu laeng?
4. Mis kustutab sinu innustuse?
5. Lemmik kirumissõna? ( tsensuurita)?
6. Millist häält sa armastad?
7. Millist häält vihkad?
8. Millist teist ametit tahaksid proovida?
9. Millises ametis sa ei tahaks olla?
10. Mida sa sooviksid, et Jumal ütleks sulle, kui saabud Taeva väravatesse?

___

1. jeebus
2. m.....t
3. pudulojused, vaikus
4. rutiin
5. raisk
6. vaikset
7. kiljuvat
8. presidendi
9. sibi
10. tere tulemast igavuse riiki

esmaspäev, juuni 18, 2007

Reinkarnatsioon

Lagunen numbreiks
tänavanurkadel
rütmiks mp3-mängijas
kolesteroolikoeks
UV-kiirguses

Haihtun inimes(t)eks
enese ümber ja sees
ja mõistatan

palju ma karmale
võlgu veel olen?

laupäev, juuni 09, 2007

esmaspäev, juuni 04, 2007

pühapäev, juuni 03, 2007

Treffen kas Postimehes või mujal

Et siis,
artikkel olemas, a ma kaldun.. kärsitu nagu ma olen, arvama, et äki oli see Jaani nali, et Postimehesse. Igatahes, kui sinna ei saa, siis meie lehte ikka saab :)

ja nüüd mõned lõigud:

16. korda toimunud gootide (saksapäraselt gruftide) iga-aastane suurüritus tõi Leipzigisse üle 20 tuhande peamiselt musta riietunud tegelast nii Saksamaalt kui mujalt maailmast. Taevaminemispühade-aegses Leipzigis tundub pühaduse teotusena kõndida ringi mainstream rõivastuse ja soenguga. Kuid aasta-aastalt muutub üritus üha popimaks ja multikultuursemaks. Mis iseenesest ei olekski ju nii halb, kui sellega ei kaasneks teatavaid ootamatuid ja õhustikku häirivaid faktoreid. Musta riietunud inimeste ühtekuuluvustunne ei ole paraku enam nii hõlmav kui festivali algusaegadel. Kuna üsna raske on ette kujutada kogu ürituse mastaapsust, kui ei ole ise kohal viibinud, siis ma vähemalt püüan anda linnulennulise ülevaate festivalist, muusikast selle sees ja mustast riietusest kantud Leipzigist.

___

Üks kõige markantsemaid /kontsertidele/ sissesaamisviise oli saabuda turvafirma eskordi saatel. Nimelt tekkis vähemalt ühel meie seast tõsiseid lahkarvamusi antifaga. „Antifa“ nimi ise vast kõneleb enda eest. Tütarlapse riietus ei vastanud antifa meelest Saksamaal kehtivale demokraatlikule korrale ja oli nende sõnul liiga provokatiivne. Nad blokkisid juurdepääsu kontserdikohale, ja ainult pooletunnine selgitustöö ja ähvardamine nii politsei kui eesti saatkonnaga andis õige tulemuse. Lisaks tellis turvafirma kohale ka märulipolitsei, et liiga provotseerivalt (antifa meelest) inimesed saaksid siiski ligipääsu kontserdikohale. Irooniliselt õigeaegne vihm peksis aga „ideelised“ inimesed üsna kähku laiali. Niipalju siis sellest.

___

Mis veel loob meeleolu? Otse loomulikult tuleb ära märkida aasta suurim „must turg“, kust on võimalik osta nii plaate, riideid, saapaid kui mida iganes, mis seostub gootiliku eluviisi ja -laadiga. Sel aastal jõudsin jälle kord vana tõdemuseni, et ükskõik kui palju raha kaasas ei ole, ikka kulub kõik ära. Seda enam, et tänavu hoidsin ennast teadlikult turust nii eemal kui sain. Aga palju sest kasu küll ei olnud. Piisas vaid mõnest lettide vahel jalutamiskorrast... Kuid siiski tuleb jälle kord märkida, et isegi see turg on läinud kergema vastupanu teed ja enam ei leia nii lihtsalt kvaliteetseid tooteid. Lahendada saab olukorda mitmel moel. Hindad kvaliteeti, lähed hea kaubamärgiga poodi (muidugi on kõik endast lugupidavad gooti kolaga kaubitsevad asutused ostnud endale esinduskoha turul) või kui lepid keskaegse hõnguga rõivastuse, ehete või muu kraamiga, lähed viikingikülla. Sest seal müüakse endiselt kvaliteetset ning ausat kaupa. Aga kui oluline on vaid festivali-aegne üleslöömisvajadus ja „klamott“, siis valid endale kauba, mis hiljem rändab laagri prügilasse.

neljapäev, mai 31, 2007

Tallinn-Berliin-Leipzig-Berliin-Tallinn

Andsin kergemeelselt lubaduse Postimehele treffenist kribada, niisiis ei laeku enne siia leipzigi kohta inffi e. episoodilise ja faktilise mälu kontrollharjutusi, kui olen suutnud oma selleaastase tippsündmuse üles tähendada artikli vormis.
A muidu võite vaadata ja lugeda Muusat, sest suvenumbris on nii minu pilt (hehee, kaanetüdruk) kui jutt ja Jyrka on tegija :) Väga soovitan tema artiklit, ja mitte sellepärast, et niisama promoda.

pühapäev, mai 20, 2007

Lõvist, Marilynist ja väsimusest

Lõvi kosub (ptüi-ptüi-ptüi), Põnn on rahulolev, aga siiski teeb igaseid trikka. Näiteks veab keset ööd Lõvi kapi taha tolmu sisse ja kuriseb seal rahulolevalt ja valjult. Sest tal oli vaja ju ometi Lõvi tuua samasse tuppa, kus magan ajutiselt mina. Et siis ühekorraga mu kaisus olla ja Lõvil silma peal hoida.. asi siis päädis sellega, et tõin Lõvi enda juurde ja Põnn tuli inspekteerima. Oli seda (rasvast) rahulolu :), kui sai olla ühekorraga nii kaisus kui Lõvit kanseldada.

See nädalavahe möödus toimetuse rahvaga peamiselt Viljandisse ja tagasi sõites. Viljandisse siis sihtotstarbeliselt "Marilyni" vaatama. Vaatasin ühtlasi ka Kristy ja ta kaks põnni üle :) Ridaelamust ja meheraasust rääkimata. Marilynist kribasin ühe lühikse jubina, kes tahab, see leiab selle in spe OS-i uue telekava vahelt (reedeti ilmub).

Tänane päev oli sombipäev. Pea käis kõik aeg ringi ja tagatipuks tundus, et hakkab valutama. Pean õppima ka selles olukorras hästi ja efektiivselt töötama, ei saa ju kõik aeg alaväärsuskompleksis elada, eksole...

---

Kui räägitakse millestki midagi, kas siis halba või head, äratab see uudishimu. Kui aga räägitakse palju ja enamasti ülistavalt, tekitab see soovi minna ja vaadata asi üle. So very human, kas pole? Et kas on ikka nii hea kui kuulukse. Nii juhtus ka Oma Saare toimeka toimetusega, kes korjas end ühel ilusal maikuu keskpäeval Viljandi poole veerevasse bussi. Millegipärast kipub paberile Puškini muinaslugusid lõpetav pidude ja kõhu tühjuse kohta käiv fraas, aga milleks. Parem kõnelen maailma kuulsaimaks blondiiniks tituleeritud Norma Jean Mortenseni, hilisema Marilyn Monroe elukäiku kajastava lavastuse 18. mai etendusest.

pühapäev, mai 13, 2007

Jälle

seisab ta minu ja elu vahel. Siledate silmadega, igavesti räbalates väike poiss. Tegelikult.. seisab ta iga elusolendi varjus, aga ma ei näe teda alati, õnneks. Aga nüüd näen ta piirjooni kõikjal.
Ma ei ole nii tugev, et näha teda kogu aeg. Ma ei taha taga kätelda. Või ei. Ma ei taha, et ta kätleb neid elusolendeid, kellega ma olen seotud. Kui isekas eksole.

Ja kui nüüd arvata, et olen hullumaja kandidaat, siis jah, teil on õigus. Aga võibolla seal ei näe ma teda enam või lepin temaga ära. Äraleppimine aga on allaandmine..

neljapäev, mai 10, 2007

Aiapidu vs põnnid kodus

ja kumb jääb võitjaks?

Ikka põnnid...

Suur Põnn ajab mind mõnikord öösiti üles, et tal on vaja kõndima minna. Põnnid sõnakuulelikult ronivadki mu külje alla ja tukuvad seal täiesti rahulikult kuni ema naasmiseni.

Seda enam, et Jyrka on sunnitud treffeni vahele vist jätma, kuigi kõik piletid ja asjad on olemas. Põnnil endal pole piima.. ja kedagi võõrast tema juurde.. ei tea, kas ta üldse usaldab.

pühapäev, mai 06, 2007

Keiser ja 4 elusat poega

oli meite Põnni tänane saavutus. :)
Mängime kambakesi ämmaemandaid, hõõrusime poegi elusaks ja kuivaks, arst õmbles samal ajal Põnni kinni. Muidugist ei saanud ta hakkama, 2 heledat suurt poega, 2 väikest ilusa halli mustriga - emasse. Saime ikka elusalt kätte, nii vähe on õnneks vaja :)
Aga Põnn esialgu ei ole eriti emaametiks suuteline, tuigub ringi. Ime ka...

laupäev, mai 05, 2007

Aktiivne ja sülekeskne sündimine

on vist mu väikestele loomadele omane.
Lill tõi esimesed pojad mulle voodi, Põnnil tulid veed mu süles nurrudes. Väga aktiivne sünnitaja on, sibeleb ringi.. ma ei imesta, kui esimene poeg tuleb nii, et tüüp seab ennast sülle nurruma ... või poolel hüppeteel.
Hmm. loodetavasti ikka tulevad täna.. kui ei, siis on jama.

esmaspäev, aprill 30, 2007

Tere, Oma Saar siinpool

ehk
hakkasin poole kohaga ajakirjanikuks.
Mõtlesin küll rahulikke, mitte nii sündmustekeskseid kolumne/arvamusi/kriitikat kribada, aga tuli välja, et nüüd teen loo inteka põhjal...

pühapäev, aprill 29, 2007

Kuulutused

Müüa kakadat.

Ostan maja Saaremaal, aga mitte alevit.

kolmapäev, aprill 25, 2007

Kirjutasin

loo. Et korrata üle asju, mida tuleks vaata et iga kuu üle kedrata. Ei tohi jätta omale võetud lemmikloomi saatuse hoolde, ei tohi. Ja kevad on just see aeg, kus tekivad majja (ei tea küll kust eksole) mõned neljajalgsed olevused. Kuid nii mõnigi ei pea vastu poolt aastatki, ja seda mitte kehva tervise tõttu.

Ja siis kirjutan Kontidest ja hmm, mõned lullad on ka telekava vahel :)

reede, aprill 20, 2007

Eilse päeva parim tänane

Esimesena saabus suure jooksuga kadunud ... allkirja andma.

:)

Järjekordne näide

...et kui teksti koostad, siis ei näe pärast enam ühtegi viga (või kui, siis sel juhul, kui silmad ei ole väsinud), sest mõistus paneb kõik õigesti paika...

...ja kui küljendaja ei märka ka, siis ei märka seda keegi, isegi mitte peatoimetaja, kes libistab küll silmad üle.. aga ei näe... sest temagi näeb vaid seda, mida mõistus ütleb...

st, tagantjärele tark, keegi ikkagi oleks pidand peale minu selle neetud viimase külje üle vaatama. ja see oleks pidand tegelt enne seda valmis olema, kui teisi külgi lugesin...

kolmapäev, aprill 18, 2007

Ettepanek põhiseaduse muutmiseks

ehk
viivitamatult sisse viia kasside/koerte/üldse loomade piinamist nautivatele inimeste kohtlemiseks:

MAHALASKMISELE!
ilma kohtuta.

Rahvast niigi palju, las sureb.. :) Teised saavad rohkem ninaesist.

pühapäev, aprill 15, 2007

Pühapäev e töönädal algas

ootamatult.
Ehk server oli maas, ja plaanid lendasid sinna, kus taevaisa kangast koob. Ehk siis isand Vetinari järgi öeldes: plaanida ei tasu, sest plaanid jäävad alati jalgu.

Niisiis ikkagi ma tegin kella üheni viimast lehekülge..

neljapäev, aprill 12, 2007

Oli mul aga hommik.. ja päev on alles noor

Koer kiunus meid varakult üles ja nii istus Jyrka arvuti taga, kui telefon helises. Teisel pool oli Kivisildnik, kes käskis mind üles ajada: pole aega magada, hakka luuletama :D
Ehk siis sain kiita (nina ülespidi ikoon - õnneks ei saja vihma). Saatsin paar päeva tagasi talle ülevaatamiseks paar asja ja selgus, et polnd üldse halvad :) Nii, oma 10-kond veel, mitte halbu ja vanad kõbimist vajavad asjad veel kord üle kõbida, abstraktsus, lohisevad read ja muu iluravi peale ja siis hakkab vast looma :)

Kiitusest natuke uimane (eks ole hommik ka eksole) istusin arvuti taha. Seal plinkis messisilt, et Sass tahab rääkida. Kõigepealt teatas, et mul on täielik õigus teda vihata. Ta oli paar päeva tagasi pakkunud mulle oma mängu kohta, aga nüüd pidi ära ütlema. Sest ajastus on vale, but more important, üks mängija oli ajanud sõrad vastamisi. Et mina kui destruktiivne element ei tohi mängida mängus, kus on tema. Ühesõnaga, ega lapsed süüdi pole, et maailm on halb, ja mul oli pigem Sassist kahju.. Mängida oleks taht jah, a mina kui teada-tuntud kurjam.. oehh. No ei oska miskit kosta...

teisipäev, aprill 10, 2007

Nutt ja hala, Arcanum

ei töötagi, kas minu loll x-raisk-pee on süüdi või ei oska ma kräkki lahti muukida või on süüdi see äraneetud nero ekspress, mis ei lase kopida kõige tavalisemaid dvd-sid.

Ulg ja tõlkimatu sõim ühesõnaga.. Asi on uurimisel, ikkagi.

Vot siuke


on meie põnn
kui otsustab inspekteerida ekraani peal liikuvat hiirt. Hmm, kohvist hiirt.

/tänud stule:)/

pühapäev, aprill 01, 2007

Hired

Nii,
(vähemalt) aasta lõpuni olen Oma Saares. Kui vahepeal mingit erilist jama ei juhtu. Või ise eriline jobu ei ole. Või kui nad mind (plõks-plõks) kultuuri toimetama ei taha. Või vähemalt kultuurist kirjutama. Unistada ju võib...

/Photo by RavenMacabre/

neljapäev, märts 29, 2007

katastroof

on mu keskmine nimi.
aga ma sain vähemalt 1 teksti:

võtaks või aega
küürida aknooliga akent
selgeks

trükimust mu ekraanil kui prügi
trügib vigasena
silma
võtab allesjäänud nägemise

kui toimetan
iga järgneva uudise
viimaseks

kolmapäev, märts 28, 2007

Keeletoimetajate kole elu

Olen kõigest 3 päeva ajalehes keelt toimetanud
ja näen kõikjal nii ortograafilisi, semantilisi kui ka lihtsalt näpuvigasid. Lausestusest rääkimata.

Mida peab aga see tegema, kes ongi keeletoimetaja, ja nii aastast-aastasse?
Ma parem ei mõtle.

reede, märts 23, 2007

Hoop vöö alla

e Looming e. Asta Põldmäe andis elumärke.
Mitte küll positiivset, mida oligi palju tahta,
aga ootamatu oli see ikkagi... Ehk siis

ma olen
a)tõusnud nende hulka, kellele vastatakse
b)juhusliku viisakuse subjektiks langenud.

Kaldun viimase poolele. Seda enam, et Frants pidevalt räägib, et Asta olla kena inimene. Järelikult ongi.

Mõtlesin selle peale saata uue valiku e selle, mis kaarde läks, a liiga vähe aega on mittevastusest möödas, niiet, ootan ilusasti kuu lõpu ära. Ja siis vaatame, kas viisakus oli juhuslik või mitte :)

neljapäev, märts 22, 2007

Elu maal e. kolumn Muusasse

Poe manu jõudnud teine eesti, (kui ta seal juba hommikul ei olnud), joob päeva esimest ja mõnikord ka viimast kanget bokki ja istub poe kaubaautode tarbeks ehitatud trepi peale mõnusasti aega veetma. Eriti populaarne on see koht vihma ajal. Kuid on ka teistsugust publikut. Näiteks poe rahvalikku õhkonda nautima tulnud kõrvaltkülast pärit vanapapi on toetanud jalgratta vastu poeseina ja laseb hea maitsta kangel õllel kaheliitrisest punsust. Siia eksivad ka alatihti ära ilmselgete uroloogiliste hädadega noorsandid, kes ei suuda kannatada koduni oma loomulike vajaduste rahuldamiseks. Ja muidugi on kohal need lobasuud, kes on valinud endale teiseks elukohaks poeümbruse. Kuskil peab ju endast
midagi välja laskma. Kultuurilembus? Avangard? Või noh, mis see kollane sein on kunstiliselt ebakvaliteetsem kui fekaal näitusesaalis. Ning lõppeks, gräffiteid saab ka teistmoodi kui pihustitega seinale maalida. Üks kunst puha.

Lugege Muusat :)

laupäev, märts 17, 2007

Vaata aga vaata, mida kõike


raffas räägib:

refx:
Jagelused poognaga röövivad aga minu mõistusest viimast kohe kulbiga. Kuigi mõtlesin siin selle olukorra esialgu lahti seletada, ei oska ma vast siiski seda teha. Asi on lihtsalt nii... Häiriv. Üritame midagi siis selgitada. Noh, nagu teada, siis poognas tehakse uuendusi ja võeti lõpuks ohjad ka kuldsaal valmis vedada, kuid milliste
hobustega... Üks üheksast vedajast peaks mina siis olema, kõige ees juhtimas Krafinna. Kes seda tegelast natukenegi teab, siis teab ka seda, et ta on kõike muud kui juht. Rohkem selline beibelik nurgast mõne idee-ää pakkumine, aga mitte teiste sõja organiseerimine. Muidugi olin ma esialgu mõelnud, et see asi saab olema lihtne, et lihtsalt kohale, keegi pakub teoseid. Vaatad üle ja annad oma hääle (poolt või vastu). Aga kus sa sellega. Keegi ei tea ju täpselt, mida teha. Kõik pakuvad läbisegi oma ideid, millest pooled pole üldse vardjate mõelda ja millest pooled on juba tegelikult varem tehnilise personali poolt valmis sepitsetud ja ei kuulu muutmisele. Näiteks muidugi võib tuua Orlau kummalise idee moodustada kuldsaal autori hindest oma teosele, vardjate poognas antud hinde keskmisest ja muude pogenistide arvamusest... ja millestki vist veel. Igatahes mõtlesin ohjad enda kätte haarata ja natuke rääkisin Krafinnaga, kes rääkis midagi, et valiks kuldsaali ainult autorid. Olin kindel, et see pole mitte see asi, mis Bixil ja Pyhakul jt. meelel mõlgub, seega pakkusin välja, et ma teen kenasti hindamise weebi sellise privaatse ja siis seal hindab ja kommenteerib ja... Asi läks isegi üle ootuste kenasti (va see, et tereloom ei suvatsenud seal mitte ühtegi teost soovitada ega hinnata) sellest hoolimata sai eilseks kokku juba 5 teost, millel oli 6 poolt häält, mida oli vaja siis kuldsaali pääsuks. Latt pidi ju olema kõrge, seega kõik tublisti kiitsid kaasa, et 2/3 hääli peaks ikka olema. Tore, rääkisin siis Krafinnaga, et mis ma nende kirjutistega siis peale nüüd hakkan ja kuidas eristan jms, kui tema hakkas äkki rääkima taaskord sellest, et oleks ikkagi vaja autorit ja et see sisteem ei kõlba kuhugi, et liiga palju veel vaja tööd sellega teha, et kui palju ja kuidas mis autorilt teoseid kuhu pääseb ja kõik muu selline.. Noh, mis siis ikka, võtsin ilusasti lehe maha, et las nad siis jagelevad oma autoritega. Kui vaja, soovitan ka mõnda autorit, aga vaidlema ei hakka. Kus läks selle peale kisa lahti. Krafinna vahelduva eduga kord sõimas, üritas iroonitseda või vabandas. Ausalt öeldes ei saanud ma midagi aru, sest asi kiskus mul asja üsna punaseks. Kurat, kas siis sellised inimesed seal poognas ongi, kes ei saa millegagi hakkama. Ma tegin, ei kõlvanud, võtsin maha, et siis mõeldaks uus kava ja uus teha. Ei. Kunagi ei saa ikka hakkama. *vahele väike idatimori-läänesamoa keele segune sõim* Noh, ja siis tulid foorumis kõik tegelased välja, et jah, parem on ika autorit kuldsaali upitada. Juhtisin mõnele kitsaskohale nende tähelepanu ja andsin Bixi isikliku kirja edasi, et poogen tahab ikkagi teost. Noh, Krafinna nimetamine mitte pädevaks juhiks ajas temal muidugi harja punaseks ja siis kisas kohe igast asju lõppu, mis kulmineerus sellega, et otsuseks sai, et valitakse autorid, autoril kästaks(???) valida 3-4 oma parimat teost, millele Vardjad läbi hekseldavad ja siis vaatab, mis saab. Noh, olgu, ajab kah asja ehk ära. 10 minutit hiljem Krafinnaga normaalses keeles rääkida üritades selgus, et tal on juba kaks uuemat ja modifitseeritumat ideed, et ta otsib Pyhakult progetud nurka, kus saaks Vardjad hääletada ja et kõik on lahtine. Mu pea kukkus selle peale klaviatuurile. Kas teos muutub sellest paremaks või halvemaks, kui ta käib läbi mingi ussi *****-i, seda ma tõesti ei oska öelda. Tean vaid seda, et kuldsaali teoseid sarnase tempo jätkumisel ei selgu ka mitte jõuluks. Ennem hakkavad mõned nutma ja teised lähevad veene nüsima. Minu loll arvamus. Jah, lõpptulemusena olen kõige enam pettunud Orlaus ja tereloomas, kes tõesti nagu üllatasid mind oma väikluse ja ignorantsusega.

kallis refx: ma armastan sind endiselt. ja kogumik on mõnda aega juba ülal.

Simo Runnel:
Minu teise luulekogu ja minu venna luulekogu kohta ilmus kunagi "Loomingus" ühine arvustus, autoriks Ene Kallas. Hiljuti kohtasin sarnast teksti leheküljel Poogen uuesti, autoriks Krafinna. Lugedes tegi see mulle nalja, sest tundus, et see on "Loomingus" ilmunud arvustuse parodeeriv võltsing, kuhu on vahele kirjutatud originaaliga võrreldes jaburamaid ja solvavamaid lauseid. Ma ei uskunud, et keegi peaks tõsimeeli minu venna luulekogu vabavärsiliseks. Aga kui teksti nõunikule näitasin, siis tema püüdis mind veenda, et see on hoopis sama "Loomingu" autori mustand, sest inimesed olevatki nii halvad ja rumalad. Võrdlesin siis isikuandmeid, et näha, kas on tõesti tegemist ühe ja sama autoriga. E. Kallase sünnipäevaks oli märgitud 12. juuli, Krafinna sünnipäevaks 13. juuli. Ikkagi kahtlaselt lähestikku. Arvustus ise on võibolla võrgust uuesti ära kustutatud, sest leidsin ta nüüd veel ainult puhvrist.

Kallis Simo: frants rookis solvavad väljendid välja. Kahju muidugi.
Ja Ene Kallas ja Krafinna on tõesti isik, kes on sünd kas 12/13 juuli. Segadus kestab.

/pilt by
Matthew Stawicki/

reede, märts 16, 2007

muhv nõudmiseni


Nii.
Viimast korda mängin lolli ja saadan vikerkaarde ehk tühja tekste enne raamatu avaldumist. Sest nad nagunii ei avalda. Kuid seekord ma vähemalt tean, et need on suhtkoht pest of, läbinud karmi puhastustule jne.
Lahmisin ehk panin 10 teksti
teele.



Aga see on tõsiselt viimane kord. Kaua võib, ega ma mingi kaldma jyri pole või muhv nõudmiseni.

/pilt by wicked moon/

neljapäev, märts 15, 2007

Päevaplaan

Nagu hane selga vihm
kui räägitakse, et peaks siis
vara üles tõusma,
kui pole vaja uimase pea ja joomata kohviga tormata kusagile kontorisse tähtsa näoga uimerdama poole päevani või veel ullem, inimloomakasvatajat mängima tarastatud ja seintega karjamaal. prsse. magan siis kui tahan ja siis kui vaja.


tavaline päevaplaan siis selline:

12 - kass pöörab teist külge ehk ärkan üles
15 - kohv on joodud, ja ilmselt tuleb õue ronida, et teenida karmavõlga
17 - mõned kehalised harjutused ehk lauta ja tagasi. (lehmi ei vaata, mis neist ikka vaadata)
18 - E ja K- reserveeritud ameerikamaa leedi juurde õppusele sõiduks
muud päevad. avan raamatu ja kriban.
21 - tekib uimasus ja teravus ühtaegu ehk püüan oma tekstidest aru saada ja neid paremaks teha. Või tekitan mõne juurde.
22 - 02 - kui nüüd ei tule häid mõtteid, siis ei tule ja mõni mäng läheb loosi.
03 - 05 - vastavalt alalõuale lähen ja tõstan koera jyrka poolele ja keeran magama või kui liiga vara on, loen mõnd hea asja. Näiteks gaimani või effingeri.


/pilt by wicked moon/

esmaspäev, märts 12, 2007

Pärnu - Virtsu 2007/03/11

talvest väsinud halluses sisenevad kuuskede siluetid
kui sakraalehitised 13. sajandist
siugjasse pilve

võibolla ükskord (sügisel) saab näha
kuidas käbidest võrsuvad uued kirikud ja kloostrid
keeravad taha kurat teab mitmendale reinkarnatsioonile:

taevalik vägi pidavat olema
püha ja viljastav

neljapäev, märts 08, 2007

... plont mis plont...

aga

lillede puudujäägi korvas tort (mitte et ma väga sööks sellist kraami, aga lilli kõlbas asendama küll) ja
luuletis:)

Luuletis on siin:

sinine sinisel
merihaldjas
mängib lainetel
torminokturni
vahupägalad
sinisel rannal
mängivad kurni

sinised juuksed
sinisel rannal
vee all hõljudes
pyyavad kalu
merihaldjas
paterdab vee peal
alastijalu

Oop

__

(ilmselt siis peamiselt sellest remix:

luba
et mängin su jahedail sõrmil
vihmade ruttu ja päikese nuttu
mängin vaikselt
väga tasa

mängin vaikselt
väga tasa su jahedail sõrmil
piano pianissimo tuulte orelimüha
et meri peatuks su sinakas veres

ära pelga
ma mängin vaikselt
väga tasa
nokturn nokturnis sinine sinises
sõrmed sõrmedel

sina anna vaid luba)

teisipäev, märts 06, 2007

Wave-Gotik-Treffen



vana gooti rock ehk katkised sukapüksid
tõmbavad silmuseid raadiojaamade ümber ja sees
ja tuletavad meelde
suretavad meelde
et kui valgus saab mullaks
ja must voolab leipzigi idapoolsetel tänavatel
ühtlase valgusejoana

siis lummunult sammub
vana ja uus goot bauhausist skinny puppyni
klubist kalmistule
et koolnuna suubuda igal kevadel
krüpti:

Das Wave-Gotik-Treffen in Leipzig

pühapäev, märts 04, 2007

Koeraelu

Koeraelu

Ka siia tee peale on toodud loomi.. surema. Visatakse autost välja, loom ootab ja ootab ja ootab teeääres, lootusrikkalt igale uuele autole vastu joostes, muutub iga korraga kärsitumaks ja hooletumaks, kuni keegi hajameelne lihtsalt ta alla ajab. Mis seal loomast rääkida, inimesigi on siin alla aetud niimoodi. Küll selle vahega, et tee äärde lohistatud.. 30 kraadises külmas, kõrvalisel teel. Loomast lihtsalt sõidetakse kordi ja kordi üle.. kui esimene ülesõitja oli lisaks hajameelele ka tõprameelne.


Oma väikse Lille saimegi nii, et teine alternatiiv oleks tal olnud kuskile suurte loomade keskele tallu elama minna, kus juba ees oli oma kümmekond Lillest ilmselgelt võimukamat ja muidu isasemat koera, sest eelmine omanik võttis ta niiviisi, et ignoneeris oma tollase naise astmaatilisi kaldeid, ja lapsukesed piinasid teda. Tuli meile sellise ärahirmutatud suurte kurbade silmadega, sest enne seda oli teda hoitud kuskil vanamammide juures, voodi all, kord päevas pissile või umbes nii.. Ja meile tulles oli loomake tiine, peremees muidugi ei teadnud.
Peamiselt Lille eelmise elu pärast ma seda meest ei salligi, missiis, et ülikooli parima sõbra praegune kaasa. Võtke heaks või pange pahaks... Teist nii head looma, kui meie väike Lill, ma ei olegi kohanud..


Mahalaskmisele sellised jätised!
Vastikud karjeristid, lojused, raisad, inimsoo häbiplekid.

Tegelikult ma nii ei mõtle.
Mõtlen nii: olgu nende elu pikk ja elagu nad huvitaval ajal.

Punaste pükstega politsei

jne.
sattusin kogemata laadapäeval selverisse, kuigi üritan nendest šoppamisüritustest ennast kaugel hoida. Tulemuks siis hiiglama laiad ja mõnusad punased dressipüksid - just see koduriietus, mida vaja oli.

Peas valitseb ühtlane udu. Kohv ka ei aita. Ja 65,4 on vajunud 65 - le. Huvitav, kas järgmiseks reedeks olen 60? /nagu mingi kaalunälgija plogi eksole, ainult selle vahega, et liigagi tulemusrikas/ Ja mannapuder tekitas täna refleksi.
Ja siis tekkis tunne, et võiks midagi kududa, a vardaid ei ole, lõngast rääkimata. st, sellist lõnga, nagu tahaks. Ja tehnika olen ka ära unustanud.



Ja arcanumit ei ole endiselt. See leevendaks veidi seda.. elu-olu. Sest Buffit pagan oli ainult 12 osa.. :( Ja baldurs pole pooltki nii uvitav kui arcanum ja neverwinter on mul peas.. :(

neljapäev, märts 01, 2007

65,4

Ehk ilmselgelt viimase 5-6 aasta kiloline rekord.
Oleks mul sukad üll olnd, küll oleks need alla ehmatanud. Kui tavalise 69 asemel seal.. khmm 65 seisis ja nii 6-7 korda järjest. Üks kahest. Kas aparaat on lolliks läind või siis.. või siis .. ongi.. 8-/

Ja saabus uudis, et baffi jõuab saarele kohe-kohe! Urraa. Ja siis saab Barbarale rääkida, et näedsa, oligi uvitav, buffi ja puhaga veetsin nädalavahetuse. :)

Kurt või pime? Valik on sinu!

Ühel ilusal esmaspäeval ehk paar päeva tagasi
oli meie oma õpetaja kurguvaluga kodus ja teise grupi õpetaja e. Alex võttis meid oma tiiva alla. Tunni teemaks oli Helen Keller ja tema lugu. Tüdrukust, kes jäi poolteise aastasena kurdiks ja pimedaks mingi koleda haiguse tõttu. Ja õpetajast, kes õpetas teda uuesti maailma tajuma. Läbi puudutuste ja tunnetuse.

Tänasel ilusal kolmapäeval võtsime selle teema oma õpetajaga taas läbi ja siis ta küsis meie käest, mida me valiksime, (no selline ühelt poolt utoopiline ja teiselt poolt düstoopiline võimalus), kas kurtus või pimedus.

Kõik peale minu valisid nägemise. Õigemini minu ja õpetaja, kellel olid selle valimiseks hoopiski omad ja vägagi aksepteeritavad põhjused. Korrastasin nüüd oma mõtteid, et miks ikkagi pime ja mitte kurt. Seal ei suutnud ma midagi põhjapanevat arvata enda õigustamiseks, nagu pahatihti juhtub.. ja ilmselt ei oleks ma suutnud ka niimoodi seda seletada välismaakeeles, et see veenvalt kõlaks. Et mina kui mina ise, see, kes ma praeguseks olen, valin öö.

1. Helid ja kõlapildid on niivõrd olulised mu jaoks, kes ma kõik aeg kehva nägemisega olen olnd, et nendest ma ei loobuks. Maailma häältest. Pimedus ei ole mu jaoks midagi liiga korvamatut ja hirmutavat, kuid kuulmise kaotus on. Kuulmine tähendab nägemist. Mõelda, et ma ei saa kunagi kuulda mere häält ja rohutirtsude siristamist.. ei.

2. Nägemine on üks primaarsemaid maailma tunnetusviise, peaaegu kõige primaarsem. Seega, kui ma oleksin pime, teravneksid kõik mu aistungud selle arvelt. Lisaks on alati võimalik ennast treenida (kõva tahtmise korral) orienteeruma pimedas maailmas nii, et ei ole vaja isegi mitte juhtkoera. Muidugi, loomast ei ütleks ma kunagi ära :) Treenimine tähendab aistingute teravdamist, kõikide aistingute, mis pimedale on jäänud.

3. Ma olen väsinud nägemast.. Kui ma ei näe, siis ma saan mõelda, et on siiski olemas ilu selles maailmas. Rohkem, kui on. Kujutluspildid avanevad seda jõulisemalt, kindlasti aga nad on hoopis teist värvi, kui nägijaks sündinul. Aga nad on tugevad ja elavamad, kui mistahes hunnitud vaatemängud. Elu nagu unenägu. Nägu, mida tajud enda sees, ja ei peagi kunagi teada saama, et päris nii see ei ole.

neljapäev, veebruar 22, 2007

Millises maailmas elan?

You scored as The World of Mystery.

Night can bring you fear and intrique. You are very cautious when alone in the night. You feel safer in numbers cause of what might be out there. You're not saying there is such things as vampires and things, but you're not ruling them out either.


vaata järgi

teisipäev, veebruar 20, 2007

X-s X tra X-st

Jah,
aastat 6 -7 tagasi ei oleks sest miskit imelist olnd, kui x-s püksid oleks jalga sikutand ja need isegi mingil määral istund oleks. Siis, kui käisin 3 korda nädalas hiinlase juures taijitamas ja 2 korda nädalas tühikargamas. Ja kui vererõhku mõõtnud arstil oli jultumust öelda, et sööge vähem ja tehke rohkem trenni. Kui ma tervelt ühe söögikorra endale päevas lubasin..

Nüüd aga vajus pehmelt öeldes suu ammuli, kui vastav number tõesti läks jalga ja oli isegi võimalik lukk kinni tõmmata, ja kummarduda sain vabalt. Et nad hästi hakkaks istuma, selleks on vaja aga 3-5 kilo alla võtta. Ehk minu puhul, saavutada max kõhnus. Sest lihaseid ära ei sae ja kondid kergemaks ei lähe. Mu pärast pisku peesse see miinus sada. Sest ikka veel on olemas inimesi, kellele see üldkehtiv ja kaalunälgimise tunnustatud valem ei kehti. Vaadakse või Lurichit.

Tegu on siis military stiilis ägedate XtraX-st Heidile tellitud pükstega, mis aga osutusid talle liiga suureks. Hmm.. kirp on ta küll, aga siiski.. Pakkus siis mulle, mis nad täiesti kasutult kapis vedelevad.

Lavcraftilik

You scored as Lovecraftean chaos. Mankind is insignificant and doomed and you know it. If there is life out there, then it's probably hostile. It's unlikely our mammalian brains could percieve these great mysteries and remain sane after doing so.

Lovecraftean chaos

57%

Mythological / religious universe

52%

Sci-fi universe

48%

Modern scientific universe

43%

A galaxy far, far away

43%

How do you view the universe?
created with QuizFarm.com

esmaspäev, veebruar 12, 2007

Expressions from Distant Lands

Selgus, et meie ameerikamaa leedi on
sillas loovusest.

Niisiis arutasime täna nimega tegelaste ütlusi ja kodutööks jäi joonistada pilt e. sepitseda haiku. Et mis meenub rännakutest võõrale maale. Iroonia aga selles, et enne seda olin saatnud Bixile miski tutvustava ja kokkuklobitud teksti haikude kohta. Et noh, noorematele või nii.. Kellel tekkib identiteedikriis, et misasi see haiku üldse on ja miks ta on..

Et siis
siuksed tulid
(grammatika eest ei vastuta):


Look! Lots of horses
across the sunny bridge
Dnepr swim in the dawn

---

Loan me your wet wings
shiny icy mountain top
reach to blossom's cloud

---

Unrestless peace
cut raindroplike hole
to stony desert

---

From tomorrows ash
I'll draw the painting of lie:
silence in town

---

Careless good god
drink sweet Quasimodo's blood
next to Sacre Coeur

neljapäev, veebruar 08, 2007

10x kuulsam (nullväärtusega siiski)

..
mainiti intekas ja puha.

esmaspäev, veebruar 05, 2007

Kombed ja tavad

Masendav,
selline teema siis ameeriklase juures. Õnneks ta ise rääkis palju oma maa kommetest, ning sain üha rohkem ja rohkem kinnitust, et suur osa ameeriklasi jumaldab kombeid ja peab neist rangelt kinni.

Et nad iseenda tarkusest juhmid pole, selle õnneks õpetaja kummutas, vägagi veenvalt. Kui neile vaesekestele poliitikute poolt pole ette nähtudki euroopa tundmist, isegi geograafilist kaarti mitte, siis ei maksa oodatagi, et nad oskaksid näpu panna õigele kohale kaardil, kui näituseks Läänemere asukohta küsitakse... jne-jne.

Aga oma ameeriklasest olen absoluutses vaimustuses. Tõeliselt charming lady - jah, see sõnapaar on sobiv. Mitte et tema minu seisukohtadega alati nõus on, ja mina temaga. Kaugeltki, kuid vähemalt ta aksepteerib erinevaid seisukohti. Intelligentse inimese tunnusmärk pidi olema imestamisvõime. Ja uue teada saamise tahtmine. Ühelausega, mul on hea meel, et emps mind kõrvupidi sinna vedas. Muidu poleks ma iial seda inimest näinud ega tema mõtteid kuulnud.

Aga kommetest veel niipalju, et ka järgmine tund õnnestub mul ilmselgelt ignoranti mängida, kes mitte muffigi tavadest ei tea ja kui teabki, ei pea... hmm, räägiks neile õige soome saatkonna visiteeringust. Paljajalu ja puha.. sinisesse kostüümi riietutud leedi võtab vastu mu useltskonna seas põlvini kampsumis, siilipäise, katkiste teksaste ja paljasjalgse punk-krafinna. Intrieging, mis. ;)

laupäev, veebruar 03, 2007

Elu-olu.

This Is My Life, Rated
Life:
7
Mind:
6.8
Body:
9
Spirit:
6.1
Friends/Family:
5.8
Love:
7.3
Finance:
4
Take the Rate My Life Quiz


veidralt hea näeb välja...
____

Kohalikust koloriidist

niipalju, et
kirjutasin artikli lehte. No memuaare ei saa must ka pekstes välja, tuli oopis selline, tavafilosoofial põhinev heietus.


45 ajaloolist minutit ehk kuidas ma õpetajaks käisin

Taevas higistas jämedaid piisku krae vahele. Oli september. Seesama tee, seesama pori.. ei, mitte seesama. Ühte teed ei saa kunagi kaht korda käia, sama moodi ei saa olla pori seesama pori, mida ma umbes kümme aastat tagasi hoolikalt kingadelt maha nühkisin, et pälvida plusspunkte kooli korrapidajatelt. Möödajuhtuvalt õpetajalt. Või tegelikult ei olnud mul neist plusspunktidest sooja ega külma, võibolla ainult niipalju, et mind ei märgataks, et mind rahule jäetaks. Kui mitte kogu kooli ajaks, üks päevgi oleks läinud asja ette. Sest ma ei tahtnud jätta mitte ühtegi jalajälge siia kooli. Ei mõelnud mustemail hetkeilgi, et tulen siia õpetajaks. Kuid kõik sammud on ammu juba seatud, veel enne, kui inimene jätab endast jälgi, poriseid või puhtamat sorti. Aga seda viimast saab lugeda Ristikivilt, saab mujaltki.

Niisiis ei olnud see ei juhus ega muu kuri saatus, mis sundis vähesest unest punetavate silmadega mind (on siis vaja lugeda hilisööni Masingu tekste või siis muud sellelaadset kriminaalset tegevust harrastada...) varahommikuti kooliteed jalge alla võtma. Olid mitmekordsed neljakümneviieminutilised etteasted, olid unised või mitte nii unised lapsenäod ja muidugi kolleegid, keda ei suutnud pidada kolleegideks, vaid ikka veel pisut rohkem õpetajaiks kui inimesteks. Täpselt nagu oleks õpetaja mingi eriline liik inimeste seas. On lapsed, on täiskasvanud ja on õpetajad. Või vähemalt nii näis see lapsele. Minusugusele lapsele. Võibolla tundub see nii edasi, terve eluea. Miks muidu tunnen ma sundust öelda viisakalt tere endistele õpetajatele, kellega hilisemas elus ei ole mingit muud puutepunkti. Miks muidu ütlevad endised õpilased mulle tere. Omamoodi sundrefleks. «Õpilastere»-refleks? Pisut teisema mõõtme omandavad endised õpetajad siis, kui nendega koos töötada või niisama lobiseda maast ja ilmast.

«Tere. Võite istuda.»
Muidugi, teie võite/saate istuda... praegu. Aga kas mina võin istuda? Pean ma kätel seisma, hundirattaid viskama, et kuidagigi säilitada see vähene huvi, mis võiks olla ajaloo uperpallide vastu? Nende inimeste vastu, kes mõõtsid aega, keda kirjutati annaalidesse mustalt, mõnikord vereplekistena, ja kes elasid oma elu nii, et järelkajad kostavad tulevikku ja tulevikust tagasi minevikku, jah, ka ajalooõpikute näol. Tundide näol. Ka minu enda näol, kes ma siin seisan ja tiritamme teen. Et siin ja praegu rääkida minevikust, rääkida sellest, mis spiraalsena võib end inimeste ümber kerida ja kuidas suhtuda jätkuvasse tänasesse, mille on mineviku inimesed astunud homse tarbeks. Porised jalajäljed...

«Kodused ülesanded.»
Ainus kodune ülesanne, mis loeb, on edasi elada. Mängida, õppida, hiljem sugu teha, õpetada oma lapsi ja ikkagi .. edasi elada. Olla osa sellest samast loost, mida hiljem nimetakse ajalooks. Kodulooks. Kodu looks. Teie enda looks, mille suurt plaani ei viitsinud te võibolla kunagi meeles pidada, mida te pidasite tüütuks, võibolla õppisite õpetaja jaoks, võibolla vanemate jaoks, võibolla paremate hinnete pärast. Ajalugu ei ole erand. Mis sest, et see on siiski... teie enda lugu. Sest kõik ajalugu on kokku pandud miljonite elulugude mosaiikidest, mis sellestki siis, et need ei kiiska ja ei sätenda, vaid moodustavad halli fooni. Aga nad on olemas seal. Ka praegu. Sest elu tahab elamist. Jälgede jätmist.

Taevas oli selge. Pori kuivanud. Siiski võis aimata lompide piirjooni. Piirjooni sellest, mis on olnud. Ja mis kordub. See tee, mis on kord porine, on ikka ja jälle porine, kuid mitte kunagi sama moodi.

Tegelikult on see alandav

..saata ja saata Vikerkaarde asju.
Aga ma luban endale seda. Sest muud väljundit ei ole. Peale autorikogu muidugi. Aga kuidagi tuleb ju pildil olla. Aga eks sa ole, kui pole võimalik. Värskeks põhuks olen liiga vanamutt ja Asta Loomingust põhimõtteliselt vist ei vaata midagi kelleltki, kellest pole enne midagi kuulda olnud. Sest nii sitad mu tekstid ka pole eksole. Hirve aforismidele teeb küll ära.
__

Impressioon (suur väin)

kiljuv
kajakasaba rapsib tiibadega
peal kiilunud vee

oma kalasilmse
naeru
toiduks lainte alla valan

sest mu suu kui põigiti kuu
sirutub
väinade taha

ning meri
öögib söögi laineist välja
merelindudele tereks kaldapealselt maalt

kolmapäev, jaanuar 31, 2007

Raamatukogud on saatanast

...
sobivad ainult sopakate lugemiseks või väga lühiajaliseks kasutamiseks. Ma ei suuda kunagi raamatut tagasi viia enne aasta möödumist. Seekord tahtsin väga ruttu - no hiljemalt poole aastaga need raamatud tagasi viia, a ei õnnestunud. Sest keegi idikas oli redigeerinud sõna otseses mõttes üht asja, millest pidi tehtama kv. No tee siis, kui lehed on välja rebitud. Ja töö jäi katki. Siis tuli sada asja vahele. Kaasa arvatud elamatus.

Nähh. Tuleb loobuda teenusest. Ja kõik raamatud ikka endale hankida, mida parasjagu vaja läheb. Mingu nad kõik. Ühesõnaga. Viin omme kõik tagasi. Ja korraldan tuttavate seas raamatuhanke.

teisipäev, jaanuar 30, 2007

Kuidas on ameerika keeles «tibla»?

Nojaa
selline teema oli siis inglise keele kursusel, et mis maale me läheks elama ja mis maale ei läheks. Mina muidugi teatasin, et see on emake Venemaa. Mille peale tehti suured silmad, et miks ometi. Ja kui täpsustasin, et mulle venelased üldiselt ei meeldi, ei meeldi vene keel ja kultuur.. (see jäi täpsustamata, et mõned kirjanikud siiski on väga ja väga loetavad ja mõni muusika kuulatav), siis oldi täielikus hämmingus. Et mis saab eestlasel olla venelase vastu.

Mis saabki olla eestlasel venelase vastu, kes peab siiani eestimaad oma lääniks ja eestlast oma vasalliks? Vene karu ei ole siiski taltsutatud ja ei taltsugi. Ning niikaua, kuni eesti jätkab kummardusi venemaa suunas, eesotsas täpilise savipätsiga, niikaua ei saa ma aru

Kuidas saab eestlaselt küsida, et miks talle venemaa ei meeldi...

Orjameelsus ja orjarahvas on selle asja nimi, mis sunnib unustama seda vandalismi, mis oli siin pea 20 aastat tagasi. Ma ei unusta. Niikaua kuni elan, ei unusta seda, kuidas vene sastaava oli keset küla ja kuidas lapsi komandeeriti kaerajaani sõduritele esitama ja kuidas eestist räägiti kui venemaa osast.

Mitte et ma venelast nähes karjuma hakkan ja amokki jooksen. Mul hulk häid tuttavaid poolvenelasi eksole, a asi on ikkagi rahvuses, selles, kuidas nad eestlastesse suhtuvad ja mis on üldine mentaliteet. Lisaks veel niipalju, et meil on väga palju, no nii 3000 tuleb ära, raamatut vene keeles, sest teatavasti Jyrka valdab vabalt vene keelt. Et asi ei ole venelases kui ühes venelases ja kui vene kirjanduses, vaid just suhtumises.

Miks ma peaksin paremini suhtuma, kui üldiselt süljatakse kooris eestile kui riigile. Ka eesti valitsuse tasandil. Lubage oksendada, kodanikud.

pühapäev, jaanuar 28, 2007

Külm

hirmutas natuke
sest olime Pärnus, torud ja pump kinni katmata. Õnneks läks neljapa öösi tuisuks.
Jyrka esines inimesed laibaks, nii nagu ikka ja Irene imestas Kivisildniku korraliku käitumise üle :D

ning «Torti ja aborti» disharmoonia sisu ja vormi vahel on absoluutne bingo. Seda peab nägema :)
Vist on müügis? Kui ei ole, siis kohe on.

kolmapäev, jaanuar 24, 2007

kas öö siis polegi hell

igaöine mantra
on tukkuv kass mu reite vastas
ekraanil pörnitsev eesel all paremas (ilmas)
ja aegamisi veniv kell

taustaks:
külmad linad
ja mahavõtmata silmad

kas öö siis polegi hell, nii lõpmata hell
(say last in american, pretty-pretty please)

Roosast plogist varastasin

Mis tuletab meelde, et mulle peeti ulmikute kokkusaamisel loengut roosa tolereerimisest. Ma siis tolereerisin 2 sekundit. Seni, kuni selle testi üles leidsin. Kas ma võin nüüd oksendama minna?

Which Ultimate Beautiful Woman are You?





You are the mystery woman
Take this quiz!








Quizilla |
Join

| Make A Quiz | More Quizzes | Grab Code

teisipäev, jaanuar 23, 2007

Pepi Pipile

ehk uued kasutusvõimalused hapupiimajoogile.

Madis palus mult laupa ommikupoole Pepit, ja Pipi, armsa väljanägemisega, aga üldiselt tuntud kui õel foksik- (vaata: Muusa- Sash Uusjärv sellest, mis on oluline (täpsemalt tsiteerida ei saa, sest meile see ajakiri ple jõudnud- ei usu, et jõuabki, oleks tulnud ikka Sassi juurest kaasa krabada)) lamaskles Madise põlvedel. Ma siis vaatasin Pipit, vaatasin Pepit oma käes, küsisin Madiselt, et kas ta on ikka kindel, et Pepi Pipile, sain aru, et siiski on, kehitasin õlgu ja valasin Pepi koerakaussi.

Kui raffas hakkas aru saama, mis ma teinud olen Pepiga, mjahhh. Ma ei oska kirjeldada hüsteerilisi naerupursatusi, mis vahelduva eduga kestsid erinevatest suudest umbes täpselt terve järgneva päeva. Kujutlus, kuidas Madis laskub järgmisel pohmakahommikul koera kausi juurde Pepiga maiustama jne. Päris kena, kas pole? ;)

Uus Digi

jätkab traditsioone.
st, on jätkuvalt rõveda väljanägemisega. Pangu siis päris porno, mitte poolpaljaid mudeleid kaanele.
saan aru küll jah, et naised kerigu kuu peale, see ajakiri on meestele, a miks siis reklaamitakse seda kui tehnikaajakirja? traumaivõi.

Tallinn-Tallinn

Et siis, sai pealinnas oldud. Ja tervelt 2-l õhtul pidus käidud. Reede algas ulmikute kõrtsiõhtuga, kus ma moodustasin 100% feminiinsest persoonidest. Hmm, hakkan taipama, mis tunne on ühel abielus ja puha mehel (mõtlen ikka monogaame eksole, neid, kes igal võimalusel kätt püksi ei aja) kesk naisteparve...
Õhtul oli päkapiku pidu :) Nagu ikka, oli väga tore. Sundisin fs-i rääkima kirjandusjuttu, muidu pajatasid küllarännanud päkapikud lugusid :)

Laupäeval kudesime päeva maha, kuigi oli plaanitud seda ja teist samuti. Kõik jäi ära, peale DM klubi. Väga mõnus. :) Mõtlesin/mõtlen, et saaremaa suur miinus on see, et siin pole ühtegi, ja ma ütlen seda täie kindlusega, pole ühtegi isegi rocki-lähedast kohta, kuhu saaks tagumiku maha toetada ja mõnikord seda muusika rütmis keerutada. Kõik on mingid lollakad lihakarnid, kus lastakse suht vastuvõetamatut tiskot ja muud õudust, räpp-hipp-hopp ja muu.

Täna oli selline relax-päev, vahelduse mõttes ujumine ning väike mullivann ja pärast seda ingliš. Kusjuures, mitte päris ootamatu emotsioon - ma naudin tunde...
Jaa, aga mul on neid koguni 4 nädalas. 2 ameerikamaa tädi juures- (kusjuures avastasin, et nad ongi mind kõige tugevamasse toppinud.. hmmm)- ja 2 ema järeleaitamistunnid. Sest ta sattus enda jaoks liiga kõrgele levelile. Variante ju pole eriti, tuleme koos, ja siis istume mõlemad erinevates tubades, kus, õpetajate sõnutsi on 20 astet vahel... Hmm-hmm. Mul hakkab sedasi ninast vett sisse jooksma, sest enda meelest ei oska ma kohe üldse...

kolmapäev, jaanuar 17, 2007

I'm so cool

niisiis

käisin täna jälle seltsidaamitamas, teisi sõnu ameerika inglist õppimas.
Hmm, siiski inglist. Hämmastav oli see, et mina, kes ma sisuliselt üldse ei suhtle võõras keeles, sain suhteliselt väikse mälussobramise ajaga kätte vajalikud sõnad ja isegi mõned sõnauperpallid ja isegi suht õigesti hääldatud. See see on, kui vaatad vilme ilma eesti keele osavõtuta ja elad arvuti taga.. siiski, nii läbi hammaste, et arvuti ja vilmide taga passimine polegi nii mahavisatud aeg...

ja kogu grammar oma täies ilus polegi hajunud, ehkki mõnd asja tuli küll meelde irmsalt tuletada.. st, ma olen päris kindel, et olen neid grammatika keerdkäike suhteliselt vabalt kunagi vallanud.. Ehk tulevad meelde.

Ehk.

teisipäev, jaanuar 16, 2007

Lümanda kooli

direktor väldib oma kabinetti. :D

a sellest pole midagi.
asi lähebki politseisse :)

kohalikud Lümanda noorprüggarid

tuhnisid kuskilt prügikastist posu õunu ja loopisid vastu maja seina, akent jne.
Jube lõbus oli :)
Aga lõbusamaks läheb,
helistan homme direktorile (mitte et ma pühas naiivsuses ei arvaks, et saadabki lapsed koristustöödele), vaid et teavitada tagajärgedest, kui see värk veel kordub. Politsei, ja pole minu asi, kes saab huligaansuse eest miskit. Ja et ikka Lümandat mainitaks kurioossumite poolest. See meeldib kindlasti nii õpetajatele kui lapsevanematele.
Ahjaa, lehte võib niisama ka panna, ega ma kade pole, oleneb kõik direktori vastusest.

Ja pärast klaarigu ise.

pühapäev, jaanuar 14, 2007

Fantoomkass

Enne kui torm elektri minema viib..
ja enne kui meelest läheb lendu.

Naasedes igaöiselt retkelt koeraga, hüüdsin moepärast kassi, nii paar korda. Veendunud, et ju magab aidas õiglast und, panin ukse kinni, söötsin koera ja kõik need igaöised tegevused. Siis tundus, et keegi kollab esikus või akna taga, tegin ukse lahti ja seal ta siis oli, mu väike oma fantoom.. kes oli jälle kord osanud nähtamatult imbuda esikusse.

laupäev, jaanuar 13, 2007

Ja puugi tuli kord tuulde

ja puugi tuli kord tuulde
räbalais
pabulaid täis

pildus samblaseid käbisid
anniks
talimarjadeks kadaka juurde..

...

Ühesõnaga, käisin metsas, teenisin head karmat oma punase pea lehvitamisega ja olin tervelt terve päeva sotsiaalne. Koolimetskond sai vanaks, tüdriku east välja. Ikkagist 20 aastat. Päris pentsik oli oma pärisnime kõik aeg kuulata, seda enam, et tekitas segadust/üllatust nii mõneski teises Kallases.. ilmselt see maanurk on ainus, kus mind pärisnime järgi veel kutsutakse, täpsustus, vana pärisnime järgi. Ülejäänuis maailma- ehk mandrimais tekitab see ainult tarbetut segadust. Ütlus prohvustest jne.

Mets oli päris sõbralik. Põdrasammalt ja urbasid täis. Pärast sain koleda peavalu inimestest. (st, ega inimesed süüdi ole, ma lihtsalt olengi suht suure isikuruumiga ja iga võõra moega sissetunginu põhjustab valuaistinguid. sestap kannan valgeid komme igapäiselt kaasas ja ei hala väga. See on see eremiidi elu pahupool.)

reede, jaanuar 12, 2007

Olin kunagi..






















täitsa kena eksole...

kolmapäev, jaanuar 10, 2007

Uni

Tuvastasin uue asja enda juures. Eksole, niikaua kui elad, saad uusi asju teada.

Tavatsesin mõelda, et on vaja magada miinimum 8 tundi, et välja puhata. Mõnus on 10 tundi. Selgub, et 5-6 käib küll, aga magama tuleb alles siis minna, kui tõeliselt väsinud oled. Vahet pole, kas on öö või päev. Õigemini, on küll. Sest öösel läheb raudselt 8- 10 tundi vaja. Suur osa läheb muidugi selle peale, et magama üldse jääda, ülejäänud aja siis vaatan perversseid ja veel perverssemaid unenägusid.
Ideaal oleks üldse, et 36 tunni kohta miski 7. A see lööks veel kindlamini mu ööpäev sassi, kui praegu. A mis pagana kasu toob öösel voodis aelemine, kui nagunii und ei tule enne päist valgust.. Samas, pagana narr on minna 5-6 ajal saksa keelt õppima. Või siis näiteks Balzaci lugema. Ahjaa, öölambid koolesid, et nüüd siis.. kus üldse lugeda, ilma et silmad ei kooleks. Nagunii istun siin nagu ökul prillidega. Ilma ei kannata üldse.

Ja vaatasin Sin City ära. Jubehea asi ikka, täiesti masendav, et ma enne seda tervikuna näind polnd..

esmaspäev, jaanuar 08, 2007

pädlakk

vastu sõrmi löödud küünelakk
pörnitseb
liig' tihti pilkuvad silmi
koorub tahab koorida
sõrmi lagedaks
ära

ma ei lase
sest inerts
hoiab mind põrandale
kukkumast
mis sellestki siis
et hüübind vere karva küüned
kooruvad
aga lakk on olemas

nagu eemaldatud eilne
nagu lahtikooruv täna
nagu mahakuluv homne
nagu minuga löödud

hüübimatu higikarva
pädlakk