prsse.

sain kohutava peavalu.

Raiskmaütlenraiskprsseprsseprssekõik.
Miskuradikasusestxlollistpeestonahkuipole98ah? Mittepsetkitehaeisaakõikasjadonkasutulkettalhakkankõikimahalöömakesonesimenevõtkesivajärjekordakauamaraiskpeanteiejärelootamaah?

Põnn

Sina
silmade vangi suletu
vahet ju pole
kas lendad homme või ülehomme
ühepäevaliblikana küünlasse
leeke püüdma
ja kõik su päevad
ahenevad
parafiini uppuvateks meelespeadeks
mis õitsevad
sinisetiivalises igapäevas
ja tuletavad meelde
et vahet polegi
kas lendad kinni- või avatud silmil
põlemisse
__


Nii.
See on Liisbet Krafu süles. Kiskaga ei anna kiisutirtsu üldse võrrelda. Niivõrd erinevad iseloomud. Ja samas tuletab meelde Liisu nr.1. Väga elav ja kiitsuke tegelane. Saab Jyrka käest pahandada aeg-ajalt, sest istub hiire juhtme otsas. Siis põgeneb kas minu juurde või läheb lepitust otsima Jyrka sülle.

Kuidas mind rööviti ehk kassitirtsu saabumine

Üleeile ommikul üllatas Krafu mind kõnega, et tulevad läbi ja kas ma neile kihelkonna kirikut ei taha tutvustada. Nooh, selle vastu pole mul kunagi midagi. Kodukoha vaatamisväärtusi tuleb ikka näidata.
Niisiis laekusid nad poole viie paiku ukse taha. Koos Liisuga. On selline pisike tegelinski, algul oli jube äbelik, puges peitu, nüüd aga mängib kõigega, mis ette jääb ja isegi koera uudistab kord-korralt lähemalt.
Ja mind rööviti sõna otseses mõttes. Ma ei võtnud midagi peale päikseprillide kaasa. See osutus veaks, sest alguses lubati küll tagasi viia, aga kellelgi tuli idee mind öösel ka taluda. Nojah. Tagasi oleks päris tüütu olnd sõita, et mis seal ikka.
Näitasin: loonat, kihelkonna kellamäge ja kirikut, odalätsi allikaid, karujärvet ja ninase panka. See viimane tekitas kõige rohkem vaimustunud ja ehmunud ohkeid. Vaimustunud, sest asi oli seda väärt, ja ehmunud, sest tee oli kohati sisse langenud ja päris ohtlik oli mikrokaga manööverdada.

nojaa, nüüd nurrub süles, selline beezpunakas triipudega tegelane, pika saba ja pikkade koibadega, kiska nägu liska :)

Küladeralli

Sa eksid
mitte depressioon ei vaeva mind
mul olen ma ise
ja käed
mis hakkavad just-just üles tähendama
haldjasaare kirja
eilsemaalt.

See ei ole ka siis lahendus
kui saangi vastuse
sest möödunu kõrvetab silmade
kaudu sisikonda.
Ei.

Sest minul olen ikka ma ise
ja klaveri kaugusel wõrk.

__

Niisiis, palverännakud siiakanti saavad siis ühele poole. Ja enda rännud teisele poole merd on ammendunud. Esialgu.
Eelmine nädalavahe Eva-Janno laste ja täiskasvanutega ja sel Kivisildnik perega. Episoodiliselt esinesid Oop ja keegi poognast. Hmm. Ja Ipp ja Signe ja eriti rahulik sülelaps.

Läbinuna kõik need katsumused ja meeldivused, tõotan ma ebapühalikult ja patuselt, et hakkan kaalunälgima. Tüütu on. Kui riided on imelikult seljas ja painduma ei anna igale poole. Nii tüütu, et olen nõus vähese toidu ja raske füüsilise tööga. Seda enam, et mu arvuti rändab nüüd patsiga patsita poisi juurde, kes võlub siis nadjasse xp ja korraliku cd-rommi. See viimane, valu ta lollile põrmule, lõhkus mu kõige lemmikuma ja rahustavama mängu ära. Pühendun siis gnld-e toitvatele segudele, vibule, rattale ja metsajooksule. Ja muule meeldivale spordialale, kui võimalust on.Kui pole, siis mängime, et on.