neljapäev, august 30, 2007

Pärast puhkust

... on sisseelamisraskusi, aklimatiseerumatus, välismaa-maigulise sõnaga,
ühesõnaga.

Mitmesõnaga:
sõnad jooksevad päeva lõpus silmade eest mööda ja tähenduse saamiseks pean lauset 3 korda lugema, ja siis võib juhtuda, et mõni kosmeetiline viga lipsab silmade vahelt läbi. Hea, kui kosmeetiline. Näiteks olin ma täna päeval veendunud, et Wikipedia on eesti keeles ka normaalselt kribatud, a selle asemel on oopis Vikipeedia, tähendagu see mis iganes siis. Veider kirjapilt mu jaoks igatahes, a noh, tuleb kuskile üles tähendada, et sama orgi otsa uuesti ei lendaks.. Nagu neid orke ja nuge vähe oleks.

Aga,
üks kolleeg esitas keerulise küsimuse, et kuidas sa ka puhkasid, et mida sa tegid, kui puhkasid. Ma jõllitasin selle peale talle otsa ja mõtlesin. Et kuidas ma siis puhkasin. "Hästi" oleks ilmselgelt vale olnud ja heast peast maiviitsi valetada. (Tegelt maiviitsi üldse valetada.. Kui vähegi saab tõe ja vaikimistega läbi ajada.) Et kuidas ma siis puhkan ... aga õnneks vastas ta ise, et tema ka ei tea, mismoodi käib puhkamine.

Minu jaoks on puhkus see, kui armas punane loomake nurrub ja mängib/ nurrub ja tukub/ nurrub ja ajab mind hommikul üles. Ja kui ma saan igal ajal siseneda oma väikestesse mängumaailmadesse või päriselt mängida (loe: larpida). Ja õlut juua, ilma et peaks mõtlema, et jeebus, kui ma joon, siis homme ei ole mul tähelepanu ollagi. Ja see, et ma ei pea haisvasse aparaati minema. Tööl olemise vastu pole mul enamasti vähimatki, aga see sinnasõit .. vat see tapab ära. Tagasi koju on ka nagu rahulikum. Ei tea, kas siis rahulolu või enda kirumine kulutab niipalju aega, et ei märkagi maastiku vaheldumist nii väga, ja peamine, nina ei tunne erinevaid haisusid.

Pealegi, nagu ma ka Barbarale ja Alexile ütlesin, et "summer, yes, its has its moments". Niiet ple ullu midagi. Vaikin ja räägin. Neist asjadest, millest tahan. Ja surun need mõtted olematuks, mis... ei lasknud puhkust niimoodi nautida... vaatnii.

Sedasi ma siis puhkasin. Ple vaja mulle ei välismaad ega jahte ega Kuud. Ainult vaikust ja rahu ning mu oma pisikesi loomi ja maailmaid.

teisipäev, august 21, 2007

Ikkagi

juhtus see, mida kartsin. Õigemini, mis pidi nii minema, sest nii suure verega ei jää ükski asi sisse pidama.

Mis tekitas omakorda küsimuse, et kas mul õnnestus olla jälle originaalne ehk verest tühjaks joosta ringi sebides ja rolli mängides ... Kuuldavasti pidi see väga valus olema füüsiliselt, aga ma nagu ei tundnud miskit peale mõne väikse valupiste. Ja muidugi vere. Veider viis katkestust üle elada igatahes ...

aga haigla mind kinni ei pandud, mis on vägagi positiivne.

esmaspäev, august 20, 2007

Mul lihtsalt ei õnnestu

rolli mängida siis, kui olen ma ise. Seekord kohe pärast Viljandisse jõudmist sattusin kiirabiga haiglasse, seal tehti ülevaatus, anti rohtu ja retsept ning kaasa soovitus, et sportmänge ei tasu ikka mängida siis, kui veri lahmab ... Nii, aga mängule jõudes selgus, et eriti mina pidin sebima alguses ja oma IG tütart otsima. Kohatine leigus tütre leidmise osas tuleb tegelt kirjutada selle arvele, et ma ei saanud nii palju ringi sebida, kui tahtnuks. Ime, et üldse nii palju liikuma end sain sundida. Sest noh, mis rollimäng see ka on, kui istud nurgas ja lihtsalt näägutad teiste kallal. Nagu osaliselt pidingi tegema. Aga inimeste peale karjuda maioska. Ja kui üritasin niisama, siis see, kelle kallal pidin eriti võtma, Haleth nimelt, ta ei öeldnud suurt midagi vastu.. kahjuks. Mainäindki teda mängu jooksul nii palju rahulikel hetkedel, et ta kallal kõvasti võtta. Oleks näinud siis, kui kõrval oleks lipanud, a füüsis nagu hästi ei lubanud.


Ja siis kadus Lõvi ära, siiski järgmisel ommikul saabus tagasi.

... aga kõigele ettevaatustele vaatamata satun homme vist jälle noa alla. Sest isegi kui see rohi põhjustab verejooksu, no nii suur ei tohiks olla, kui on. Proovin omme mõne arsti kätte saada, sest täna oleks suht mõttetu haigla minna. Kedagi pole kohal, ainult mõni karmi koolkonna tädi, kes käristab mu käe veent otsides lõhki ... Sinna mu puhkuse viimne kolmandik ilmselt lähebki. Igatahes loodan nii kähku kui saab jalga lasta sealt. Sest see lootus, et see kribu kõhus on alles, on nii õrnõhuke, et maiviitsi isegi mitte halada ja nutta.

reede, august 17, 2007

Kirivase piralt,

... lubasin kunagi, et kui rikkaks ja paksuks hakkan, siis ostan korraliku fotoka, mis ei riku seebika nime.
Rikkaks maisaanud, aga paksuks küll. Seega oli vähemalt üks tingimustest täidetud, ja voila, mul on Fuji F40. Ja ma olen esialgu väga-väga rahul.

Seega tekitasin saidbaari fotoblogi lingi.

... augustimuusasse pani Sash mu kommentaari mängudest ja lisas mu 4. lemmiklooma pildi. Igavesti vahva, olen siiralt tänu võlgu nii Sashile kui kujundajale ;) Ahhaa, meenus, et mul on Deekinist isegi luulu olemas:

Kuidas on vaadata linnatäit rahvast
tunglemas tuleleekide vahel
kui istun draakoni pealael
surun tagumiku vastu jäikasid soomuseid
ja imestan
õhukeste kolmemeetriste tiibade üle seljal
sest olen õnnelikult eluga pääsenud

kui olen väike kooboldist bard.

See on nagu lennata silmapiiri kohal
vikerkaare sees
sukelduda sügavale rohelisse loojangusse
tunda tuult
vihisemas läbi sassiläinud juuste
sest olen õnnelikult elust pääsenud

kui olen väike inimesest poeet.

neljapäev, august 02, 2007

Hämmastavalt tihe suvi

Nii tihedalt vihma, külasid, tööd ja kasse täis, et ujuma pole jõudnudki. Ma küll lubasin, et Molli kõrvalt ei kriba ainsatki teksti, a tutkit. Loomulikult kribasin ... Kui selgus, et Jyrka erinevatel põhjustel seda ei teinud ... Lisaks kõigele selgus, et Moll on juba raamatulettidel, teine kirjastus ja puha välja andnud. Ja nüüd selgus, et Eva ja co on juba täna õhtul saarel ... Hmm, ja lisaks sellele veel kuu arvustaja valimine ja Sassile mängutekst ... Tihe-tihe, lausa lõika noaga aega.
Aga mitte sellest ei taha ma rääkida.
Hoopis sellest, et teate kui hea on ärgata niimoodi: pehme väike hele loomake vaatab suurte marakratisilmadega otsa ja sirutab värsked käpakesed su näo ligi ja patsutab õrnalt ...
Ńii vähe on vaja õnnelikuks hommikuks.