esmaspäev, oktoober 31, 2005

Mõned vähemad idioodid Lümandast

Hällowiin käib siin täies hoos. Akna aga on paar mõttelagedat nägu ning kole kolistamine ja lampidega vehklemine. Peaasi, et klaasi ei lõhu.
Muidu ma teengi täpselt nii nagu ütlesin neile: politzai ja õppealajuhataja kallale.

No ma saan aru, et pole midagi teha kodus, isa joob ja ema vahib telekat või kolistab nõudega või kantseldab beebisid.
Pole ka midagi teha väljas, keegi ei organiseeri lastele meelelahutusi, õppida nad ei viitsi. Siis teevadki sigadusi, kui viimane buss on läinud ja lärmamine bussiputkas enam ei paku pinget. Aga no siiski. Midagi võiks seal kahe kõrva vahel ka olla.

laupäev, oktoober 29, 2005

Vampiir!

You scored as Armand.
Your the mysterious type only those close to you know the truth about who you really are

Dracula 92%
Armand 92%
Spike 83%
Marius 75%
Angel 75%
Blade 75%

Whose your Vampire personality?

reede, oktoober 28, 2005

Tere, mina olen Hiir

Kiska on ikka kiskja, püüdis paari päeva jooksul uniku iiri kinni.
Eile aga sattus talle eriti osav tegelane pihku. Sai jooksu. Ja nüüd piilub Jyrka arvuti tagant välja ning teeb mulle tarka nägu.
Kass aga magab, ja pole tema asigi. Noh, loodetavasti käib hiir ka õhtuti tere ütlemas. Siis juba kassile:)

Intiimset

Oma meelest kukkus päris ästi peast välja...

Tolmunud riiulilt võtan ma end
Kahe sõrme vahele
Krutin pea otsast
Vaatan karedaid mõtteid
Koorin koored sibulalt
Näe pisarad voolavad
Sillerdavad väikesed joad
Tilguvad öömustadelt juustelt.
Roosade keermete vahelt
Leian arutu rõõmu
Millel ei olegi kohta.
Silmade tagant leian sinu silmad
Maailma täis tuld ja verd
Haldjaid ja loomade nahku.
Siis vaikselt tagasi panen
Pea ning elutu keha.
Sest muidu ei leia kallis sa eest
Ei haldjat ei loomade nahku
Kes veel keeraks pea tagasi
Vaatamaks keha ja elusat haldjat..

teisipäev, oktoober 25, 2005

Tolmunud avastused

Otsisin raamaturiiulilt sihtotstarbeliselt Hesse Stepihunti. Loomulikult leidsin muud Hesset, aga mitte seda konkreetset. Niisiis otsisin edasi. Carmen kõlbab ka. Hea lühike, ja konkreetne jutt.
Selle käigus aga taasavastasin Fernando Pessoa luulekogu. See on nii hea, et jäin seda püstijalu voodi serval tasakaalu hoides lugema.

Tsiteerin mõnda kohta:

On haigusi, mis hullemad kui haigus,
ja valusid, mis ei tee haiget, aga
on valusamad hinges kui kõik muu...

Too viina veel, sest elu pole miski.
____

Milline mõnu
on süüa oma sõnu
töö eest nurka pugeda
ja lugeda!
Lugemine on jama,
õppimine seesama.
Päike on ikka suur,
kui ka puuduks literatuur.

______

Kui ma pärast surma oma elulugu kirjutada tahan,
ei ole midagi lihtsamat.
Mul on vaid kaks tähtpäeva: sünni ja surma oma,
nende kahe asja vahel on kõik päevad minu.

Mind määratleda on kerge.
Näisin kui neetu.
Armastasin asju, olemata tundeline...

_____

Lendab üks liblikas mööda mu eest
ja esimest korda Kõiksuses ma märkan
et liblikal pole värvi ega liikumist,
niisama nagu lilledel pole lõhna ega värvi.
See on värv, millel on värv liblika tiibades,
ja liblika liikumises on liikumine see, mis liigub,
see on lõhn, millel on lõhn lille lõhnas.
Liblikas pole muud kui liblikas
ja lill pole muud kui lill.

______

Mu armastus on egoist, ei mina.
ta ennast rohkem armastab kui sind,
oh, rohkem veel kui mind, sest olendina
ta asu vajab vaid - see on mu rind.

Sild palju tõelisem kui kumbki kallas
on sillamaal, kus ühendust on vaja,
ja tõelisem siin Suhtelise vallas
on Armastus kui kumbki armastaja...

neljapäev, oktoober 20, 2005

Äpardunud sisseost/ alapealkirjaga - feministlik ilueri

Käisime täna linnas. Noh, vahel ikka käiakse. Ma ei kavatsegi seda häbeneda ega midagi. Mingil hetkel tatsasime pesupeo ukse eest mööda. Ja mulle tuli meelde mu vambiriietus. Kõik on nagu korras, aga nõuab oluliselt siplegamat pihta. Niisiis, takseerisin bodysid ja kõhuga trussikuid. Bodydega on see jama, mis praktiliselt kõikide kenamate ülemiste pesutükkidega. Neil on patshokid küljes. Hmm. Ma näeks päris naljakas välja nende asjandustega :) Vatever. Siis vaatasin ilma patshokkidetta. Noh, need ei näinud kenad välja. Siis mõtlesin, et ähh, nii kaua ilma läbi saanud, saab ka edaspidi, ja haarasin paar kõhuga püksi kaenlasse, et vaadata, kas üldse selga lähevad. Läksid, ja kuidas veel. Nõudsin müüjalt ühe väiksemaid ja väiksemaid, kuni tal enam ei olnud ühtegi anda... Sest ka kõige väiksem ei andnud mitte mingisugust efekti. Traumaivõi. Ühelt poolt muidugi tore, et pole veel selles eas, teisalt aga akka otsima väga laia vööd, sellist pihikumõõtu. No mul pole enam ammu nii sipelgat kõhtu, kui kunagi... Akka või nälgima. Kõik selle nimel, et mõni riietusese näeks seljas kenam välja..
Ühesõnaga, ei mingeid kõhuga pükse :(

teisipäev, oktoober 18, 2005

Epigraafiline märkus

Kui keegi julgeb veel tulla mulle nina alla hõõruma, et ordu, see ei ole Murakas, ikka veel, kahtlen ma tema terves mõistuses. Mis ei tähenda, et sõbrad ei saa andeks:)
On jah palju muresid, palju jama selle orduga. Tulevikuga. Seda enam ei tohiks lõbusat ilkumist nii südamesse võtta. Eriti kui see ei ole oluline. Ja ma ei kingi kellelegi midagi, mida ta pole ära teeninud. Leebus ei ole just see sõna, millega saab mind iseloomustada. Kius kiusu vastu. Kui mult tiritakse jope seljast, mis te umbes arvate, kas olen tige või mitte? Ok, saan aru, täiesti irrelevantne probleem. Kuid. Asi, mis on oma, on oma, sellest hoolimata, et asub kuskil mujal. De jure minu, de facto mitte, kuid ikkagi minu. Niisiis. Vabatahtlikult ma alla ei anna. Kui ühtpidi ei saa, saab teistpidi. Te peate lihtsalt mu maha lööma, kui ei taha enam probleeme. Või siis, mitte kiusu ajama.
/soetasin isegi relva seks puhuks:), te ei peta ju ometi mu lootusi?/
Seda enam, et olin juba asju ära unustamas, aga uvüü, jälle tullakse ja torgitakse. Traumaivõi. Oleks vähemalt vaimukaski. Labasused ei ole just tee südamesse:)

Edit: Hmm:) Tegelikult peaksid ordu omad mulle tänulikud olema. Andsin legaalse võimaluse saapaga äsada. No mis võib veel parem ettekääne olla, kui viidata plogile, ja öelda, et olen odrut solvanud. Hehhee. Nagu kellegi plogid võiksid ordusse üleüldse puutuda, eks. Eriti veel tähtsusetu probleem. Tähtusetu? Selle tähtsust määravad reaktsioonid, ja selle järgi võiks arvata, et asi pole miinusskaalal vähemalt. Või juhivad ordut taevalikud sõrmed.

Härra anonüümosele

Tänan tähelepanu eest. Aga mu tervis, sealhulgas ka vaimne, on hämmastavalt korras:) Mul jääb vaid jätkuvalt soovida, et ka teie tervis oleks korras:) Hea, aga raudse südamega nagu ma olen.
Ahjaa, nii repliigiks, mina ei käi end vaevamas plogidega, mis mind siiralt ei huvita, ja mille taga seisvaid isikuid diagnoosides olen olnud õiglane. Ja kustutan jätkuvalt anonüümseid.

reede, oktoober 14, 2005

Värviline maailm

Nagu mu härra abikaasa küsib, et mis sitaga sa oled jälle hakkama saanud, kui mu nägu on keskmisest muhedam, ja silmis särab ärapanemiserõõm.
Oijah, lootsin, mis ma lootsin, et ühe teatava org-iga on asjad ühel pool ja mina kenasti teisel pool. Essugi.
Ja kange kael ei lase ka alla anda. Nüüdsest võite mind kutsuda Krafinna the Iron Lady.

esmaspäev, oktoober 10, 2005

Teate mis,

... hoidke oma kratid endale, kui välja ei raatsind laenutada. Meil puud ilusti lapitud ja riidas. Läbi lappimise talvele vastu :)

Oleks ma praegu vähem tapahimulisem, siis ilmselt heieteks mingeid mõtteudemeid headusest, tarkusest, ja sellest, et olla elus tähendab valutada igalt poolt. Küllap ma kunagi leebun. Võibolla sajandi pärast. Siis ei suuda ma kindlalt kellegist/millegist hoolida. No mis see ussidest järatud ja huumuseks saanud ikka hoolimisega teeb. Ebapraktiline ju.

reede, oktoober 07, 2005

Päevadest ja plaanidest

Nagu kõik korralikud inimesed, otsustasin hakkata plaanipäraseks. Koostasin isegi kavasid.

10.oo äratus
11.00. saksa keel
12.00 sööt.
12.15. abakukk
15.00 aiatööd
18.00 saksa keel
19. 00 vabakava.
20.00 sööt
20.15 vabakava.

Tegelikult näeb see välja oopis nii:

10.00. või varem: peidan telefoni padja alla, siis ta ei plärise.
10.05. padi vibreerib, saan telefoni kätte ja lülitan alarmi välja. Üritan edasi tukkuda. Mõnikord isegi edukalt.
10.30. Tukkumine ebaõnnestub koera kiunumise tõttu. Tatsan porisedes koera kannul ukseni ja lasen ta teiste kiunujate seltsi.
10.35. Põrnitsen Jyrkat. On võimalusi, et ta a) on voodis, magab, b) on voodis, loeb, c) on arvuti taga, teeb krt teab mida. a) puhul üritan hüpnotiseerida, et ta üles ärkaks, b) puhul poen kaissu ja üritan olla kiisu. Vahetevahel õnnestub .c) variandi korral tatsan kohvi tegema, sest meestele ei või kohvi puhul kunagi loota.
10.45/11.00 Lappan mõned wõrgulehed läbi ja silmitsen ommikuse tülpimusega kuuma kohvi. Et ta raip ka jahtuda ei taipa.
12.00. On võrgust kõrini. Mõtisklen teemadel puud, puud, ja aed ning meri. Tavaliselt jäävad puud, sest see on hooajaline. Ja pealepressiv mõte. Niisiis peksan Jyrkat, et akkame sööma, tahan välja minna.
12.30. Haigutab Jyrka, et miks me ei söö.
12.45. Kostab teine haigutus, et miks me ikka veel ei söö.
12.50. ütleb Jyrka, et piima pole.
12.55. läheb poodi ja toob muu kraami seas ka piima.
13.00 Venitame ennast söögi taha.
13.05. Ärkan lõplikult üles. Ja ei torise enam, vähemalt mitte nii vinguvalt.
13.20. Tõmban tunked jalga ja lähen.. hooajaliselt.. puid lappima.
13.25. Avastan, et midagi on puudu. Niiisiis tellin kohale musa. JMKE, Luki, Rammstein ja muud karvased.
15.00 Tuleb Jyrka appi. Mõnikord. Kui Franz kukil ei istu. Ja rohi on madal. Ja tähtede seis sobiv.
17.00 Saabub tavaliselt lähisugulane. Nutu ja halaga. Et miks nii vähe on tehtud, ja üldisegi, miks ei ole seda, teist ja kolmandat tehtud, jne. Ja miks ei tehta asju nii, nagu tema tahab, et tehakse.
17.05. Lähen tuppa, ja lappan wõrgulehekülgi. Sest väljas olla on võimatu. Vaatan abakuke materjale ja sorteerin. Et mis on tehtud, ja mis tegemata.
17. 10. tuleb meelde, et nõusid on vaja pesta, ja mustad sokid maja pealt üles korjata, ning eriti tolmuseid kohti vabastada ning koera ja kassi sööginõud ja -kohad ära puhastada, kui need on räpased.
17. 11. lähen pesen nõud ära, tsekkan loomade kohti ja mõtisklen abakuke üle. Või molutan.
18.30. on abakukest kõrini, aga ma ikka teen edasi. Vahepeal vihasemat laadi dialoogid teemadel: ei, ma ei taha seda teha, ei, ma teen selle siis ära, kui mul aega on, ei, laota ise oma sitta, ei, see ei ole praegu oluline.
19.00. valdab tunne, et peaks kas rattaga sõitma, taijid tegema, jooksma või midagi taolist.
19.05. vaatan järgi, kas lähisugulane on alles või mitte.
19.06 mõnikord annan19.00 tundele järele, ja mõtisklen teemadel saksa keel ja alma mater. Kui ei anna järgi, siis molutan. Raamatu taga või niisama.
19.45. tänitan, et on vaja puid tuua. Et akata süüa tegema.
19.50. istun wõrgus ja nõustan. Või halan. Või mölisen.
20.30/45. saabuvad puud
21.00. on aeg akata süüa tegema.
21.45. saab süüa ja telekat vaadata. Et tavaliselt TV kava ei näita midagi, on meil suur hulk vaatamata ja vaadatud asju. Mina pressin nn väärtfilme peale. Mõnikord õnnestub. Kui ei õnnestu, siis:
22.00 istun wõrgus ja nõustan. Või halan. Või mölisen. Või mängin arvutimänge. Praegu on taas arcanumi hooaeg. Ei, tegelt võiks diablo chari edasi arendada. Puhas tapatöö :) Saunds laik Krafinna the Iivl.
24.00 saabub koer, kraabib, niutsub, õiendab. Tahab välja. Sest kella ta ju tunneb. Niisiis tõmbame riided selga ja järgneme talle. See nali kestab 10 minutist 25 minutini. Olenevalt sellest, et kas ta ikka tahab metsani joosta või mitte.
04.00/o6.00 hakkab kass terroriseerima. Et kas mängida, süüa või õue, või kõiki kolme korraga. Ja rahule ei jäta. Seega tatsan kassi järel ja üritan aru saada, et mida ta täpselt tahab. Kui selgub, et ta isegi ei tea, siis tõstan õue.
10.00. või varem: peidan telefoni padja alla, siis ta ei plärise.
jne. Mõningate variatsioonidega.
Täna näiteks ei pidanud vastu soovile Viidumäed vaadata. Ja puud jäid lappimata. See tähendab aga omme topelttänitusi. Oeh, elu peaaegu koos esivanemaga ei ole kerge, olgu sa nii muld kui tahes.

neljapäev, oktoober 06, 2005

Paar tekkind luuletist

Kui liha su luudel
üdi kontides
veri soontes
peksleb öösiniste silmadega lind
hirm kaotada tuttavat
oma ja võõrast
hirm leida tuttavat
endist ja võõrikut
hirm leida uhiuus hirm
vaata kilavat naeru
kuula kohmakat ruttu
ning peleta minema
see öösiniste silmadega ilus lind
et elada
omada tuttavaid võõraid
endisi omasid uusi
nautida hirmutust
nautida armutust
loota armastust
uskuda paremust
tahta toredust
ihata elu ja elutust
olla elustus
olla alustus
enese loome
üdini elusus

____

Omapäi kõndiv kass
kui unustatud armastus
longib vilet lastes tänavail
saladused uste ja akende taga
kõikjal
roiskub ja tuhmub
kass raputab vurrudest purikaid
rehmab käpaga

Sealt ta läheb
mu unustatud armastus
selgete kollaste silmadega
koheva sabaga
seitse elu ikka veel ees
kui saladused enne sabast ei saa...

Tallinn-Tartu 30.sept-6.okt.

Reedel pakkis meie väike pere mõned asjad, ja suundus ommikusele Tallinna asutusele, liignimega buss. Ootuspäraselt oli kõik bussilik ja tüütu.

Sass üllatas meid veidi. Olime juba mänginud mõttega, et tarime kogu oma varandust kaasas kõik see aeg kuni ulmikuteni. Ta oli kodus ja pakkus meile vabastust pakkidest ja kohvi . Pärast läksime ja shoppasime Jyrka õele paar kingitust, ning loomulikult viis meie tee läbi vene raamatupoe honki-tonkini. Aeg oli liiga varane ja me otsustasime paar suutäit süüa. Umbes sel ajal, kui saagin oma viimast kartulit pooleks, hakkasid ulmikud kogunema. Ja neid ikka kogunes oma 26 jagu. Meie töökas, aga jookidega seltskond püsis vormis - istusime nurga peal, ja teatavasti tahavad inimesed aeg-ajalt lasta seda välja, mida on sisse kallanud. Liisi tegi küll ettepaneku, et teeks nagu lasteaias. Et iga kahe-kolme tunni tagant on minek, ja kõik koos, tahad või ei, seda ei küsita. A see hääletati maha.

Niisiis oli tuttav meeldida paljudega, sh. Liisi, Kiilaka, Merloni, trintsiga. Nemad asustasid meie lauanurka. Ahjaa, vahepeal kohtusid ulmeguru ja Fagira guru. Ja ei läinudki kaklema. Sain hakkama sigadusega. Nägin, kuidas Raul tuleb ühe pikajuukselise väiksemat sorti tegelasega uksest sisse ja siiralt imestasin valjuhäälselt: Raul tuleb naisega?! Teadjamad ja teravamapilgulised tsekkasid ära, et tegu oli siiski hipistunud Andriga. Aga tundub, et nali läks liikvele…

Jõime natuke õlut, lobisesime täitsa palju ja siis läksime tagasi Kaupmehe tänavale, kus ootas meid ees Sassi suurepärane õhtusöök koos kolonisaatorite joogiga. See polnud hea idee. Järgmine hommik oli raske. Isegi niivõrd, et kobisin pärast einet voodisse tagasi ja magasin seal seni, kuni pererahvas shoppas õhtuseks snäkiks.


Õhtu ise oli täitsa sünnipäev koos planeeritud ja plaanimata üllatusega. Plaanitud üllatuselt kooris meie suur, aga kärarikas seltskond kuldse oinanaha, plaanimata üllatuseks oli välismaakeelt kõnelev trussikute, sokkide ja t-särgi väel ebasurnud iirlane. Üks lahkujatest leidis enda meelest laiba ja kuulutas maailma sellele osale, mis asus sel hetkel Kaupmehe tänava teise korrusel elutoas, et kõik on täitsa perses, sest laip on koridoris, ja ikka on kõik täitsa perses, ja mida teha. Teha sai järgmist: sombi juhatati tuppa, pandi püksid jalga ja nii ta rääkis usalduslikul toonil oma matkast läbi Tallinna vanalinna poolalasti olekus. Linnarahvas oli kõik väga sõbralik, kuid sisse oma tuppa ei lastud, sest polnud ebakoolnul ei tokumente ega võtmeid..
Järgmise päeva esimene osa oli ka suhteliselt masendav, teise poole täitis loksumine Eestimaa teistesse puktidesse. Õhtu oli jälle tore, sest üle hulga aja kohtusin Tiinaga, kes küll kahjuks pidi lahkuma kohe järgmisel päeval.


Niisiis Tartu.
Ärkasin masendavalt vara, sõbrants pakkis asju ja asutas ennast teele. Aga mina enam magama ei jäänud. Tuli olukorraga leppida.
Esmaspäev oli eriliselt mõnus, kevadine, indiaanlase tunne tuli peale. Kappasin mööda Riia tänavat alla, tegin vahepeatuse BDCollis, sõin Evega lõunat? Või oli see ommikust?, igatahes sõin, marssisin võidukalt arhiivi, tuustisin materjalid jälle välja ja vaatasin veel vaatamata asjad üle. Õigemini selekteerisin neid, mida olin juba näinud, nägematutest. Need jäid vaatamata lootuses, et ehk ei lähe tarist. A nää ikka. Pea ei pidanud vastu, läksin hingasin värsket õhku ja tundsin huvi, et kes sõpradest on kättesaadavad. Selgus, et üks oligi. A ta lõunatas parasjagu koos ühe põdrapojaga ning tema mees, kellega on mul pidev vastastikune (antipaatia, mis teie siis mõtlesite), tuli kohale. Niisiis läksin minema, a õnneks ta vabanes pea ja jõgi oli endiselt ilus. Ning vesi väga ahvatlev, suisa hukutav. Aga kui mõelda, milline nauding võib olla uppuda meeletusse…

Teisipäeval ärkasin tapvalt, masendavalt, koledalt vara. Kuuest. Tund aega üritasin ennast veenda, et tegelikult ma ikka veel magan, aga jõud lõppes otsa ning läksin kööki nägu pesema. Naabritüdruk jooksis mööda ja kähvas, et kas mulle unerahu mõiste on tundmatu vä. Aju oli ikka veel veendumuse juures, et pole veel ärganud ja nii ei jõudnudki ma vastata: jaa-jaa, öösel on kõike parem ja rahulikum aeg JMKEt kuulata.. oeh, olen õnneks ära unustanud ühikaelu head tavad, ja mu loomupäratu kurtus laseb näppudel keerata musa üsna valjuks. No nii piisavalt, et käiakse ja kurdetakse öörahu teemadel.. Päev hiljem rääkisime suud puhtaks helidest ning ma tegin ettepaneku: kui tahad midagi öelda, siis tule ja ütle, ära kolgi seinale, seda ei kuule ma niikuinii.
Niisiis, tegus päev algas jällegi arhiiviga, paiknes ümber Lee juurde, siis Kassitoomele koos noortega- Inwe ja co ning õhtu jätkus Cuita Cui trenniga. Olla teine Talina peale läinud ning oma naise trenni tegema jätnud. Sellegipoolest oli mõnus, kuigi mitte nii tapvalt hea, kui vanal heal Cuil kunagi oli tavaks. Kuid see jalg, mille Cui kunagi ära tõmbas, õnnestus jälle nihestada. Nii väikest viisi. Pärast trenni põikasin Lee poolt läbi. Ta hea hing pakkus oasuppi. Hilisem tegevus toimus Zaga Voodis koos Lee ja Krahviga, kus sai paar õlut sisse libistada.

Kolmapäev algas jällegi varajasel tunnil. Kahtlustan tartu vaimu, selle maniakaalset huumorimeelt vaese unest vaevatu kallal.
Igatahes, asi jätkus jällegi arhiivis, siis lõunat süües all linnas ja jällegi arhiivis. Olin kindlalt otsustanud kolmapäeval asjad kokku tõmmata. Ja praeguseks tundub, et õnnestus. No mine tea… Lootust peab ju ometi olema. Lonkisin linnapeal ringi, tundsin kerget pitsitust kannal, aga ei pööranud sellele tähelepanu. Lonkisin veel korra, ja siis avastasin pöidlaotsa suuruse villi oma kanna peal. Nojah, aga ometi see ei takistanud mul õhtul hiljem minna taas eesliitega Voodisse, lootsin seal näha vähemalt Leed ning muid vaatamisväärsusi. Tõepoolest, mõni seal isegi oli. Teoloogilised vaidlused on ülimalt köitvad, eriti, kui need keerlevad Pille Valgu ja ristimise mahapesemise teemade ümber. Hmm. Igatahes tulin ma suht mõistlikul ajal tagasi lonkama, et siis ommikul hakata saaremaa poole kulgema. Dao viis läbi Talina jällegi, sest teadetetahvlil oli paljulubavalt kirjas 9.45. Tühjagi. Või olid mu silmad taas kord paljulubavad..

Aga siin ma nüüd olen, järelikult koju jõudsin.