Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab...

Pühendusega Oma Saarele

Jah.
Ma hakkan teid juba ette igatsema. Täitsa kindlalt. Ple küll kümneis kollektiivides töötand, aga oma 5-6 tuleb ära küll, ja OS oli raudselt parim. Alumise toa seltskond jääb alatiseks kuhugi väga sügavale, uudistega (parima osaga sellest) loodan aga ikka ja taas kohtuda :) Ja tegelikult on OSil maailma parim arvamustoimetaja.
Ja peatoimetajast õppisin lugu pidama... tavaliselt ei pea ma endast nooremaid ülemusi millekski, aga näedsa, juhtus kuidagi nii.

Lahkumise otsus tehti ära ilma minu kaasabita, nagu te kõik väga hästi teate. Sundotsus. Sest õhk on defitsiit ja armastus roiskunud või oli see vastupidi.

Et siis, ärge mind vihake ja öelge ikka tere, kui vastu juhtute. Minust vaenlast ei saa, mis sest, et vaenlase juures tööl või kuidas see kõlaski...

Tunnen end ilusa, pandava ja andekana

Tsiteerides Bridget Jones'i: "Täitsa lõpp!"

Tahtsin võtta teise lehte kõne ehk käsi oli hargi kohal, kui telefon helises: "Siin Ants Tasa," ja kutsus töökohtama. Kuna Rõõmu Kaiet polnud veel näha, läksin siis kohtingule tema ja tegevtoimetajaga, nagu hiljem selgus. Meelitati päris kõvasti. Pakuti tööd ka.

Saabusin meie majja, ja Kaie oli kohal. Rääkisime, meelitas ka. No ma ei saa ennast pidada andekaks, kui mul on siin kõrval tegelased, kes jätkavad ajakirjanikuna ja kellest mõnda ma tõeliselt imetlen. Selgus aga, et pakkumine on ikka veel jõus.

Ühesõnaga, hakkan kaaluma ehk mõistuspäraseks olendiks. Ja kirju kirjutama.

Europeade

Järgnev on siis Maalehte jõudnud, küll paar ilmselt küljendamisel tekkinud näpukat sees, aga vata sinna ei saa ma midagi parata ..:(

Originaal on siin:
Lauldes ja tantsides nii, et Alpid helasid ehk 45. Europeade

Europeade

Mida tähendab sõna, millel ei ole esmapilgul mingit tähendust? Euroopaga seotut, Euroopa rahvaid, rahvuseid või hoopiski midagi neljandat? Tähendusvälju võib ju sõnale mitmeid mõelda, siiski märgib Europeade ainult ja vaid Euroopas peetavat folkloorifestivali. Tänavu tähistati oma 9. juubelit ehk Europeade'il täitus 45. aastapäev.
Europeade käib n-ö külakorda - kord pidutsevad rahvariietesse rõivastunud taidlejad Hispaanias, kord Saksamaal, kord Taanis jne. Seekordne festival toimus aga mägede süles, kaljusesse maasse juurdunud pisikeses Martigny linnas Helvetias, mis tänapäeval rohkem tuntud kui šveits.

Sinna ja tagasi

Niisiis väljus Tallinnast ühel ilusal neljapäevasel päeval neli 50- ja enamakohalist Hansabussi, et viia ühtekokku 210 Eestimaa eri paigust pärit inimest Alpidesse. Meeldejäänuim osa reisist on vast sõidud serpentiinidel ehk mööda mäeserva ülesronival teed võisid ehmatada kangemaidki. Näiteks otsustas meie buss poolel teel mäkke aeg-ajalt sundpuhkust ette võtta. Autod ees ja taga, buss veereb tagurpidi, serv on mõne millimeetri kaugusel pikast-pikast ja järsust teest allamäge… aga see kõik oli köömes võrreldes mägede puhtuse ja kargusega, lõhkumata iluga.
Üldiselt on ka kolmepäevane bussisõit küllalt suur katsumus inimesele, kes on harjunud tarbima lennufirmade teenuseid, kuigi pea kõik ööd sai ilusti-kenasti tasapinnal veedetud ning bussid ise ei tundunudki esimestel päevadel ebamugavuse tipuna. Tagasisõit, mil bussiiste oli kenasti vormunud tagumikukujuliseks või oli see vastupidi, kulges simmanimeeleolus, nii et patt oleks kurta igava kojusõidu üle. Kui ikka Käokirjas (üks bussi asustanud kollektiivist) hääled valla päästis ning kui ka pillimehed bussi tagaotsast laululugu toetasid, suutsin peaaegu unustada väsimuse ja pisukese koduigatsuse.

Martigny 2008

Martigny ja ümbuskonna väiksemad linnakesed võõrustasid sel aastal umbes 6000 rahvakultuuriga tegelevat inimest pea igast Euroopa nurgast. Eestist on käidud Europeade'idel alates 1993. aastast ja nüüdseks on eestimaalastest osavõtjate arv küündinud tugevalt üle 4000. Festivalist osavõtjate üldarv aga ulatub 200 000 taha ning keskeltläbi osaleb igal Europeadel 250 folkloorirühma. Eestist sõitis 2008. aasta festivalile 14 gruppi koos rahvakultuurispetsialistidega.
Martigny ehk St Bernardi linna (õige, just sealt on pärit bernhardiinid) jaoks oli see juba kolmas kord vastu võtta rahvakultuuri külakostiks toovaid tegelasi. Kesklinna tänavad pakkusid 23. kuni 27. juunini rahvuste ja rahvariiete pillerkaart, küüdeldes säravpunasest kuldseni ning paitades silma linavalgest särgist õhukese satiinpüksikuni. Euroopa kogu oma mitmekesisuses oli neil päevil otsekui peo peal.

Eestlased festivalil

Mis võib olla võimsam kui see, kui maarahvas saab näidata ja uhke olla oma kultuuri ja pärandi üle, seljas kodupaiga riideid, lauldes esiemade-isade laule ja tantsides sel moel, nagu vanarahvas pidudel ikka tantsis? See, kas tegu on tänapäevase modifikatsiooniga vanadel ainetel, ei ole ju tegelikult tähtis. Oluline on meelsus ja meeleolu, emotsioon, mida tants või laul edasi annab.
Eestit esindasid kolm naistantsurühma: muhukeste "Tokkroes", "Krõõt" mulgimaalt ja "Kirilind" Harjumaalt, segarühmad "Raptel" Raplamaalt, "Toome" Tartumaalt, "Tuhkapusijad" ja "Vihista viisku" Põlvamaalt ning "Karap" Järvamaalt, setude poolt pakkusid külakosti nii muusika kui tantsupoole pealt Värska "Lustilised", Ida-Virumaalt tõid mägedesse killukese vene kultuuri kollektiivid "Suveniir" ja "Russitshki". Ilusat ja puhast vokaali nii a capellana kui koos saatjamuusikutega ("Julgur") esitas "Käokirjas" Põlvamaalt, puhtalt muusikakollektiivina osales ansambel "Kiigat-Käägat". Viimaseid aga võib julgelt pidada Europeade'i veteranideks, on ju osaletud kümnekonnal üritusel.

Kohustused ja tseremooniad

Kõik grupid pidid idee järgi osa võtma vähemalt ühel kohustuslikust programmist: avamisest, muusikaõhtust või lõputseremooniast. Kuna aga nii avamine kui lõputseremoonia oli mõeldud päikesest koolduvasse vana-rooma ajast pärit amfiteatrisse, mis sisaldas vaid 4 esinemisplatood, ei ole midagi imestada, et isegi mitte kõik eestlasted ei mahtunud üheskoos tantsima-laulma ei avamisel ega lõpus. Naisrühmad esinesid avamisel Diana Otsingu autoritantsuga "Mina tahan tantsu lüüa", ning segarühmad lõputseremoonial Salme Valgemäe autoritantsuga "Killadi-kõlladi", millele järgnes jooksupolka, nii nais- kui segarühmade saatjaks oli amfiteatris "Kiigat-Käägat".

Festival linna tänavail

Aga festival ei koosnenud vaid sellistest suurüritusest, vaid igal festivalipäeval võis läbi linna liikudes näha tänavanurkadel või suurte tänavate ristmikus rahvariideis tantsivaid või oma kunste esitavaid kollektiive. Sisuliselt võiski jääda terveks päevaks kuhugi tänavanurka ankrusse, manustades arteesia kaevust kaasavarutud vett. Sest palavus voolas kuklast sisse ning jäi naha alla mõnusalt surisema. Mõjus pea sama moodi, kui tubli üledoos kõikvõimalikku rahvakultuuri, sest tuleb tunnistada, et kolmanda päeva lõpuks olin juba väga väsinud kirjudest riietest ning siia-sinna sagivast rahvast. Aga väsimusele vaatamata suutsin ka neljandasse päeva planeeritud rongkäigu ära vaadata. Imetlesin kõiki seal osalevaid kollektiive, sest kaks kilomeetrit marssida mööda äikese-eelseid Martigny tänavaid tantsides-lauldes-lehvitades ei ole just kerge katsumus, kummatigi suutsid pea kõik eestlased ka lõpusirgel vähemalt mokaotsast vaatajaile naeratada.

Järgmisel aastal jälle, seekord Klaipedas. Ülejärgmisel on lubanud Tallinn vastu võtta rahvaste "paabelit". Hoiame pöialt või miks ka mitte pöida, peaasi, et see asi neil (meil) ikka korda läheks.

Täitsa perses, ausalt ka

Olen viimaste päevade jooksul liiga palju kiita saanud oma hiljutiste ja veel avaldamata lugude eest. Praeguses olukorras tundub see kui soola raputamine katkisele haavale. Eriti see viimane...
Samas on hea meel Irina hinnangust, millest ma küll ei tea, kas ta lihtsalt on hea inimene või tõesti lugu meeldis ning konkureeriva lehe ajakirjanike hämmingust, sest loomulikult nad teavad asjast. Tegelasele, kes siia tuleb, laoti aga kõik ette. Muidugi mulle ei muffigi, kes ta siuke on, ja miks nii kallihinnaline. Selgus, et mul on teises Saaremaa lehes vähemalt paar fänni ja teisedki peavad mind heaks kirjutajaks, mis võib olla ka muidugi silmakirjalikkus praeguses kontekstis, aga mine tea.

Ometi ei ole need kiidetud lood ei paremad ega halvemad, mis ma selle aasta jooksul olen kokku kribanud. Ja need, mis mulle endale kuidagi korda lähevad, ei pälvi mingit suuremat tähelepanu. Kui tüüpiline. Ometi arvan ma end olema võimeline ennast suht objektiivselt hindama. Mitte küll 100%, aga siiski.



Täitsa perse, eksole?

Äike on möödas, vihma sajab

Lõpetasin just niimoodi ühe oma teksti. Väikese ja hapra. Sellise, mida olin võimeline muu töö kõrvalt aegajalt üles tähendama. Suuremaks omaloomeks jaksu ei olnud.

Loodetavasti on seks korraks suurem tormihoog möödas. Kunagi ju ei tea, mis õudused minevikust välja roomavad. Õigemini, mis mahus ja kuidas. Et kas mul on jõudu tegeleda sellega, mida ma teha tahan ja kuidas ja mil määral. Rahaliselt hakkab kindlasti pigistama, kui ma ei taha ennast maha müüa.

Sõbrad ütlesid mu ajakirjanduskarjääri kohta: pehme mandumine. Võibolla tõesti. Omaloomeks ju aega ja jõudu polnud.
Aga nad on nii head, et mu lohutamiseks kõigeks valmis. Tõeline õnn on omada tõelisi sõpru, pidin taaskord tõdema. Ma ei ole ei hea, viisakas ega liialt abivalmis, ometi... nad on olemas. Kõrval, kui neid vajan.

Aga Alpid, Alpid panid mind kirjutama. Seda, mida olin ära unustanud, ja kuskile mälu tagasalve heitnud - ähk läheb tarist. Uued seosed, fragmendid minevikust, raam olevikust. See toimib. Ainult et ka see kirjatükk allpool on ikka veel toores. Tänu Leelele tegin veidi ümber, panin suurema osa tema-vormi. Võibolla läks midagi paremaks võibolla mitte.
Nii Kriku kui Maira tahtsid midagi rohkemat teada minategelasest. Ma ei taha. Sest see olen peaaegu ma ise. Ennast on sitt lahti kirjutada. Kunagi ei tea, mis haisema läheb.

Ja mägedes tundsin üle hulga-hulga aja, et tahan pastelle, õlivärve, lõuendit, kõike seda, millega kunstnikud jäädvustavad oma mõtteid ja tundeid. Kuna mul neid kaasas ei olnud (olgem ausad, kuhu ma nad oleks paigutanud?), siis lihtsalt ahmisin niipalju kargust, selgust ja heledust, stiihhiat ja jõudu enesesse, et vast elan nendega nii mõnedki alanduspäevad üle.

Tahan tagasi. Aga valge inimese kombel. Ja serpentiinidest ei julge esialgu unistada, sest elasime üle nii mõnedki hirmuminutit, jäädes bussiga seisma kurvis, autod ees ja taga. jne.
Aga sellest räägib teine, ka sisuliselt faktidel põhinev kirjatükk, mis vajab hoolsat rimeiki, et elusana tunduda. Minu jaoks on see praegu vägagi elus, aga kirjasõna ju teine meedium.

Fantaasia katkikepitud voodi ja Alpidega

Me ei kohtu enam. Vähemalt mitte selles elus. Mina, vastavallandatud kultuuriajakirjanik ja sina, VIPide bussijuht. Tegelikult ei pidanud ju see nii minema. Mitte midagi sellest.

Nad kõndisid hotelli poole käsikäes mööda sõbralikke ja kaldus väikelinna tänavaid. Süüme piuksus hiirena südame kohal, sest naine teadsis, et nii ei saa, nii ei tohi. Sest ta ei ole armunud. Ainult pisut kõditatud sellest, et mees ei jätnud teda rahule. Pidev ärritus, omal kombel tüütu, samas meelitav. Ammu pole enam keegi nii agressiivselt külge löönud. Oma roll on muidugi täita ka sel, et seekord reisis ta päris üksi.
Seega, asi ei olnud mehes. Vaid võõrastes inimestes võõral maal. Mäed, jõed, väikesed linnad, lõputu sõit, sihitu ootamine. Hotellituba, mille võti oli vaid naisel. Aknad, mida raamistasid Alpid.
Niipalju kui naine end mäletas, oli ta mõelnud mägedest. Lapsena rohkem, hiljem jäi kõik kas aja, raha või asjaolude taha. Mitte et ta oleks kunagi päriselt maha matnud mõtte näha tõelisi mägesid oma lihase silmaga. Meenub üks koolikirjand. Selline, kus tuli kirjutada, et kelleks tahad saada.Tüdruk kirjutas, et alpinistiks. Ja mõtles seda tõsiselt. Vaid natuke aega hiljem andis õpetaja ülesande kirjutada oma lemmikraamatust. Nagu igal kultuursel perel, käis ka neil aastaid kodus Loomingu Raamatukogu. Niisiis ei olnud midagi imestada, kui kaheteistaastane, pidevalt lugemisnäljas ja endassetõmbunud laps luges Henry Troyati "Leinavat lund" ning oli vaimustuses. Mäed mõjuvad oma ürgse jõu ja stiihhiaga. Sama moodi nagu meri.
Asi ei olnud hormoonides. Ikka saab, pruugib ainult küsida. Coitus interruptus. Kohustuseta, vaba piiridest, sõltumatu, vaid siin ja praegu. Neli seina, kolm akent, kaheinimesevoodi. Ja õlu ning bakhanaalide vein.
Kõik oli justkui loodud selleks, et lugu saaks juhtuma. Ainus inimene terves välismaale sõitnud grupis, kelle kasutada oli hotellituba. Ajakirjaniku eelis. Paar päeva enne reisile asumist saabunud vallandamisteade. Sünnipäev, mis möödus põhjatus enesehaletsemises. Rumal, muidugi, aga teisiti ta ei saanud. See töö oli sisuliselt ainus, mida oli ta tahtnud ja püüdnud teha nii hästi kui võimalik, püüelnud perfektsuse suunas, kuigi viimasel ajal polnud enam jaksu. Suvi imes talt viimase energia. Alates juunikuust tormas ta ühelt ürituselt teisele, teades, et on ümberkukkumise piiril. Ja siis teatatakse, et tema teeneid ei vajata. On jäänud lehele jalgu.
Naisele oli vaja mehe hoolitsetud keha, tema armatsemiskunsti. Kirge, millega mees naist võttis. Seda, et ta on võõras ja jääb võõraks. Kellega ei seo naist enam midagi peale mälestuse kolmest ööst. Aga voodi oleks pidanud terveks jääma.
Tegelikult ei meeldi naisele elumehed. Ei meeldi need, kes teevad nilbeid labaseid nalju kas selleks, et pälvida tähelepanu või nad ei oska teisiti. Ei meeldi rahvalikkus ega eestlaslik pralletamine ning enda täisimemine igal võimalikul juhul. Ei meeldi kombelõtvus. Mitte kuskil mujal mitte mingi võtmega ei oleks sa suutnud mind ära rääkida. Aga ta ju ei rääkinudki. Naine võttis nagu mees... meest. Tüdinuna ja meelitatuna, lahus tundeist. Katkise ja verisena. Ihu rebenes iga kord, kui mees sisenes. Öödele järgnenud päevadel kandis naine endas mehe puudutusi, tundis ta jäikust. Sest seest kirvendas ja päevi hiljem oli valus häda õiendada.
Mees lubas, et käitub korralikult. Ei praali sõprade ees, ei käperda, et miisuta, ei tee üldse midagi erinevat eilsest. Esimest kolme lubadust täitis, kolmandat mitte. Sõnaosavus katkes, ei ühtegi nilbet nalja saare naise naba ümber. Selle asemel heitis mees häbelikke pilke nagu armunud poisike ja suhtles rabedalt. Oli gentleman. Niimoodi, et see käitumise erinevus hakkas uudishimulikele silma. Tegelikult aga oleks naine olnud lausa üllatunud, kui mees suutnuks olla päris endine. Aga ta lootis. Ei mitte isenda pärast, vaid mehe ja tema raseda naise pärast.

Keegi ei ole süüdi. On vaid asjaolud. Sisaliku teed kivil. Muuseas, täna, jalutades viinamarjaistanduste vahel, kohtusin sisalikuga. Ta ei jäänud mind ootama. Tal on oma tee. Nagu kõigil mõtetel ja emotsioonidel on teed, ajad, kohad. Imestamiseks ei ole paika. On vaid homsesse suletud eilne. Kes näeb, see näeb. Ma ei usu meie armastusse. Seda ei olnud ega ole. On vaid täiskasvanud kehad ja kirg. Vajadus läheduseks. Ma ei tea, mida sa mõtlesid ja mõtled praegu. Ma ei tea, kas ma olen sul meelest läinud või mitte. Saan vaid loota, et oled mu unustanud või unustad õige pea. Kõik, mis toimus selles väikeses hotellis, oli episood. Vajalik siis ja seal, praegu kasutu ning prügikasti väärt. Ma ei tunne ennast süüdi. Võib-olla peaks. Või olen muutunud kiviks, millel on teed. Aeg jookseb tänasesse. Pilved koinivad mägede hambulisi servi ja mina löön taaskord veini kokku iseendaga.

Terviseks.