Tuuridega nädalavahetus, mis algas kolmapäeval

Nädalavahetus algas kolmapäeval,
täpsemalt kell seitse, mil Jyrka laekus, et minna Mehise juurde.
Paarile napsule ja sporti vaatama. See viimane selgus alles kohapeal. Kõigepealt aga tuli üles otsida koht, kus kolleeg pesitseb, sest telefoni olin ma muidugi targu koju unustanud.
Kena keik, kohale me jõudsime ja hiljem koju ka. Vahele mahtusid parvlevad kassid ja hea seltskond ning kõne, mis läks lõpuks paradigmaatiliseks tekstiks. Meeldetuletuseks ja -jätmiseks mõned märksõnad: CiVi – siirdu v...u, MiPe – mine p...e ja selle variatsioon KäPe.

Neljapäeval korjasime end kokku ja siirdusime... Tallinna. Koos empsuga, kes väga ei heitunudki sõidust. Kartsin hullemat.
Praami peal kohtusime Risto ja Vestaga ning nende pisipõnniga. Pisipõnni lummas Jyrka niivõrd, et ta unustas suu lahti ja jõllitas teda hüpnootiliselt terve tee. Vahepeal, kui Jyrka tegi suu lahti, siis vaatas võidukalt emmele ja issile otsa – nägite, ära tegin!
Igatahes jõudsime Sassi juurde, kes oli juba meeldivalt vintis, mõne aja pärast saabus ootamatult šikk Azaghal ning siis oligi aeg von Krahli astuma hakata.
Kohale jõudes ei juhtunud eriti midagi, tuvastasin roosa soenguga punkaris Villu Tamme ning edasi tuli vabakava. Kuhu mahtusid Daki ja co ning Astro Zombies. Oli vist nii. Ja siis ma helistasin Alverile, et miskit sporti teada saada. Azaghali pealekäimisel.
Pärast seda aga ajasid veristesse sidemetesse mässitud winnid ja puhhid rahval vere nii käima, et mind kallati mu oma raha eest ostetud õllega üle. Hästi. Siis rabas Sass mu käisest kinni ja tiris enda juurde. Avastasin ennast Sassi ja kellegi kahtlaselt sõbralikult käituva päikeseprillidega tegelase vahelt. Lähemal vaatlusel selgus, et tegu oli Kivisildnikuga, kes oli saabunud just kuskilt vastuvõtult, käinud läbi kirjanike majast, leidnud selle igava olevat ja suundunud siis punkkontserdile Krahli.
Igatahes kadus Sass mingil hetkel minema ja ma jäin koos Azaghali ja coga kuskile linnavahele lõnkuma. Mingil hetkel helises telefon ja selgus, et Sass on hoopiski kodus.. Hmmm. Nojah.

Järgmisel hommikul vara sikutas Jyrka mind üles, et vaja emps sõidutada messile. Mina sinna ei sõitnud, sõitis Sass. Pärast Pirita-retke vajusime kõik uuesti magama. Ja seda kuni kella üheni. Mil hakati orgunnima Hargla ja Heli juurde minekut. Kuna aga sel hetkel oli plaanis naasta Saaremaale sama päeva õhtul, tegi see mind murelikuks. Et Helit ei näegi ja Viimsis saab heal juhul vaid paar tundi olla.
Kuna aga Sass oli silmnähtavalt häiritud sellest, et nii kähku laseme jalga ning Jyrka leebus, sai otsustavaks taas kord emps, kes teatas, et tegelikult polegi vaja õhtul ära minna.
Hip-hip-hurra!
Mina, kes ma ple eriti osav linnasõitja, sain siis sellega hakkama, et kurseerisin oma 3 korda edasi-tagasi Viimsi ja Tallinna vahet.
Pidu oli vist äge, ma kustusin poole peal ära ja üritasin magama minna. Aga kussa. Niipea kui sain Indreku endisesse kabinetti madratsid ja linad-tekid laiali laotada, ilmusid sinna nagu niidist tõmmatud valdavalt mehine seltskond, kes ei tahtnudki toast lahkuda. Peremeest ennast veel polnud. Aga tuli.
Sest Sass tahtis, et Indrek mängiks pilli. Painas mind, et mine ja palu. Leidsin, et Heli on palju kohasem paluja ning nii ta siis tassis Indreku sinna tuppa. Pilli mängima.
Vahepeal tegi keegi kurja häält ning Sass pidi lahkuma. Aga kontsert jätkus. Ligi tund aega.Või rohkem. Igatahes mõtlesin juba madratsi tirimisele suurde tuppa, kus näis vähem rahvast parvlevat.
Oehh. Järeldasin, et olen väike, katkise näoga ja paksuks söönud Eva Lotta. Endiselt.
Igatahes hommikuks oli pool seltskonnast veel majas alles ning hommikusöögi ootel. Pärast virgutavat hüplemist batuudil manustasin kohvi ja natuke söödavat. Linna saabusime pool kaksteist, seejärel jalutasin ema klaasist ristini, mis kõrgub Jaani kiriku juures. Väljaku ääres.
Äraminek oli leebelt flegmaatiline ja päädis sellega, et sõitsin vist ühel autol (kes täitsa kohatult sportlasi ootas ja teed risustas) peegli natuke kahekorra. Sest tõprad kõrvaltrajalt ei lasknud mind vahele. Aga selgus, et miskit õnnetust ei juhtunud – hiljem sõitsime samast sportlaste autost mööda ja kõik näis olevat korras. Ei ühtegi kildu ega miskit.
Aga pärast seda polnd mu flegmaatilisusest enam midagi järel.
Õhtul vahtisime esimesi ettejuhtuvaid filme sellest suurest portsust, mis Hargla oli Jyrkale kaasa andnud ning muidu oli mõnus olla.
Hommikul ärkasin jaburate unede peale üles ning kobisin gladiatusse. Et noh, nagu pärast selgus, anda valesti raha kildile. Ähh. Mul oli see täitsa meelest läinud, et tuli teistmoodi teha...
Ühesõnaga, hommik oli virgutavalt uimane ning pärast tassi kohvi kimasin linna. Et sõita muuseumite retkele. Nägin teel kahte surnud rebast. Aega oli masendavalt vähe ja nii nad jäid hääde inimeste hoolde.
Telefon helises just siis, kui sain oma tagumiku väiksesse muuseumi tellitud bussi maha istutada. Kõneles Irma Järvesalu. Valmistusin järgmiseks luuletuseks, tuli aga hoopis õnnitlus.
Lähemal uurimisel selgus, et mu tekstid olid Loomingus ilmunud. Ja Irma tuvastanud, et Krafinna on sama kes mina. Igatahes tundsin ennast pärast seda rõõmsalt päriskirjanikuna :D. Natukene aega.
Täna õhtul läksid aga Jyrka ja ema kiskuma ning tegelt... enam ma ennast nii hästi ei tunne. :(

Aga vaheldusrikas nädalavahetus, või mis? ;)

Kuressaares on sama hull sõita kui Tallinnas

Umbes sellisele järeldusele tulin pärast seda, kui olin sõitnud jeebuloomaga Tallinna ja tagasi Saaremaale.
Kuna elan põhimõttel, et kõik hirmud tuleb ületada ja mida varem, seda parem, siis korjasin end kokku ja nii me läksimegi kilulinna närvilistele tänavatele sõitma.

Kuressaare kitsad tänavad on kap.remondis juba hulgemat aega. Ja tundub, et kõik korraga. Igatahes ei tea ma kunagi, millist tänavat pidi sõita, et jõuda toimetuseni. Iga päev muudavad nad midagi liikluskorralduses.
Tallinnas on küll selline.. hull nõelumine, aga laupäev-pühapäev saan hakkama. Tööpäevadel sõitmisega esialgu ootan.

Sõidu eesmärgiks oli muidugi BMB ehk Body Machine Body.
Üritus oli väga mõnus, üle hulga aja nägin koos niipalju tuttavaid-sõpru. Meeletult hea tunne... Lisaks muidugi muusika. Tõsiselt hea... eriti Cheersleadersid.

Kurp on aga see, et ikka tuleb uus aku jeebule osta. Nii ma jään jälle vaeseks... aga noh, mis teha. Kui ikka iga hommik tuleb talle täkku anda, siis...

Forgotten Sunrise seljatas Sistersi

Forgotten seljatas Sistersi sel laupäeval.
Kuigi ilmselgelt oli Sistersi Tallinna kontsert parem kui kunagi M'Era Lunal kuuldu, jättis ta sellise... kuidas nüüd öelda, ei liha ega kala mulje. Kena et käisin, aga midagi poleks katki olnud, kui poleks ka näinud. St. ei midagi erilist. Samas Andrew ei ülbanud ja pidas end üldse üsna korralikult ülal, mis iseenesest on positiivne.
Jõudsin ketserlikule järeldusele, et see bänd oleks võinud juba aastakümneid tagasi laiali minna. Uusi lugusid ju pole ja ainult Andrew E. on jäänud vanast koosseisust alles. Aga kaua sa ikka vanu lugusid ühtemoodi teed, ikka muudad midagi. Nüüd aga on lood nii tundmatuseni muutunud, et raske ära tunda.
Olin lavale üsna lähedal ja sisuliselt Suure DIEHARD Sistersi fänni Frantsu selja taga. Kui laval kiskus igavaks, siis võis pilgu rahulikult fs-le pöörata ning vaadata, kuidas ta vägesid juhatas. Dirigeeris. No offence, muidugi, Frants, aga see oli päris vahva vaatepilt :D.
Siis kargas eiteakust Tartu Madise ette miski pikajuukseline väike tibi, kes ei pannud ei ööd ega Madist tähele ja komistas korduvalt talle sülle. :D
Risto ja Vesta olid kontsal oma väikse rockilapsega, kel suus gooti lutt ja kõrvaklapid peas. Täitsa äge. Sest lapsest saab niiviisi kas tõeline selle muusikastiili vihkaja või hakkab ta juba 5-aastaselt omaenda bände tegema.
Tallinna Madis polnd üldse rahul kontsaga ning kõht oli ka tühi. Nii sõitsime Sassi-Madisega peetri pizzasse ja sõime mõned produktid nahka.
Et aeg oli üsna hommikune ehk pool üks, siis suundusime kolmekesi, Jyrka, Madis ja mina Rockstarsi, kus pidi teadupoolest mängima alates ühest Andersi bänd Forgotten Sunrise. Mängis küll, aga alates poole kolmest. Ja see oli äge. Anders ja co rokkisid täiega. Muidugi ei saanud ma end pidama ja keksisin laulu "Nextep Suicide" saatel üsna tublisti. Mina, vana paks. Ja jäingi keset saali, sest vunk oli juba sees. Madis aga kustus miskil ajal nii ära, et otsustasime mitte sellega riskida, et ta täiesti magama jääb ja läksime poole pealt minema.. :(((.
Aga järgmine kord jälle.:)

Tähtsate inimestega Tallinna ja Kärla muusikakool

Niisiis, kui kõik ausalt ära rääkida, siis esmaspäeval tekkis üsna pentsik olukord. Esiteks, sain ühe vastuse, mida olin oodanud oma poolteist nädalat kui maieksi ja teiseks helistas peatoimetaja, ja tahtis, et ma koos oluliste kraedega sõidaks Tallinna. Kuna seda väikest seltskonda juhtis ei keegi muu kui mu endine õpetaja ja muidu tore tegelane, siis olin nõus. Inimesed on inimesed, aga lihtsalt, this is not my cup of tea. Lihtsalt. Mulle meeldib kirjutada ja veel kirjutada ja nokitseda lugude kallal. Seda viimast ei ole ma muidugi hulk aega teinud.
Niisiis, kuna tuli oluline kommentaar, hankisin veel infot ja tekitasin artikli (klõpsa) . Loomulikult kiiruga ei pand tähele, et üks null oli puudu, sest asusin kohe teise loo kallale, mis tuli enne Tallinna-sõitu kindlasti ära kribada. Ja see oli oma 7000-8000 tm-i. Tore.

Mõned tähelepanekud Tallinnasõidust: meie linnapea on lobamokk, aga tunneb ennast võõraste inimestega mitte eriti hästi. Aga nii mõnedki sarkasmid tema suust tõstsid tema aktsiad minu silmis ikka päris-päris lakke. Muhu saare kõige tuntum muusik on vaikne ja muidu tore. Eelnevalt oli mulle jäänud mulje, et see mees on lobamokk, kui alustab, siis võibki jääda rääkima, a nädsa, alati ei olegi. Teiste kohta arvan nii, nagu olen ikka arvanud, Valve Heiberg on ääretult tore tegelane ja Reet Truuväärt nagu see inimene, kellena ma teda õpetajana mäletasin. Repliigina, et ta oli üks mu lemmikõpetajatest.

Pärast seda Tallinna-sõitu olin suht-koht surnd, ja hiline Tallinnast naasmine omakorda tähendas seda, et mai jõudnud filmivõtetele, katsun vea ära parandada, niipea kui saan. Siis teatas üks meie olulisi tegelasi toimetuses, et mu Kärla-lugu on väga sitt, millega jäi mulle mulje, et see ei jõua kuhugi ja maivaatand seda ülegi. Sest olin kindel, et see küljele niipea ei ilmu. Maiosand seda ette näha, et läheb kohe käiku. Ja nüüd ongi, miski pea 50 kommi lool küljes. Vigane. My shame ja tundub, et astusin sipelgapessa.

Käisin Pärnus

traditsioonilisel üritusel, ehk Irene sünnal. Mida Jyrka jätkuvalt ja ekslikult läbuks kutsub. Aksi üritamisest hoolimata. Traditsiooniliselt käisime ka Kivisildnikul külas, intelligentset seltskonda nautimas.

Ebatraditsiooniliselt ekslesin laupäeval Miskil Seletamatul Põhjusel Riia maanteele ja nägin keset teed vedelevat kassilaipa. Soe ja pehme, veri ei olnud veel hüübinud, silm peast väljas. Ma seisin kõigepealt ta juurde, et keegi ei sõidaks tast veelkord üle, ja autovabal hetkel korjasin looma üles ja panin kõnnitee serva. Kõik, mida ma sain tema heaks teha. Jätsin hüvasti, paidega. Noor kass oli, nii 8-9 kuud vana, ilmselt kodust lahti pääsend, rõõmsalt maailma avastanud, ja.. edukalt. Sest uue maailma ta ju avastaski.

Ahjaa, see artikkel. Keegi ei mölise, kellelegi ei lähe korda ...
Tõsielumäng: jää maal ellu

Mul lihtsalt ei õnnestu

rolli mängida siis, kui olen ma ise. Seekord kohe pärast Viljandisse jõudmist sattusin kiirabiga haiglasse, seal tehti ülevaatus, anti rohtu ja retsept ning kaasa soovitus, et sportmänge ei tasu ikka mängida siis, kui veri lahmab ... Nii, aga mängule jõudes selgus, et eriti mina pidin sebima alguses ja oma IG tütart otsima. Kohatine leigus tütre leidmise osas tuleb tegelt kirjutada selle arvele, et ma ei saanud nii palju ringi sebida, kui tahtnuks. Ime, et üldse nii palju liikuma end sain sundida. Sest noh, mis rollimäng see ka on, kui istud nurgas ja lihtsalt näägutad teiste kallal. Nagu osaliselt pidingi tegema. Aga inimeste peale karjuda maioska. Ja kui üritasin niisama, siis see, kelle kallal pidin eriti võtma, Haleth nimelt, ta ei öeldnud suurt midagi vastu.. kahjuks. Mainäindki teda mängu jooksul nii palju rahulikel hetkedel, et ta kallal kõvasti võtta. Oleks näinud siis, kui kõrval oleks lipanud, a füüsis nagu hästi ei lubanud.


Ja siis kadus Lõvi ära, siiski järgmisel ommikul saabus tagasi.

... aga kõigele ettevaatustele vaatamata satun homme vist jälle noa alla. Sest isegi kui see rohi põhjustab verejooksu, no nii suur ei tohiks olla, kui on. Proovin omme mõne arsti kätte saada, sest täna oleks suht mõttetu haigla minna. Kedagi pole kohal, ainult mõni karmi koolkonna tädi, kes käristab mu käe veent otsides lõhki ... Sinna mu puhkuse viimne kolmandik ilmselt lähebki. Igatahes loodan nii kähku kui saab jalga lasta sealt. Sest see lootus, et see kribu kõhus on alles, on nii õrnõhuke, et maiviitsi isegi mitte halada ja nutta.

Külm

hirmutas natuke
sest olime Pärnus, torud ja pump kinni katmata. Õnneks läks neljapa öösi tuisuks.
Jyrka esines inimesed laibaks, nii nagu ikka ja Irene imestas Kivisildniku korraliku käitumise üle :D

ning «Torti ja aborti» disharmoonia sisu ja vormi vahel on absoluutne bingo. Seda peab nägema :)
Vist on müügis? Kui ei ole, siis kohe on.

Pepi Pipile

ehk uued kasutusvõimalused hapupiimajoogile.

Madis palus mult laupa ommikupoole Pepit, ja Pipi, armsa väljanägemisega, aga üldiselt tuntud kui õel foksik- (vaata: Muusa- Sash Uusjärv sellest, mis on oluline (täpsemalt tsiteerida ei saa, sest meile see ajakiri ple jõudnud- ei usu, et jõuabki, oleks tulnud ikka Sassi juurest kaasa krabada)) lamaskles Madise põlvedel. Ma siis vaatasin Pipit, vaatasin Pepit oma käes, küsisin Madiselt, et kas ta on ikka kindel, et Pepi Pipile, sain aru, et siiski on, kehitasin õlgu ja valasin Pepi koerakaussi.

Kui raffas hakkas aru saama, mis ma teinud olen Pepiga, mjahhh. Ma ei oska kirjeldada hüsteerilisi naerupursatusi, mis vahelduva eduga kestsid erinevatest suudest umbes täpselt terve järgneva päeva. Kujutlus, kuidas Madis laskub järgmisel pohmakahommikul koera kausi juurde Pepiga maiustama jne. Päris kena, kas pole? ;)

Tallinn-Tallinn

Et siis, sai pealinnas oldud. Ja tervelt 2-l õhtul pidus käidud. Reede algas ulmikute kõrtsiõhtuga, kus ma moodustasin 100% feminiinsest persoonidest. Hmm, hakkan taipama, mis tunne on ühel abielus ja puha mehel (mõtlen ikka monogaame eksole, neid, kes igal võimalusel kätt püksi ei aja) kesk naisteparve...
Õhtul oli päkapiku pidu :) Nagu ikka, oli väga tore. Sundisin fs-i rääkima kirjandusjuttu, muidu pajatasid küllarännanud päkapikud lugusid :)

Laupäeval kudesime päeva maha, kuigi oli plaanitud seda ja teist samuti. Kõik jäi ära, peale DM klubi. Väga mõnus. :) Mõtlesin/mõtlen, et saaremaa suur miinus on see, et siin pole ühtegi, ja ma ütlen seda täie kindlusega, pole ühtegi isegi rocki-lähedast kohta, kuhu saaks tagumiku maha toetada ja mõnikord seda muusika rütmis keerutada. Kõik on mingid lollakad lihakarnid, kus lastakse suht vastuvõetamatut tiskot ja muud õudust, räpp-hipp-hopp ja muu.

Täna oli selline relax-päev, vahelduse mõttes ujumine ning väike mullivann ja pärast seda ingliš. Kusjuures, mitte päris ootamatu emotsioon - ma naudin tunde...
Jaa, aga mul on neid koguni 4 nädalas. 2 ameerikamaa tädi juures- (kusjuures avastasin, et nad ongi mind kõige tugevamasse toppinud.. hmmm)- ja 2 ema järeleaitamistunnid. Sest ta sattus enda jaoks liiga kõrgele levelile. Variante ju pole eriti, tuleme koos, ja siis istume mõlemad erinevates tubades, kus, õpetajate sõnutsi on 20 astet vahel... Hmm-hmm. Mul hakkab sedasi ninast vett sisse jooksma, sest enda meelest ei oska ma kohe üldse...

Aga tegelikult...

... oli vahva.
Missest et jalad ja selg ja kõht pilluvad sädemeid. Kus ma siin külavahel ikka pungi ja rocki saatel kargan ja kust ma võtan selle, kellega koos karata.
Ja Mandiga üle pika aja vestelda oli hää :) Et pagan see Jõgeva nii kaugel peab olema.

Tallinnast koju oli ekstreemsport. Kohti ei jätkund, ja nii me kõõlusemegi bussi keskosas, kinnitinutatud peldikuukse ees sõita.

Lisaks üllatati mind täna omikul väga hia uudisega, mis põrutas mind enne 12 maast paistes silmadega lahti. Aga seda ma välja ei räägi. Sõnumine jne. ;)

Sinna ja tagasi

Mis ma teinud olen, mis ma teinud olen...

Rasva kogunud, vaat mis. Millele tublisti aitas kaasa terve septembrikuu kestnud tohutu kurguvalu, millele lisandusid hiljem siis kuiv-krõbisev köha ja nohu ning hambaravi. Nohu ilustas nina piirkonda kõikvõimalike nahakahjustustega, suu ümbert hoolitses mu oma ema.. Siiani pole päris terveks saanud. Liiga väike suu.. Ja kõigele lisaks otsustas härra abikaas mind ravida jäätisedieediga. Nojah. Arvutage kilod välja eksole. Uskuge mind, te ei taha mind näha! Või kui hädasti vaja, siis tuleb korsett alla lükata ja paar-kolm päeva ilma söögita hoida.

Muidu käisin talinas ja pärnus. talinas siis aktsioon: sassi sünna ja kosmikud, pärnus irene sünna. Ja talinas siis ka ebm-tisko. Noh, tisko see oli.. Aga vähemalt sai Andersile tere öelda :)

Nüüd esitas franz küllakutse. Jeerum. Kiskjapõnn ei lase mind eriti magada öösel pärast kojutulekut, nõuab paid ja musi ja mida kõike veel. Ja kui ta tukkumast väsib, siis tahab mängida. Mäng käib ikka teki peal ja ümber voodi. Seekord langesid kõige suuremaks ohvriks Jyrka jalad. Põnn on usinalt küüsi ja hambaid vahepeal teritanud ja tema mäng võib lõppeda ohtra veritsusega.