Kõntsane sopp ja pori. Must vares

Muda on sopp on pori on kõnts.
Justnii.

Pilt: materialist.netikuller.ee

Ma ei söö sibulaid

Igal issanda selgel
õhtul punastab
sibulatega kirik
sest jääb jalgu hilisõhtusele
päikesekullale

mis katab sulavõina
kividest meisterdet aedu
ning põrkab pallina
taevavõlvilt karjaaeda

igal issanda selgel
hommikul punastab
sibulatega kirik
ka minu eest

sest ma ei jõua ega suuda
heita enesest välja
elu taevavõlvilist
karjaaialist hurma
ega kivisid iseenda seest

Ps. ma ei söö sibulaid

Mulje reedest

Nimelt selline, et pärast ägedat lemmikbändiesinemist või noh, pärast lihtsalt väga lahedat festivalipäeva kas Saksas või Tallinnas olen ma kordi väsinum, aga märksa paremas tujus kui pärast süldi järgi veits vintis peaga keksimist, niiet jalad villis.
Eriti halb on pidudel paaritumisrituaalid, mis sobivad võibolla 99% rahvastikust, a mitte mulle. Veider jah, a maisuuda seda nautida täiel määral. Võibolla ma olen lihtsalt kogu aeg tundnud ennast vana, koleda ja paksuna. Lapsepõlvest peale. Võimatu see pole... samas Tiiu Talvisti mängud olid vahvad :D Ja ikkagi jään ma selle juurde, et järgmiseks suureks peoks soetan endale libahundi kaardid.
Vot nii. Mitte, et mul oleks midagi MM-i pidude vastu... Sest noh, see kamp on saanud kuidagi omamaks, kui kunagine OS. Eiteagi miks.. samas ei sobitu ma hästi ka sinna.. Ilmselt ikkagi on nii, et kõige-kõige-kõige rohkem naudin ma ühiseid olemisi koos Sassi-Madise-Lee-Tiina-Mandi-Melianiga... Nojah, teisi näen ma natuke vähem, a ilmselt kuuluvad loetelusse ka Ristod ja Krafud ja muud pudulojused ;)

PS. Viimased pidulised lahkusid majast kell seitse...

seda et

kõhutunne on õige asi.

Mida vähem ma tean, mis toimub väikses puust linnas ehk Kuressaares, seda õnnelikum ma olen.
Ei, ma ei taha teada, kes kellega käib ja et ma olin OSi nõrgim lüli ja miks kodanikel ei jätkunud julgust mulle seda välja öelda.
Ma ei taha teada, mis toimub teatrimajas ja selle ümber.

Irooniana pean teadma infot, fakte, oskama neid lausestada. Irooniana oskan ma seda, ükskõik, mida kodanikud arvavad. Kui nad ei tea põhjuseid, ei saa aru, miks ja kuidas ja mis valemiga, millest me üldse räägime?

Jah, ma mõnikord lasen üle nurga, kes ei teeks seda? Jah, mulle meeldib rockmuusika ja ma luuletan. Ja siis? Jah, mind ei huvita raha ega pangad ega ka see, et kust see tuleb ja kes kelle kinni maksab. Mis sellest? Jah, mulle on olulised Inimesed, mitte asjaolud ega reklaam ega liigne täpsus. Ma ei loe lehte selleks, et saada teada, miks ja mis põhjusel. Ikka infoks ning siis rändab ta ahju. jah, ka mu enda lood. Aja kirjandus on aja üles märkimine. Vaid aja.

Autot tahan! Ja soengut

Ja kohe.
Töötuju ple, istun nagu kodutu toimetuses, ära minna ka ei saa. Nõme igatpidi. A võibolla siiski hakkan kirjutama. Tapamajast.
See selleks.
Käisin juuksuris, seal räägitakse nagu omainimesega, lähen fotostuudiost küsima midagi, ka seal ollakse nagu semu.
Mis toimub?

Ja üldse, pikki juukseid ei saa pesta väikses kraanikausis. No saab, aga kõige vähem karmilt väljendudes on see tüütu. Kurnav.
Kaks asja aitaks: dušš majja hankida (mis nõuab rohkem klotsi, kui aastaga teenin) või juuksed maha ajada. See viimane on natuke vähem kulukam. Ma ei suuda otsustada, kas poisipea või kleo või midagi kolmandat. Üldse on kolmedega raskusi. Sest ma ilmselt ei suuda juuksuri juures formuleerida lauseid nii, et ta saab neist sama moodi aru kui mina. Ja siil ei sobi siuksele paksule persoonile kui mina. Mis oleks ilmselt kõige normaalsem lahendus.
Ühesõnaga, abbi.

Paranoia, millel võib ka alust olla

Selle asemel, et tekitada oma küljele homseks 2 näituselugu, ladusin puid, ladusin puid, ladusin puid ja kirjutasin luulet. Ning lugesin poogenit ning kartsin, et hoolimata kõikidest pingutustest kribasin Raudsepast midagi valesti, sain tast valesti aru ja üldse olen loll. Sest keegi helistas niimoodi hommikul, et maisaa tagasi helistada. Tundmatult numbrilt.

Ja peale selle tundub, et pean homme Salmele sõitma rattaga ja kui lugu enam-vähem koos, siis Kuressaarde, valvamaks, et mu külg saab ikka kokku. Ja uudise Salme asjast kribama, mis peaaegu kindlalt ei mahu mulle ja uudistesse ka mitte, sest nagunii jääb keegi auto alla või mõni tegelane teeb finantskrahhi või keegi sätib rahasid ümber. Ühesõnaga, lugu peab olema valmis, aga ilmub krt teab millal eksole.

What a wonderful day it was...

Tõepoolest,
ärkasin kella peale üles, vajutasin kinni, et mis ma ikka nii vara voodist välja ronin, ja .. järgmiseks ehmatasin üles ja vaatasin uuesti kella. Buss väljus täpselt 5 minuti pärast. Ega sestki midagi oleks, kui mind pleks paar päeva tagasi taband näokatk, ausõna, see see endise leprosooriumi külje all elamine on..
Egas midagi, helistasin peatoimetajale, et vaat, selline paha lugu, et sisse magasin. Lubas pärast kooskolekut kellegi järgi saata. Aga saatis hoopis koosoleku ajal.. Sellest tõusis kisa pilve servani, sest mu toanaaber läks midagi tähtsat avama, kus pidi olema ka mul järelolev inimene e meie fotograaf.
Siis läksin ja ostlesin raamatupoest värskelt saabunud Frenchi ja Koulu järje, mis oli just saabunud kaubapakis. Nii värskelt, et müüja lammutas paki lahti. Pärast seda avastasin, et mind oli ära unustatud tööotste suhtes, ja näitasin miskipärast initsiatiivi üles. Selle tulemusel sündis väike jubin pargitee parandamisest, aga kas seal ka kõik täpne on, seda mai oska öelda. Proovisin ju küll... aga noh, teeparandamisterminites ple ma just kõige heledam kriit eksole. Niiet, ärge väga valusalt lööge. Kui sinna on sellist asja sisse pudenenud, mis ple päris täpne. Ühesõnaga, ei maksa ikka teha seda, mida ei oska. Ja üldse on hea, kui ära unustatakse :)
Miskil ajal helistas tulivihane Jyrka, et jäi KA bussist maha. Seekord pedereeris üritust koer, kes passis ausa ja lolli näoga kiviaia taga, kust ta muidu iga kell üle ronib. Ja välja haukuma teda 10 tunniks ei saa jätta.. Niisiis saabus ta tööle paar tundi hiljem.
Siis läksin autokooli, kus räägiti sellest, et alkohol on paha ja et auto saastab keskkonda. WTF ühesõnaga. Aga kuna audikas koosneb suures osas prootonitest, siis võibolla nii peabki. Lisaks sellele ma pidin õpetajaga suhtlema. Mitte et sellest midagi oleks, aga kui on tunne, et kohe pudeneb olemasolev näonahk registreerimislehtedele, siis ikka on .. nõme.

lammas on lammas

Eksole.
Aga kui vähe villa kannab, läheb tapale. Unustasin sujuvalt ära, et Ruhnu on ka nagu Saaremaa. Kerge unustada, sest pole seal käinud ega seosta Ruhnut kuidagi meite saarega. Aga vast saab korda. Neil seal nii aktiivne kultuuri- ja muu elu oma 64 asukaga, et puha 2 kauplust ja 2 kultuuriga tegelevat kampa jne.
O. Rand sai küüned taha sellele, et Tätte olla nüüd Vilsandi põlisasukas, siis noh, vaatame, kas Vilsandist saab kah nüüd kultuurimeka. Kadund Juhan Saar oli ju see, kus käidi palverändamas, ilmselt muutub nüüd väikevilsandi asemel suurvilsandi rändekohaks. Kuigi oma häbiks pean tunnistama, et mina enam rada üles ei leidnud... ja toona, kui käisime terve merekultuuri kambaga seal palvlemas, siis läksime põiki läbi saare. Kui otse Vikatilt tahta rada leida... siis noh, kulub vast päev ja teine otsagi, kui selle kohas üles leian. Vana kauplus on lähedal ja Suumani Sassi maja. Neid on kerge leida. Ehk siis teejuhised palverännuks :)

Kellad ja viled, andke või pasunaid. Prsse ühesõnaga

Täna on Oma Saare sünnipäev. Viled, kellad, õnnesoovid, tordid, ilusad inimesed jne.

Aga minu tuju lahkus koos sellega, et pidin eile sisuliselt survemeetodit kasutades pressima infi välja, millest öeldi, et jah, räägime, (ja ma usun siiralt, et nad oleks seda teinud, sest nad ise on ka huvitatud lahendeist), ja yks survest oli see, et kohe-kohe on vaja, tuli põleb jne.
Ja lõpptulemus oli muidugi see, et lugu jäi välja.
Olgu, olen autsaider, olen. Aga see, et ma ahistan häid inimesi, olulisi allikaid, oli liig mis liig. Ja mille nimel...
Lisaks sellele ei suuda ma hakkama saada tundega, et ma... näen rohkem kui tahan.

Jõulud on surmaaeg, palju häid jõule teilegi.

Kõntsane detsember

Kõik eilse jäljed täis on musta
meeletust.
(K. Lepik)

Viimane kord, kui ma lasen affatleda kuskile võistlusesse või žüriisse. Esimesel juhul valatakse kõntsaga üle ja ülistatakse seejuures üle keskmise head keskpärasust ja teisel juhul valad ennast ise kõntsaga üle ja üritad välja valida keskpärasusest parima. Mõlemat pidi on tuju sitt.
Ühesõnaga, ka siin annan alla. Nagunii on kõik üks p. puha.

Olen jojo

Ühel päeval saan kõik inimesed kohe kätte, keda vaja, kõik annavad täpset ja konkreetset infot, käituvad ühesõnaga pressi- ja muidu sõbralikult. Ikkagi inimene eksole.

Teisel päeval peaaegu visati raekojast välja, et see ei ole uudis, mida jahite. Et mis te üldse siin teete ja kas keegi kutsus teid. Ja seda tegi linnaametnik, maksumaksja maksab, ja tema ei anna infot...
Pealegi, tegu oli mu endise inglise keele õpetajaga, ilmselt maksis kätte. Krt küll teab, mille eest. Ja lugu, mille uudistepealik peaaegu pressis mult välja, et peab-peab tegema, see ei ilmunudki. WTF, ühesõnaga.

Täna avastasin järjekordselt, et meie telekava küljendaja on aHV. Nimelt oskas ta Krafinna asemel kirjutada KraHVinna, ja pärast seda, kui talle oli saadetud nime õige kuju. Alles see oli, kui ta jättis mu tekstid selle põhjendusega välja, et las teised saavad ka avaldatud, sul juba olid sees. Nagu kvantiteet loeks. Nüüd siis maksis aHV kätte. Ja ise mugavalt kuskil Pärnus. FFF.

Püha poolsurnu ehk liigagi elus

Mul tuli lõpuks meelde diagnoos, et mis
siis viga on.
Selgus, et kõige vajalikumas kohas on anaeroobne keskkond, eesti keeli hapniku puudumine. Mis tekitab küsimuse, et miks ma siis ikka veel elus olen. Sest kui sellist laadi bakter satub organismi, see tapab. Päris kole surm, algab liikmete kangestumisega.

Millest ma järeldasin, et võin vabalt arendama hakata ebasurnute kultust e nekromongerina saatma vaimu enne välja, kui füüsise järgi tõmban.
Osaliselt seletab selline veider konditsioon ka räbalates poisi nägemise, üldse nägemise.

Hail ebasurmale :)

Patsient on koomas, elagu klient

Kõigepealt õnnestus mul üks-kaks viga lehte lasta, siis tegi küljendaja suht suure käki, ja siis tegi peatoimetaja oma tööd. Ehk lasin kõrvad kortsu ja kuulasin kõik ära. Sest noh, ega ma ju meelega. Ma polegi vist ühtegi tööd nii süvenenult ja korralikult püüdnud teha. Ja keegi pole õnnetum kui mina, kui avastan mingi käki. Sestap, olen loobunud meie lehte veelkord lugemast, ehk siis kojutulevat lehte loeb ainult Jyrka. Oma närvikava huvides. Sest kui on miski viga, siis keegi hea ikka ütleb, ütlemata ei jäta.

Ja siis tekkis keeletoimetajal idee kirjutada sellest, et mis pagana klient on patsient. Kui ma olin umbes veerand tundi juba torisenud, et arstil on ikka patsient ja soolaku oma klient sisse. Ja kirjutasin loo, ja homses lehes on esiküljel mu pilt ja 5. lehel arvamus asjast. :) Pilt on maha joonistatud inwe sellesamalt pildilt, kus ma siuke kurblik ja mõtlik olen, nagu ma tõesti ka olin.. sel hetkel.

Näide artiklist:
Hiljuti lehti sirvides jäi mulle valusalt silma, et arstid (ja muidugi papagoidena ajakirjanikud nende järel) nimetavad patsiente klientideks. Kas pelgalt sõnade vahetus või siiski sisuline ja semantiline erinevus nende kahe mõiste vahel? „Patsient“ – (ld k patiens), ravitav, ravialune, arstiabi tarvitaja. „Klient“ – (ld k cliens), alaline tellija, ostja, tarbija. Kui arst kasutab sõna „klient“ oma ravialuse kohta, paneb see mõtlema, et kas tõesti on see ravialune vaid teenuse tarbija, arstiabi sisseostja.

Kliente võib olla ju mitut sorti, on selliseid nagu mina ja võib-olla paar-kolm mu sõpra, kus teenindaja ja kliendi vahel on piinlikult täpne raha- ja/või infovahetusskeem ja ei midagi enamat. On ka neid, kelle ees teenindaja laskub seitse korda selili ja seitse korda kõhuli, sest kliendi nägu kuldavad jakobsonid.

Edasi saaab lugeda homsest Oma Saarest ja ka wõrgust.

2 artiklit ja keeleline mõttesõlm

Piinlik tunnistada, aga mul tekkis tõsine silbiline identiteedikriis. Ei teagi miks. Paar sammu toimetusest eemale astununa punastasin endale. Et loll on ikka loll olla küll ja telefon oli nagu needus koju unund. Noh, siiamaani punastan ja loodan, et nad mind millegi kõva ja ebameeldivaga omme ei viska. Näiteks vallandamisteatega.

Aga.
Ikka viin-viin-viin

ja teine on Martinist ja telekava vahel.