Happy Jõul!

kui alasti ja valge unenägu
on täitnud meeled
noorukesest lapsega naisest
ja viasati kasti tassivast
habemesse muigavast mehest

kui oled mõelnud tähti
ja neid mille eest keeratakse
siga pakendisse
puude latvadesse

siin käes on jõul,
jõuluaeg
kus silm võib puhata kõikidest
hingedest, tähtedest, superstaaridest

sest päike puges pessa
ja näeb seal alasti unenägusid
aasta lõpuni

peamiselt
tõmmust lapsega naisest

kolm tarka tulevad hiljem ja
kolm risti kolpade mäel
hoopiski kevadel

kinke peab ju hoidma helgemateks
ja valgemateks päevadeks

Päris lõbus Karaoke gala

Tõsiselt.
Uskumatu, uskumatu, kui tsiteerida.. (nojah, mul on auklik mälu), aga tõsiselt oli vahva. Ühelt poolt tõeliselt head lauljad, siis need vahepealsed, kes enam-vähem laulavad ja siis udupasunad. A päris stiilsed need viimased. Ning kõigil oli lõbus, see on peamine.
Laupäeva öö vastu pühapäeva veetsin toimetuses ja unesegasena ärkasin miski kolina peale poole viie paiku üles... teagi nüüd, kas uskuda toimetuse kummitust või mitte.
Ahjaa, ja Mandi teksti lugesin. Algus on väga hea. Romaan läheb kohe käima ja ägedalt. Ei miskit molutamist. Kui samas tempos edasi läheb, tõuseb ta üheks mu kõige-kõige lemmikumaks eesti autoriks. Ja neid plegi nii palju, vaid paar-kolm...
Ja loodetavasti on mul omme aega Scalzi viimased 10 lehekülge ära toimetada... Kuna kiire läks vahepeal mööda ja Heino Väli trügis jõuliselt vahele, on see venima jäänud. Tõesti mai päd. Aga tekst on jällegi väga hea.

Pehme maandus

Ehk aeg-ajalt tekib selline kade tunne. Et näedsa, sellel ja sellel on aega tegeleda oma hobiga, mul ple muud kui pimedas tööle, pimedas koju, vahele kas mustas augus öö või küüntenärimine... Jah, sellist laadi küüntenärimine, et ärkan sada korda öö jooksul üles. Kaks-kolm korda äratavad mind küll kassid... a see on selline... loodus, ma ütlen.
Trintsil tuli von Krahlis etendus välja, Postimees oli päris armulik. Mant saab kohe-kohe oma uue romaaniga valmis... Minul vinduvad asjad siin ja seal.. tagatipuks unustasin hommikul koju kirjatöö, mida peaksin korrektuurima ja täna ära saatma.
Üldse on nii, et kodu, see on kassid, koer ja voodi. Viimasel ajal.

Imekaunis ommik

Kõik maailma pühad persed kokku, ma ükskord need korrektorid maha löön!
Ja kas sõna "taust" on nii mõistetamatu, et seda peab sõnastikust otsima? Kindlasti ei leia vastet: imepisike pilt ülal paremal nurgas.

Viimane kord, kui ma kedagi usaldan. see tähendab ühtlasi pühapäevati tööl jõlkumist ja esmaspäevast vaba. vms. Muidu soolaku oma kultuurikülg sisse.

Fotosüüdistus

Ja juhtubki

Igasuguseid asju.
Huvitav, palju eluohtlikke ja napakaid ning kurbi olukordi peab veel läbi elama, et ennast ikka veel elusana ja õnnelikuna tunda...
Põgus loetelu:
1. Pea ees, püstloodis 3 meetrit vabalangemist vastu kivimüüri - vapustus ja ajutine hämarolek.
2. Trepilt komistamine ja kukkumine ülikooli peahoone 3 korruselt - vapustus ja peakumin.
3. Alpides rippumine mingi näruse poolemeetrise männi küljes kuristiku kohal ja ülesronimine muldapeitunud juurte abil - ajutine vapustus ning siiani õõvastav tunne.
4. Tulekahju avastamine ja selle kustutamine elumajas. Peitupugenud laps alumisel korrusel - paras põlvik ja suht intensiivne mälestus.
5. See lapsejama - eluaegne vapustus.
6. Vägistamine - nõmedus, aga ei mingeid kestvaid hüsteeriaid.
7. Teenimatu OS kinganumbri suuruse tšekkamine ehk täpselt 0 - lühiajaline trauma.
8. Tänane kraavipanek - ei ole täies mahus kohale jõudnud... aga mõjub kindlasti rahakotile ning ettevaatamatusele... ehk siis ilmselt tekitan massiliselt matuserongkäike.

(pilt siis, kui elu ja tervisega olen kodus tagasi)


Huvitav, kas on ette nähtud ka lennuõnnetus ja laevahukk, uppumisoht... Kusjuures neid kõiki meeldib mulle pigem Lostis vaadata kui ise üle elada.
Muuseas, nägin täna öösel Sayidi unes küllalt võimsa mälestusena. Veider, mis.

Alatus formuleerus

ehk panin kirja oma mälestused kolmapäevasest nelja kirjanikuga kohtumisest. Päeva alguse tegi pentsikuks asjaolu, et kui Jürgen Rooste ja Karl Martin Sinijärv pidid minema raadiosse esinema, siis vaid üks neist läks. Maidea, võibolla on oma roll mängida sellel, et sain Karlal pintsakust kinni, enne kui väljus uksest või tundis ta mu ära või ei viitsinud ta lihtsalt raadiosse vantsida. Igatahes sinna ta ei jõudnud, küll aga sain mina inteka.
Seekord tegin eksperimendi ehk kirjutasin mälu järgi hommikut üles. Eidea, kas kõik läks täppi, a noh, mis seal ikka pange panna. Kui kirjanikud kohal, rääkitakse ikka kirjandusest, kirjutamisest ja lugemisest. Isegi mõnd eredat ütlemist mäletasin.
Niipalju siis sellest.
Tegelt tahtsin kirjutada sellest, et läbi Mehise käe sigines mu laua peale värske Vikerkaar. Ja avaluuletus on ka seekord hea. Kui eelmine kord sain maigu suhu Herbertist, siis seekord tekitas uudishimu Ouologuem Yambo. Noh, mõnikord on ka neegrid inimesed, eriti kui kirjutada oskavad.
Aga Herbertist veel seda, et tema tekstide lugemine tekitas peapöörituse. Ammu ei olnud ma midagi nii head lugenud. Ning veidral kombel märkasin sarnasust... oma kujundite ning tema omade vahel. Niiet ikkagi hulkuvad mõtted. Või et kõik on tõepoolest ära kirjutatud. Havel havelim ühesõnaga.
Pea võis ka seetõttu hakata ringi käima, et värskelt enne seda lugesin.. khmm, ei taha nüüd ka nii halvasti öelda, aga üsna algelist ning lihtsakoelist värsiraamatut, mida toimetan. Raske seda teha pole, aga iga jumala kord nõuab tema tekstidega tegelemine eneseületust. Niivõrd võõras ja mõttemaailmalt teistsugune... Aga noh, mis seal ikka. Tuleb teha, kui ettevaatamatult lubanud.

Ametlikult rohtude peal

Nii jah.
Enam teisiti ei saanud, vererõhk tegi kummalisi trikke ja nii ma end arsti juurde vedasingi. Esimene kolmveerandtundi möödus külanaiste jutte kuulates a la, et ei viitsi oodata, aga aega nagu ikka oleks. Prsse. Mul pole ootamise vastu midagi, aga aeg kippus napiks kätte minema. Nii võtsin Lyl sabast kinni ja sain enne penskareid arstiga vestlema. Tugev 10 minutit tuli ära.
Pärast seda kappasin maavalitsusse ja siis Oma Saarde, Rita jutule. Kui toimetusse saabusin, teatati mulle, et ple vaja üldse kuhugi üritusele minna, a noh, ma ka nagu naiskodukaitsja ja läksin siis ühist üritust toetama. Oma Saar oli täies koosseisus ja ülegi kohal: 2 reporterit, 1 fotograaf, 1 toimetaja ja 1 peatoimetaja... kaardivägi missugune. Mis sest, et 2 neist olid kui naiskodukaitsjad ;)
Olin reedel üsna audis oma vererõhu pärast ja ei suutnud selgelt mõelda. Mida sa mõtled, kui kiiver peas ja pulss taob kõrvus. Seega, isajutt imes. Mitte küll sajaga, aga oleks saanud ka paremini, ainult et mitte reedel ja mitte nii kiiresti. Pealegi, mina isasid ei tea ja olin tegelt väga vale inimene sellest kirjutama. Lugesin sedagi võiduks, kui artikkel on loetav ja asjalik. Haledaid asju ei oska kribada ja ka mitte seda, et poetas pisara sinna või tänna. Need võib rahulikult omale hoida, mina neist ei kirjuta :).

Niisiis selge, et reedel maijõudnud grammigi mõelda esmaspäevasele küljele ja seetõttu on ta just nii hädine nagu on. Ma ikka ei jõua olla nii uudistes kui kultuuritoimetaja, mis sest, et viimane osalise koormusega.

Küünlad pühadele hingedele?

Kuidagi märkamatult on saanud hingedeaja sümboliks küünlad. Neid on igal pool ja kõikjal. Nad justkui paljunevad. Alles oli mõni riiulivahe ja kindel kaubandusasutus küünlaid täis, nüüd aga pea igal pool. Vahet ei ole, kuhu sisse astud, vaatavad nad sulle vastu. Riiulite, kappide ja lettide peal, virnades, rivides, viirgudes, rühmades, salkades, malevates... Iga endast lugupidav pood ostab hingedeajal ja jõulude eel tohutul hulgal küünlaid sisse. Ostke, ostke! Ostke ometi!
Ma ei tea, kuidas teie, aga minul on kuidagi kodune ja samas pelutav kõndida erivärviliste küünalde ees ja vahel. Muuseas, selle sügise uudisvärv on must. Kui varem võis Saaremaal tikutulega otsida musta värvi küünlaid ja see, kes rahuldus pikkade otsingute tagajärjel kas tumesinise, -punase või -rohelisega, võib nüüd rahumeeli sobiva kuju ja maksumusega musta küünla endale korvi torgata. Miks pelutav? Sest küünlaid on nii palju, nii tohutult erinevates värvigammades, erinevate kujude ja suurustega. Nad karjuvad puhtalt oma olemasoluga sind oimetuks. Ostke, ostke! Ostke ometi!
Mis on hingedeajal pistmist küünaldega? On üldse? Pikad õhtud ja pimedad ajad justkui nõuavad elavat tuld. Tuld, mis annab soojust, mitte seda va Eesti Energiat nuumavat leitist, mille üldnimetus on lamp. Elav tuli on see, mis hoiab eemal pimedust ja kõike seda, mis seal leidub. Vanarahvas pidas seda, mis jääb pimedusse, nii füüsilisse, vaimsesse kui atmosfäärilisse, kuidagi hirmutavaks. Võõraks. Tehes väikse meelevaldse ekskursi, võib mõelda end aega, mil inimloomad õppisid tuld tegema ja seda hoidma. Tuli hoidis eemale tundmatuse. Tundmatus tuli aga koos pimedusega. Niipea aga, kui valitseti tuld, oldi võimsad. Sest enam polnud pimedust, oli tuli, päikese analoog, mis hoidis eemale ohtliku. Päike oli jumalus. Esimene ja olulisim. Niisiis on tuli, eelkõige elav tuli kui tagatis, et midagi halba ei saa juhtuda. Jumaluse varigi hoiab eemal tundmatuse.
Kas küünal elava tule analoogina hoiab eemal tundmatuse? Kahtlen selles, pigem on ta kui meeldetuletus esivanemate kommetest, tavadest, enamasti ei teadvustata tagapõhju ja kas peakski. Oluline on see, et küünlasoojus ja valgus on hea. Ökonoomne, kui soovite. Pigem aga siiski kui meeldiv rudiment alateadvuses. Küünlad ja hinged. Mis neil võiks ühist olla? Väga levinud, ilmselt nii elava pildi kui raamatute vahendusel tekkinud järeldus on see, et küünla äkilist, ilma põhjuseta kustumist peetakse hinge kohalolu tunnuseks. Nii andvat hing endast märku. Kui leek liigub, näitab ta kas seda, et hing on tulekul või liikumas. Kuigi tavaliselt on põhjuseks tuuletõmbus, ei või iial teada, kas tuules mitte hinged ei liigu. Kas ei tule tormituulega öiti aknale koputama, kaarnana aega surnuks kraaksuma, liikuma tubade pimedates nurkades, valvama inimesi ja nuruma süüa. Tuld surnuks puhuma
Hoidke seda mõtet, sest on hingedeaeg ja ei või iial teada, millal elavat tuld on vaja. Kasvõi selleks, et mõelda tundmatust ja tuntust ja sellest, kust läheb piir ja kas üldse.

Nagu kassid

mu sõnad paljunevad
nagu kassid
vaikselt ja aastaringselt
küünistavad või liputavad
koera kombel lausetega
justkui sõltuks sellest
maailmarevolutsioon.

Võiks ju kirjutada

midagi ilusat. Midagi hingele. Samas on hing väga kahtlane kvaliteet. Hinge poetakse, minnakse, hing võib valutada, rõõmustada, hinge saab minna mida iganes. A kuhu siis? Ja milleks? St, ilma tausta ja konkreetsuseta on kõik üks suur ja ümmargune kõlksatus. Mida mai viitsi juba ammu kuulata ega teada. Teeb see mind hingetuks?
Õues on koerailm, kuhu koera ei taha ajada. Külm, tuul, udu. Udu on lahe. Vahel sõites udus ja tormiga tekib tõeline Udu-tunne. Teate küll, see Kingi film. Ja füüsiliselt tajutav hirm, et keegi on tagaistmel, hingab kuklasse ja sirutab kohe-kohe oma limased kombitsad ümber kõri. Huvitav, et selge pimedusega ei teki kunagi taolist kujutelma.
Selge pimedusega jooksevad puud vastu ja lasevad aega mööda. Mina ei liigu, olen autoga ühes ja samas punktis, aga kohad muuvad, sujuvalt ja veenvalt. Aeg on sõbralik ja viib mind kohta, kuhu tahan jõuda. Nauditav. Ainus, mida ma pean tegema, on võtme keeramine. Laskma Mungal kähistada laule. Või mis parasjagu juhtub mängijas olema.

Mulle teeb mõnikord lõbu narrimine. Narrimise pärast. Et kuidas ja millele inimesed reageerivad, kuidas kaasa jooksevad või vastupidi, hakkavad käte ja jalgadega vehkima. Kahju, et siin toimetuses on nii mõistlikud inimesed, ei viitsi manipuleerida, samas on mul tunne, et OSis saaks nii mõnegi eduka eksperimendiga hakkama, eriti viimaste sündmuste valguses. A noh, ärritus seegi, kui jalutan sealt sisse ja välja. Mitte et ma seda naudin, Jürka elab seal.

Most hated list on täienenud. St, et ma hulk aega kaalusin, kas ikka on mõtet. Ilmselt ei ole. Vihkamine ongi jama. Kui enne oli tervelt 3 tegelast, kellega ma kunagi sõna ei vaheta ega keda ple olemas mu jaoks, siis nüüd on 4. Õige. Algab S-tähega, vahel on kaks ii-d ja lõpus on r. Samas see on lapsik. Nii või naa. Sest mis mul siin häda ja võibolla oligi parem. Saab hommikuti magada ja puha. Ja nööritõmbajad on mujal. A kurat, ikkagi oli see karjuv ülekohus. Mis läks hinge ja sealt välja saadan enam ei tule. Löö või lõika.

Urra blogispordile.

Californication on endiselt hea. Paljude heade asjade seas nautisin blogimise mõnitamist. Peamisega Nõus.

Ses osas, et mida kuradit? Blogi on ajakirjandus? Mis otsast? Ja miks peaks olema blogi päevakajaline? Samas tundub, et just sellised pluss seks pluss tehnopedendus ruulivad. WTF ühesõnaga, rõvedusi kasutades rõveduste kohta.
Blogi on väärtuslik vaid siis, kui see on päevakajaline. Hahaa :D kiibistaks siis kõik inimesed ära, tooks ulme maa peale ehk siis saaks inimesed otse veenidesse kõiksugu infi.
Ei sekunditki enam paberväljaannetele, ei ole vaja ka rohmakat klaverit ega kuvarit lauale. Missasja, kõik otse ajju. Puhas ja puhastamata infoloba. Otse verre.

Ha!

Kui inimesel on vaenlasi, siis ta on elus. Mul on heameel deklareerida, et avastasin ühe ja vägagi jõulise vaenaja. Meil on see vastastikune, teate küll.
/miks see küll mulle nalja teeb? :D/

Muidu panin pange ühe looga, sest mainäind, et see on uudistes. Nojah, ikkagi on hea OSi süsteem. Lehed seinal ja siis kohe näha, mis kus on. Ei teki segadust ega midagi.
A nüüd hakkan tööle.

Aijaa, filmid saabusid. Logistasin just autoga sellel teelõigul, mis on mõeldud neerude põrutamiseks ning autode lõhkumiseks, kui helistas Jyrka ja teatas et Serenity, Californication ja Dresdeni toimikud on saabunud.
Ühesõnaga, pidu, pidu!

Yada-yada luul

LibaPihtimus

tead ma
käisin meheks

su unedes ja nuga peos
sind võtsin
mehena

ning ärkvel olles uneldes
jäin küljelui-
seks
libana

kuid tead
su verd ma toona siiski sõin
kui mind sa ema-
seks sa

...
(ise tead)

seda et

kõhutunne on õige asi.

Mida vähem ma tean, mis toimub väikses puust linnas ehk Kuressaares, seda õnnelikum ma olen.
Ei, ma ei taha teada, kes kellega käib ja et ma olin OSi nõrgim lüli ja miks kodanikel ei jätkunud julgust mulle seda välja öelda.
Ma ei taha teada, mis toimub teatrimajas ja selle ümber.

Irooniana pean teadma infot, fakte, oskama neid lausestada. Irooniana oskan ma seda, ükskõik, mida kodanikud arvavad. Kui nad ei tea põhjuseid, ei saa aru, miks ja kuidas ja mis valemiga, millest me üldse räägime?

Jah, ma mõnikord lasen üle nurga, kes ei teeks seda? Jah, mulle meeldib rockmuusika ja ma luuletan. Ja siis? Jah, mind ei huvita raha ega pangad ega ka see, et kust see tuleb ja kes kelle kinni maksab. Mis sellest? Jah, mulle on olulised Inimesed, mitte asjaolud ega reklaam ega liigne täpsus. Ma ei loe lehte selleks, et saada teada, miks ja mis põhjusel. Ikka infoks ning siis rändab ta ahju. jah, ka mu enda lood. Aja kirjandus on aja üles märkimine. Vaid aja.

Et siis Deine Lakaien

1. Are you male or female?
Dark Star

2. Describe yourself.
Frühlingtraum

3. What do people feel when they're around you?
Nightmare

4. How would you describe your previous relationship?
Silence in your eyes

5. Describe your current relationship.
Heart Made To Be Mine

6. Where would you want to be now?
2nd sun

7. How do you feel about love?
Secret Hideaway

8. What's your life like?
Slowly Comes My Night

9. What would you ask for if you had only one wish?
Walk to the moon

10. Say something wise.
Don't wake me up

Koletisega võideldes... hurraa, elu 1 minutiks, 3 sekundiks

I could survive for 1 minute, 3 seconds chained to a bunk bed with a velociraptor

Created by Bunk Beds Pedia

Mis maitse on alkoholil? :D

I tashte like Alcohol. Heh. Heh. I taste like beer. I like beer. Buy me a beer. I'm not drunk, I can drink plenty without... What was I saying? Beer. What Flavour Are You?

Autot tahan! Ja soengut

Ja kohe.
Töötuju ple, istun nagu kodutu toimetuses, ära minna ka ei saa. Nõme igatpidi. A võibolla siiski hakkan kirjutama. Tapamajast.
See selleks.
Käisin juuksuris, seal räägitakse nagu omainimesega, lähen fotostuudiost küsima midagi, ka seal ollakse nagu semu.
Mis toimub?

Ja üldse, pikki juukseid ei saa pesta väikses kraanikausis. No saab, aga kõige vähem karmilt väljendudes on see tüütu. Kurnav.
Kaks asja aitaks: dušš majja hankida (mis nõuab rohkem klotsi, kui aastaga teenin) või juuksed maha ajada. See viimane on natuke vähem kulukam. Ma ei suuda otsustada, kas poisipea või kleo või midagi kolmandat. Üldse on kolmedega raskusi. Sest ma ilmselt ei suuda juuksuri juures formuleerida lauseid nii, et ta saab neist sama moodi aru kui mina. Ja siil ei sobi siuksele paksule persoonile kui mina. Mis oleks ilmselt kõige normaalsem lahendus.
Ühesõnaga, abbi.

Veidér wärk, igatahes

Alles see oli, kui kõik tundus pikkade miinusmärkidega, nüüd aga on asi nihkunud plussidesse.

Helistab üks tuttav advokaat, pakub tööd, õnneks küll mitte juriidilist. Saan kulkalt raha ning Janne kirjutab loo. Linnakunstnik astub läbi, toob valge kausta vahel tööd, mille ma täitsa kogemata vastu võtsin– ühe harrastusluuletaja värsid vajavad tuunimist. Siis astus eile sisse heatujuline linnateatri juht, näpus nimeline kutse esikale... A ma pole ju siin kultuuritoimetaja ega midagi, kuigi teen tema külgi praegu.
Hiljuti tegin otsingu, no oli aega ja ninatargutamist vaja, enda nimega ning avastasin oma tekste muusikalehekülgedel. Mina kui tuntuim muusikaarvustaja... (oijah, aga eks seisus ei anna häbeneda).
Veider värk igatahes.

Huvitav, millal ma nina ees pilvedelt asfalti maandun?

Esimene vasikas valmistub hüppeks

Jajah, ja reklaamgi tehtud:

Meie Maa ajakirjaniku luuletused saavad kaante vahele

Kulka otsustas mulle natuke raha anda. Ja Janne loo kirjutada. :)

Tere, siinpool Ene Kallas, ajalehest...

Ja nii olen ma aasta pea jagu helistanud paljudesse-paljudesse kohtadesse. Hiljuti oli see Oma Saar, nüüd on Meie Maa.
Kuidagi monotoonne eksole. Üks Saaremaa leht puha.

Tegelikult mõtlesin, et mida mu töökoha lauapealne on sisaldanud selle aja sees. Ajendiks ettevaatamatu sisselogimine dragon.ee-sse, ja teema mis näib olevat aeg-ajalt kuum.

Niisiis: peamiselt pliiatseid, pabereid, kustutuskummi, väikest arvutit, suurt arvutit, joonlauda, ajalehti (praegu on neid miskipärast kohe eriti palju), diktofoni, telefoni, prillitoosi, tassi (kus on aeg-ajalt kohv sees), Saaremaa kultuurikalendrit, metallist surnupealuu... ja ongi kõik. Kasse siin ple ja seega ka mitte karvu.

Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab...

Pühendusega Oma Saarele

Jah.
Ma hakkan teid juba ette igatsema. Täitsa kindlalt. Ple küll kümneis kollektiivides töötand, aga oma 5-6 tuleb ära küll, ja OS oli raudselt parim. Alumise toa seltskond jääb alatiseks kuhugi väga sügavale, uudistega (parima osaga sellest) loodan aga ikka ja taas kohtuda :) Ja tegelikult on OSil maailma parim arvamustoimetaja.
Ja peatoimetajast õppisin lugu pidama... tavaliselt ei pea ma endast nooremaid ülemusi millekski, aga näedsa, juhtus kuidagi nii.

Lahkumise otsus tehti ära ilma minu kaasabita, nagu te kõik väga hästi teate. Sundotsus. Sest õhk on defitsiit ja armastus roiskunud või oli see vastupidi.

Et siis, ärge mind vihake ja öelge ikka tere, kui vastu juhtute. Minust vaenlast ei saa, mis sest, et vaenlase juures tööl või kuidas see kõlaski...

Tunnen end ilusa, pandava ja andekana

Tsiteerides Bridget Jones'i: "Täitsa lõpp!"

Tahtsin võtta teise lehte kõne ehk käsi oli hargi kohal, kui telefon helises: "Siin Ants Tasa," ja kutsus töökohtama. Kuna Rõõmu Kaiet polnud veel näha, läksin siis kohtingule tema ja tegevtoimetajaga, nagu hiljem selgus. Meelitati päris kõvasti. Pakuti tööd ka.

Saabusin meie majja, ja Kaie oli kohal. Rääkisime, meelitas ka. No ma ei saa ennast pidada andekaks, kui mul on siin kõrval tegelased, kes jätkavad ajakirjanikuna ja kellest mõnda ma tõeliselt imetlen. Selgus aga, et pakkumine on ikka veel jõus.

Ühesõnaga, hakkan kaaluma ehk mõistuspäraseks olendiks. Ja kirju kirjutama.

Europeade

Järgnev on siis Maalehte jõudnud, küll paar ilmselt küljendamisel tekkinud näpukat sees, aga vata sinna ei saa ma midagi parata ..:(

Originaal on siin:
Lauldes ja tantsides nii, et Alpid helasid ehk 45. Europeade

Europeade

Mida tähendab sõna, millel ei ole esmapilgul mingit tähendust? Euroopaga seotut, Euroopa rahvaid, rahvuseid või hoopiski midagi neljandat? Tähendusvälju võib ju sõnale mitmeid mõelda, siiski märgib Europeade ainult ja vaid Euroopas peetavat folkloorifestivali. Tänavu tähistati oma 9. juubelit ehk Europeade'il täitus 45. aastapäev.
Europeade käib n-ö külakorda - kord pidutsevad rahvariietesse rõivastunud taidlejad Hispaanias, kord Saksamaal, kord Taanis jne. Seekordne festival toimus aga mägede süles, kaljusesse maasse juurdunud pisikeses Martigny linnas Helvetias, mis tänapäeval rohkem tuntud kui šveits.

Sinna ja tagasi

Niisiis väljus Tallinnast ühel ilusal neljapäevasel päeval neli 50- ja enamakohalist Hansabussi, et viia ühtekokku 210 Eestimaa eri paigust pärit inimest Alpidesse. Meeldejäänuim osa reisist on vast sõidud serpentiinidel ehk mööda mäeserva ülesronival teed võisid ehmatada kangemaidki. Näiteks otsustas meie buss poolel teel mäkke aeg-ajalt sundpuhkust ette võtta. Autod ees ja taga, buss veereb tagurpidi, serv on mõne millimeetri kaugusel pikast-pikast ja järsust teest allamäge… aga see kõik oli köömes võrreldes mägede puhtuse ja kargusega, lõhkumata iluga.
Üldiselt on ka kolmepäevane bussisõit küllalt suur katsumus inimesele, kes on harjunud tarbima lennufirmade teenuseid, kuigi pea kõik ööd sai ilusti-kenasti tasapinnal veedetud ning bussid ise ei tundunudki esimestel päevadel ebamugavuse tipuna. Tagasisõit, mil bussiiste oli kenasti vormunud tagumikukujuliseks või oli see vastupidi, kulges simmanimeeleolus, nii et patt oleks kurta igava kojusõidu üle. Kui ikka Käokirjas (üks bussi asustanud kollektiivist) hääled valla päästis ning kui ka pillimehed bussi tagaotsast laululugu toetasid, suutsin peaaegu unustada väsimuse ja pisukese koduigatsuse.

Martigny 2008

Martigny ja ümbuskonna väiksemad linnakesed võõrustasid sel aastal umbes 6000 rahvakultuuriga tegelevat inimest pea igast Euroopa nurgast. Eestist on käidud Europeade'idel alates 1993. aastast ja nüüdseks on eestimaalastest osavõtjate arv küündinud tugevalt üle 4000. Festivalist osavõtjate üldarv aga ulatub 200 000 taha ning keskeltläbi osaleb igal Europeadel 250 folkloorirühma. Eestist sõitis 2008. aasta festivalile 14 gruppi koos rahvakultuurispetsialistidega.
Martigny ehk St Bernardi linna (õige, just sealt on pärit bernhardiinid) jaoks oli see juba kolmas kord vastu võtta rahvakultuuri külakostiks toovaid tegelasi. Kesklinna tänavad pakkusid 23. kuni 27. juunini rahvuste ja rahvariiete pillerkaart, küüdeldes säravpunasest kuldseni ning paitades silma linavalgest särgist õhukese satiinpüksikuni. Euroopa kogu oma mitmekesisuses oli neil päevil otsekui peo peal.

Eestlased festivalil

Mis võib olla võimsam kui see, kui maarahvas saab näidata ja uhke olla oma kultuuri ja pärandi üle, seljas kodupaiga riideid, lauldes esiemade-isade laule ja tantsides sel moel, nagu vanarahvas pidudel ikka tantsis? See, kas tegu on tänapäevase modifikatsiooniga vanadel ainetel, ei ole ju tegelikult tähtis. Oluline on meelsus ja meeleolu, emotsioon, mida tants või laul edasi annab.
Eestit esindasid kolm naistantsurühma: muhukeste "Tokkroes", "Krõõt" mulgimaalt ja "Kirilind" Harjumaalt, segarühmad "Raptel" Raplamaalt, "Toome" Tartumaalt, "Tuhkapusijad" ja "Vihista viisku" Põlvamaalt ning "Karap" Järvamaalt, setude poolt pakkusid külakosti nii muusika kui tantsupoole pealt Värska "Lustilised", Ida-Virumaalt tõid mägedesse killukese vene kultuuri kollektiivid "Suveniir" ja "Russitshki". Ilusat ja puhast vokaali nii a capellana kui koos saatjamuusikutega ("Julgur") esitas "Käokirjas" Põlvamaalt, puhtalt muusikakollektiivina osales ansambel "Kiigat-Käägat". Viimaseid aga võib julgelt pidada Europeade'i veteranideks, on ju osaletud kümnekonnal üritusel.

Kohustused ja tseremooniad

Kõik grupid pidid idee järgi osa võtma vähemalt ühel kohustuslikust programmist: avamisest, muusikaõhtust või lõputseremooniast. Kuna aga nii avamine kui lõputseremoonia oli mõeldud päikesest koolduvasse vana-rooma ajast pärit amfiteatrisse, mis sisaldas vaid 4 esinemisplatood, ei ole midagi imestada, et isegi mitte kõik eestlasted ei mahtunud üheskoos tantsima-laulma ei avamisel ega lõpus. Naisrühmad esinesid avamisel Diana Otsingu autoritantsuga "Mina tahan tantsu lüüa", ning segarühmad lõputseremoonial Salme Valgemäe autoritantsuga "Killadi-kõlladi", millele järgnes jooksupolka, nii nais- kui segarühmade saatjaks oli amfiteatris "Kiigat-Käägat".

Festival linna tänavail

Aga festival ei koosnenud vaid sellistest suurüritusest, vaid igal festivalipäeval võis läbi linna liikudes näha tänavanurkadel või suurte tänavate ristmikus rahvariideis tantsivaid või oma kunste esitavaid kollektiive. Sisuliselt võiski jääda terveks päevaks kuhugi tänavanurka ankrusse, manustades arteesia kaevust kaasavarutud vett. Sest palavus voolas kuklast sisse ning jäi naha alla mõnusalt surisema. Mõjus pea sama moodi, kui tubli üledoos kõikvõimalikku rahvakultuuri, sest tuleb tunnistada, et kolmanda päeva lõpuks olin juba väga väsinud kirjudest riietest ning siia-sinna sagivast rahvast. Aga väsimusele vaatamata suutsin ka neljandasse päeva planeeritud rongkäigu ära vaadata. Imetlesin kõiki seal osalevaid kollektiive, sest kaks kilomeetrit marssida mööda äikese-eelseid Martigny tänavaid tantsides-lauldes-lehvitades ei ole just kerge katsumus, kummatigi suutsid pea kõik eestlased ka lõpusirgel vähemalt mokaotsast vaatajaile naeratada.

Järgmisel aastal jälle, seekord Klaipedas. Ülejärgmisel on lubanud Tallinn vastu võtta rahvaste "paabelit". Hoiame pöialt või miks ka mitte pöida, peaasi, et see asi neil (meil) ikka korda läheks.

Täitsa perses, ausalt ka

Olen viimaste päevade jooksul liiga palju kiita saanud oma hiljutiste ja veel avaldamata lugude eest. Praeguses olukorras tundub see kui soola raputamine katkisele haavale. Eriti see viimane...
Samas on hea meel Irina hinnangust, millest ma küll ei tea, kas ta lihtsalt on hea inimene või tõesti lugu meeldis ning konkureeriva lehe ajakirjanike hämmingust, sest loomulikult nad teavad asjast. Tegelasele, kes siia tuleb, laoti aga kõik ette. Muidugi mulle ei muffigi, kes ta siuke on, ja miks nii kallihinnaline. Selgus, et mul on teises Saaremaa lehes vähemalt paar fänni ja teisedki peavad mind heaks kirjutajaks, mis võib olla ka muidugi silmakirjalikkus praeguses kontekstis, aga mine tea.

Ometi ei ole need kiidetud lood ei paremad ega halvemad, mis ma selle aasta jooksul olen kokku kribanud. Ja need, mis mulle endale kuidagi korda lähevad, ei pälvi mingit suuremat tähelepanu. Kui tüüpiline. Ometi arvan ma end olema võimeline ennast suht objektiivselt hindama. Mitte küll 100%, aga siiski.



Täitsa perse, eksole?

Äike on möödas, vihma sajab

Lõpetasin just niimoodi ühe oma teksti. Väikese ja hapra. Sellise, mida olin võimeline muu töö kõrvalt aegajalt üles tähendama. Suuremaks omaloomeks jaksu ei olnud.

Loodetavasti on seks korraks suurem tormihoog möödas. Kunagi ju ei tea, mis õudused minevikust välja roomavad. Õigemini, mis mahus ja kuidas. Et kas mul on jõudu tegeleda sellega, mida ma teha tahan ja kuidas ja mil määral. Rahaliselt hakkab kindlasti pigistama, kui ma ei taha ennast maha müüa.

Sõbrad ütlesid mu ajakirjanduskarjääri kohta: pehme mandumine. Võibolla tõesti. Omaloomeks ju aega ja jõudu polnud.
Aga nad on nii head, et mu lohutamiseks kõigeks valmis. Tõeline õnn on omada tõelisi sõpru, pidin taaskord tõdema. Ma ei ole ei hea, viisakas ega liialt abivalmis, ometi... nad on olemas. Kõrval, kui neid vajan.

Aga Alpid, Alpid panid mind kirjutama. Seda, mida olin ära unustanud, ja kuskile mälu tagasalve heitnud - ähk läheb tarist. Uued seosed, fragmendid minevikust, raam olevikust. See toimib. Ainult et ka see kirjatükk allpool on ikka veel toores. Tänu Leelele tegin veidi ümber, panin suurema osa tema-vormi. Võibolla läks midagi paremaks võibolla mitte.
Nii Kriku kui Maira tahtsid midagi rohkemat teada minategelasest. Ma ei taha. Sest see olen peaaegu ma ise. Ennast on sitt lahti kirjutada. Kunagi ei tea, mis haisema läheb.

Ja mägedes tundsin üle hulga-hulga aja, et tahan pastelle, õlivärve, lõuendit, kõike seda, millega kunstnikud jäädvustavad oma mõtteid ja tundeid. Kuna mul neid kaasas ei olnud (olgem ausad, kuhu ma nad oleks paigutanud?), siis lihtsalt ahmisin niipalju kargust, selgust ja heledust, stiihhiat ja jõudu enesesse, et vast elan nendega nii mõnedki alanduspäevad üle.

Tahan tagasi. Aga valge inimese kombel. Ja serpentiinidest ei julge esialgu unistada, sest elasime üle nii mõnedki hirmuminutit, jäädes bussiga seisma kurvis, autod ees ja taga. jne.
Aga sellest räägib teine, ka sisuliselt faktidel põhinev kirjatükk, mis vajab hoolsat rimeiki, et elusana tunduda. Minu jaoks on see praegu vägagi elus, aga kirjasõna ju teine meedium.

Fantaasia katkikepitud voodi ja Alpidega

Me ei kohtu enam. Vähemalt mitte selles elus. Mina, vastavallandatud kultuuriajakirjanik ja sina, VIPide bussijuht. Tegelikult ei pidanud ju see nii minema. Mitte midagi sellest.

Nad kõndisid hotelli poole käsikäes mööda sõbralikke ja kaldus väikelinna tänavaid. Süüme piuksus hiirena südame kohal, sest naine teadsis, et nii ei saa, nii ei tohi. Sest ta ei ole armunud. Ainult pisut kõditatud sellest, et mees ei jätnud teda rahule. Pidev ärritus, omal kombel tüütu, samas meelitav. Ammu pole enam keegi nii agressiivselt külge löönud. Oma roll on muidugi täita ka sel, et seekord reisis ta päris üksi.
Seega, asi ei olnud mehes. Vaid võõrastes inimestes võõral maal. Mäed, jõed, väikesed linnad, lõputu sõit, sihitu ootamine. Hotellituba, mille võti oli vaid naisel. Aknad, mida raamistasid Alpid.
Niipalju kui naine end mäletas, oli ta mõelnud mägedest. Lapsena rohkem, hiljem jäi kõik kas aja, raha või asjaolude taha. Mitte et ta oleks kunagi päriselt maha matnud mõtte näha tõelisi mägesid oma lihase silmaga. Meenub üks koolikirjand. Selline, kus tuli kirjutada, et kelleks tahad saada.Tüdruk kirjutas, et alpinistiks. Ja mõtles seda tõsiselt. Vaid natuke aega hiljem andis õpetaja ülesande kirjutada oma lemmikraamatust. Nagu igal kultuursel perel, käis ka neil aastaid kodus Loomingu Raamatukogu. Niisiis ei olnud midagi imestada, kui kaheteistaastane, pidevalt lugemisnäljas ja endassetõmbunud laps luges Henry Troyati "Leinavat lund" ning oli vaimustuses. Mäed mõjuvad oma ürgse jõu ja stiihhiaga. Sama moodi nagu meri.
Asi ei olnud hormoonides. Ikka saab, pruugib ainult küsida. Coitus interruptus. Kohustuseta, vaba piiridest, sõltumatu, vaid siin ja praegu. Neli seina, kolm akent, kaheinimesevoodi. Ja õlu ning bakhanaalide vein.
Kõik oli justkui loodud selleks, et lugu saaks juhtuma. Ainus inimene terves välismaale sõitnud grupis, kelle kasutada oli hotellituba. Ajakirjaniku eelis. Paar päeva enne reisile asumist saabunud vallandamisteade. Sünnipäev, mis möödus põhjatus enesehaletsemises. Rumal, muidugi, aga teisiti ta ei saanud. See töö oli sisuliselt ainus, mida oli ta tahtnud ja püüdnud teha nii hästi kui võimalik, püüelnud perfektsuse suunas, kuigi viimasel ajal polnud enam jaksu. Suvi imes talt viimase energia. Alates juunikuust tormas ta ühelt ürituselt teisele, teades, et on ümberkukkumise piiril. Ja siis teatatakse, et tema teeneid ei vajata. On jäänud lehele jalgu.
Naisele oli vaja mehe hoolitsetud keha, tema armatsemiskunsti. Kirge, millega mees naist võttis. Seda, et ta on võõras ja jääb võõraks. Kellega ei seo naist enam midagi peale mälestuse kolmest ööst. Aga voodi oleks pidanud terveks jääma.
Tegelikult ei meeldi naisele elumehed. Ei meeldi need, kes teevad nilbeid labaseid nalju kas selleks, et pälvida tähelepanu või nad ei oska teisiti. Ei meeldi rahvalikkus ega eestlaslik pralletamine ning enda täisimemine igal võimalikul juhul. Ei meeldi kombelõtvus. Mitte kuskil mujal mitte mingi võtmega ei oleks sa suutnud mind ära rääkida. Aga ta ju ei rääkinudki. Naine võttis nagu mees... meest. Tüdinuna ja meelitatuna, lahus tundeist. Katkise ja verisena. Ihu rebenes iga kord, kui mees sisenes. Öödele järgnenud päevadel kandis naine endas mehe puudutusi, tundis ta jäikust. Sest seest kirvendas ja päevi hiljem oli valus häda õiendada.
Mees lubas, et käitub korralikult. Ei praali sõprade ees, ei käperda, et miisuta, ei tee üldse midagi erinevat eilsest. Esimest kolme lubadust täitis, kolmandat mitte. Sõnaosavus katkes, ei ühtegi nilbet nalja saare naise naba ümber. Selle asemel heitis mees häbelikke pilke nagu armunud poisike ja suhtles rabedalt. Oli gentleman. Niimoodi, et see käitumise erinevus hakkas uudishimulikele silma. Tegelikult aga oleks naine olnud lausa üllatunud, kui mees suutnuks olla päris endine. Aga ta lootis. Ei mitte isenda pärast, vaid mehe ja tema raseda naise pärast.

Keegi ei ole süüdi. On vaid asjaolud. Sisaliku teed kivil. Muuseas, täna, jalutades viinamarjaistanduste vahel, kohtusin sisalikuga. Ta ei jäänud mind ootama. Tal on oma tee. Nagu kõigil mõtetel ja emotsioonidel on teed, ajad, kohad. Imestamiseks ei ole paika. On vaid homsesse suletud eilne. Kes näeb, see näeb. Ma ei usu meie armastusse. Seda ei olnud ega ole. On vaid täiskasvanud kehad ja kirg. Vajadus läheduseks. Ma ei tea, mida sa mõtlesid ja mõtled praegu. Ma ei tea, kas ma olen sul meelest läinud või mitte. Saan vaid loota, et oled mu unustanud või unustad õige pea. Kõik, mis toimus selles väikeses hotellis, oli episood. Vajalik siis ja seal, praegu kasutu ning prügikasti väärt. Ma ei tunne ennast süüdi. Võib-olla peaks. Või olen muutunud kiviks, millel on teed. Aeg jookseb tänasesse. Pilved koinivad mägede hambulisi servi ja mina löön taaskord veini kokku iseendaga.

Terviseks.

Mu kõrgeaulisele tagumikule

anti jalaga perse.
Ilus ja kena.
Niiet olen 1. septembrist vallaline. Ilma kindla töökoha ja rahata. Ühesõnaga, kerjus. Nagu enne ajalehte. Seega taastus endine olukord.

Mhmh. Ja omme on ARKi eksam, millest ma suurejoonelist või tegelikult näruselt läbi põrun, sest ikka veel elan šoki järellainetuses. Ja ei suuda õppida.

Ja eriti suur aplaus läheb õigele ajastamisele. Hommikul öeldi töökoht üles (seati valikuta valiku ette) ja päeval tähistati sünnat. Nuta või naera.

Ja mille pärast..., mille kuradi pärast oli mul vaja öösiti töötada? Mille kuradi pärast rabelesin, et saada õiged inimesed õigel ajal kätte? Mille kuradi pärast püüdsin endast parimat anda?


Ps. Siin on õige koht kas pahasti ütlemiseks või lohutamiseks. Ühtmoodi võltsid mõlemad, aga ma vähemalt kaalun neid. Aga diplomaatia käigu kuradile.

Pps. mind rabasid täna ka muud asjad. Positiivsed. Näiteks Kipper tuli õnnitlema (mitte ei mäleta teda teiste sünnadel, aga viga võib olla minus), Evely oli valmis sõtta tormama, Rita kinnitas, et nii hea, et ma naiskodukaitsja olen, Pets ja Hendrik korjasid aasal mulle lilli... Eve ei uskunud uudist algul, Viktoriaga jagame sama saatust jne jne.

Ppps. olen jah persekukkund ajakirjanik, mis siis. Loodetavasti on kõigil oma tegudest hea meel.
Muidu ple ju mõtet, eksju ;)

Juu Jääb - Lossipäev - Draakon

Mitte et ma kurdaks aga
viimased neli päeva olen püsti püsinud vaid tänu energiajookidele,
3 päeva olnud kodust ära - tööl -üritusel- tööl - üritusel- jne.

Ja üllatus, üllatus, mina, kes ma ple suurem asi jazzusõber, pigem selline keskaeglane jne. , tundsin ennast Nautsel eriti hästi ja suure kahjatsusega lahkusin igal õhtul veids varem kui tahtnuks ning laupäevase päeva veetsin linnas - lossipäeval ja Draakonil.
Lossipäevast lootsin paremat, aga kuna ma ei jõudnud türklasi vaatama, ilmselt jäingi päeva naelast ilma.
Draakoni lavastaja-poolne nägemus on nutikas ning vahva, aga väiksed näitlejad ei kandnud välja. Asi oli kaugelt näha toores.

Ühesõnaga, Juu Jääb on lihtsalt ... fiilinguga festival. Mhmh :)

Tossava bussi reisija kommentaar

.. on selline, et päris jubedalt kopitakse Evely teksti ümber, vaevumata isegi muutma üle ühe sõna. Aga kuna see on tavaline praktika suurtes päevalehtedes, ple mõtet nagu kisada ka väga, aga ikkagi kisan: Väga Räme Asi. Igaks juhuks. Neile suurte päevalehtede ülbikutest toimetajatele.

Ja asi siis küsida OS toimetuselt õige bussi pilt. Selle asemel miskid imelikud aparaadid, sellised, mida Saaremaa liinidel kuskil ple nähtud.

Näiteks need artiklid on suht üks-ühele kopipeistiga ümber tõmmatud ja lisatud pilt ei kajasta midagi.

http://www.epl.ee/artikkel/434031
http://www.postimees.ee/300608/esileht/siseuudised/338917.php

Seisund

Karm suvi tuleb.


Järgmine nädal läheb hullar lahti, sest nad otsustasid üheaegselt tuua välja 3 esikat, ühel ja samal päeval, 2 koguni samal kellaajal. Paralleelselt toimub kaks üritust: lossipäevad ja Juu Jääb, üks ühel, teine teisel saarel. Lisaks sellele vedelevad mu persoonikad lihtsalt sellepärast varus, et ma kas ple jaksand nendega tegeleda või olulisem põhjus, ple kuskile panna.


Lisaks sellele tekitasin täna endale hoobilt 2 tööd juurde, mõlemad intekalaadsed, lootes saada vaid infi. Kuhu ma selle kõik ära paigutan... Oma külg on umbes, tuleb hakata lugusid välja viskama jne.


Ja nad nimetavad seda hapukurgiks. Nad lihtsalt ei tea, millest nad räägivad...

Kes küll võtaks väsimuse ära?

iga teine
ööpäeva hommik
koputab roidunult aknale
tema halvasti lõhnavasse suhu
mahuks terve koidik
ning siis
lebab unise kassina õlgadel
tõmbab küüru selga
sirutab käpad välja
ning tegemata jäänud tööna
vajutab küüned unearterisse
ärka raisk ärka,
sest varsti on terve õhtu su päralt
pliiats ja paber ja

ööpäevast saabki loomatööpäev

_

Jooksvad teated:

Lähen rabarockima, kes tahab, võib seal näha üht plassi näo ja muidu Angsti all vaevlevat krafinnat.

Kirjutasin eile öösel kella kolmeni lõpuks ometi treffenist ehk lihtsalt kasutasin jõu- ja ilunumbreid, et saada lehekülgki. Ja kuna mul ple illusioone saarlaste muusikamaitse osas, siis lihtsalt kirjeldasin olustikku. Madise ja Krista panin jutu sisse.

Kolimine uudistesse osutus valutumaks, aga samas on endiselt keskendumisraskused. Ja siis ma hakkasin naiskodukaitsjaks, lubadusega, et nad õpetavad mind püssi laskma. Võibolla avaneb võimalus ka kodu kaitsta. Juhul, kui Lümanda kaagid ple ennast parandanud.

Muidu olen alla käinud loomingulisuse osas, võibolla muidu ka, ei tea täpselt, aga 7 kilo olen juurde õginud küll ning kulkale ei jõudnud armastust avaldada.

Pisikassil oli paeluss, võibolla on ikka veel, aga sest saab jagu. Peale selle valutas ta eile midagi, nii et sülle võtmisel kräunus haledalt. Põnn on endiselt põnnu, aga kuidagi leebem ja õrnem kui pool aastat tagasi ja Lilleke on lihtsalt nuntsikust massöör nagu ikka.

Paranoia, millel võib ka alust olla

Selle asemel, et tekitada oma küljele homseks 2 näituselugu, ladusin puid, ladusin puid, ladusin puid ja kirjutasin luulet. Ning lugesin poogenit ning kartsin, et hoolimata kõikidest pingutustest kribasin Raudsepast midagi valesti, sain tast valesti aru ja üldse olen loll. Sest keegi helistas niimoodi hommikul, et maisaa tagasi helistada. Tundmatult numbrilt.

Ja peale selle tundub, et pean homme Salmele sõitma rattaga ja kui lugu enam-vähem koos, siis Kuressaarde, valvamaks, et mu külg saab ikka kokku. Ja uudise Salme asjast kribama, mis peaaegu kindlalt ei mahu mulle ja uudistesse ka mitte, sest nagunii jääb keegi auto alla või mõni tegelane teeb finantskrahhi või keegi sätib rahasid ümber. Ühesõnaga, lugu peab olema valmis, aga ilmub krt teab millal eksole.

Naljakas raamitu Navitrolla

Jajaa, järgmine kultuurastaar, kellega kohtusin. Ja oh nalja, mind tabas dejavu, lugeda ikka õige rõhumärgiga.
Nimelt tuli Kivisildnik meelde. Sest. Kui kirjandusinimestest oli tema see, kellest teadsin peale 1-2 minutit, et väga lahe inimene, siis täpselt sama tunne tuli Navitrollaga kohtudes. Mhmh :)

Põhjendused

sul ei ole aega
kuulata raadiot
vaadata telekat

pole aega
vaadata tagumikke
teha lapsi

ei ole aega
lugeda poliitikat
mõista majanduselu

sest
su oma karvakera nurrub lõua all
ja koer teeb parimat jalgademassaazi
õlu on külm ning kuningakroonid virguvad
kask vehib värskete lehtedega akna taga
ja Ben tõmbab Sawyeri naha
üle kõrvade

ütles mu mees
ja läks muru niitma

Jäine kevadhommik ehk sinna ja tagasi

Reibas telefonihelin äratas mind täna hommikul. Peatoimetaja tundis huvi, et miks ma tööl ei ole. Miks-miks, puhkus on! Selgus siiski, et enam ei ole... ära oli kulunud.

Aga Saksamaa oli nagu ikka. Päike paistis sinitaevas, ööbikud laulsid, autod suristasid mööda tänavaid. Idüll missugune. Rõhutamaks ilusat Vaterlandi, ostsin teutooni ristidega koti ja lipsu. Väga aus kraam.

Seekord eriti plaatidele ei rõhunud, aga Feindflugi dvd tõime ära küll, lisaks Kirlian Camera plaadi ja vist oli veel midagi... Ühesõnaga, ostsime üldiselt seda, mida tahtsime, ja 2 päevaga oli kogu see üüratu raha (minu arusaama järgi ei ole 1000 oiri mitte väike summa) kahanenud suht olematuks. Lisaks muidugi juurde, et seekord tundsin ennast Saksamaal nagu valge inimene.

Berliinis ööbisime lennujaama hotellis, Leipzigis 5 tärni hotellis..., kohale sõitsime esimeses klassis ICEga. Ainuke "möödalask" oli EasyJet. Seda ei saa kuidagi valgete inimeste lennukiks nimetada. Võiks võrrelda McDonalsiga oma kategoorias.

Väga valgeks saime aga niiviisi, et meie gruppenführer ehk Krista (paremal) oli pannud juba suvel hotelli toad kinni ja lennujaama oma osutus lihtsalt kõige mõistlikumaks, sest saabusime hilisel õhtutunnil, mil ronge väga ei sõida. Ja ICEga oli just esimesse klassi soodukas, niiet miks mitte. Elagu valge rass :)

Juba Westini sisenedes tundsin end koju saabununa, sest avaras ja klaverimuusikat täis hotellifuajees kõõlus oma kümmekond musta rõivastunud inimest. Lõpuks ometi. Leipzig ja WGT. Koos sellega muidugi ka antifa ja märulipolitsei. Õnneks me ise väga kokku ei puutunud nendega, sest juba esimesel ööl õnnestus ühel antifalasel trammi kivi visata ning kinni nabitud saada. Eelmise aasta valguses, mil üks vanaproua just seepärast, et keegi ahv viskas kivi goote täis trammi, haiglas suri, oli see enam kui arusaadav, miks politsei oli valvel. Ja juhtus see just Connewitzi ristil, kus ka eelmisel aastal oli mitu ebameeldivat instidenti.

Seekordne kava meil nii tihe polnd, kui eelmine aasta, aga samas, eelmisel aastal keskendusime kohtadele, kus olla, sel aastal käisime ühest teise, mis kõik võtab oma aja. Ja nagu ka eelmine aasta, lõpetasime selle treffeni tsirkuses, mis muuseas on mu meelest üks kõige mõnusamaid kontserdipaiku Leipzigis üldse.

Elamused? Jah, olemas. Ei õnnestunud näha midagi totaalselt lollakat peale ühe erandi. Hoidke eemale: Miss Construction. Üldiselt on väga vilets mälu nimede peale (milleks Jyrka olemas on?), aga see jäi just seepärast meelde. Igav, mõttetult röökiv ja neljatähelistele sõnadele ülesehitatud värk. Teine, aga mitte nii kurnav elamus oli London After Midnight. Üldiselt ju korralik eksole. Aga tüübi maneerid sarnanesid rockstaarile ning video tagaseinas ei andnud midagi juurde, pigem tekitas tahtmise ära kõndida.

Kõik muu alates Das Ichist ja lõpetades Nachtmahriga (bändi piigad ülal vasakul) oli mõnus. Et jah, sel aastal õnnestus pea ainult häid ja väga häid asju näha. Samas jäid oma lolluse pärast nägemata Hocico suurepärane šõu ja Frank the Baptisti unpluggedi variant. Fields of Nephilimi vastu pole mul midagi ning Spetsnaz (vasakul) oli taaskord vägagi nauditav.

Kuidas Margus alias Leku arsti juures käis

Tõestisündinud lugu. Kuuldud ihusõiduõpetaja käest.

Igal sõiduõpetajal on vaja edasise töö jätkamiseks teatud aja pärast ennast uuesti arstlikult kontrollida, et siis akrediteerimisele punkt panna. Helistas Margus-poiss korralikult arstile. Helistas korra, helistas kaks. Võibolla korda kümnendat, aga kindel on see, et sai arsti kätte alles pärast päevade viisi helistamist. Vastu võttis nii viiekümnene reibas hääl.

Mis vaja on?
Olen sõiduõpetaja ja ma pean läbima arstiliku kontrolli, et edasi oma tööd jätkata.
Ahah? Mis teil vaja on?
(natuke valjemini) Olen sõiduõpetaja ja ma pean läbima arstiliku kontrolli, et edasi oma tööd jätkata.
Kas te saaksite palun selgemini öelda, mis teil vaja on?
(selgemini ja valjemini) Olen sõiduõpetaja ja ma pean läbima arstiliku kontrolli, et edasi oma tööd jätkata.
Kas teil prillid on?
Ei, ei ole.
Olete meremees?
Ei, ma olen sõiduõpetaja.
Aga mida teil õieti siit vaja on?
Olen sõiduõpetaja ja ma pean läbima arstiliku kontrolli, et edasi oma tööd jätkata.

(hääl kõrvale: siin on üks meremees ja ma ei saa aru, mis ta tahab)
Toru antakse teisele inimesele, hääle järgi muldvanale eidekesele.
Mis asjus te helistate?
Olen sõiduõpetaja ja ma pean läbima arstiliku kontrolli, et edasi oma tööd jätkata.
Kas teil prillid on?
Ei, ei ole.
Kaua te merel olete olnud?
Ma ei ole meremees.
Aga mis te siis tahate?
Olen sõiduõpetaja ja ma pean läbima arstiliku kontrolli, et edasi oma tööd jätkata.
Ahah, kas teil prillid on?
Ei, endiselt ei ole.

jne jne umbes 10 minutit. Lõpuks õnnestus Margusel siiski selgeks teha, et ta peab arsti juurde saama, sest arstitõendi üleandmise aeg hakkas kukkuma.

Ja vestluse lõpetuseks pani arst Margusele südamele, et too kindlasti prillid kaasa võtaks.

Koidab kaunis päev, mil Margus arsti ukse taha ennast sätib. Tõstab aegu ümber, kombineerib, kavandab, ja seal ta siis ongi. Päikeseprillidega. Uks paistab aga olevat lukus mis lukus. Margus kondab ukse taga natuke ringi ja mõne aja pärast vaatab üks mutike välja. Selline valges kitlis ja tunneb huvi, et miks noormees siin on. Noormees seletama, et teda kutsuti siia sel päeval ja selleks kellaajaks. Mutike teeb imestunud näo ja ütleb, et teate noormees, täna ei ole ju vastuvõttu, kuidas te saite endale tänaseks aja kinni panna? Kas te olete meremees?

Asi lõppes sellega, et lepiti kokku uus aeg ning järgmine kord näkkas. Oli vastuvõtt ja olid protseduurid. Lõpp hea, kõik hea. Lusti jagus kõigile Marguse õpilastele ning ka kolleegidele, rääkimata väärtuslikest paberitest.

Erand, mis kinnitab reegleid

Autoõpetajad on tõprad. Seda teavad kõik, kel praegu load taskus. Siiski
õnnestus mul Saaremaal leida õpetaja, kes põdes küll tavalist sõiduõpetajatele omast lobapidamatust, aga on hämmastavalt hea ja tore inimene lisaks sellele, et suutis mind enam-vähem sõitma panna. Perfektsusest on asi muidugi kaugel.
Tänane ennast läbi eksami libistamine kinnitas mu tähelepanekut. Sest me tegime just seal parkimisi, kus olin harjutanud, sõitsime küll napakaid kohti läbi, aga neid kõiki ma teadsin. Lisaks kõigele tegin ma oma nn harjutamisautoga eksamit. Mul jääb üle vaid oletada, et Margus, hää inimene, pani kogu oma sarmi ja intelligentsi mängu, et mind eksamineeriv tegelane sõidaks just neid radu läbi ja laseks mul parkida täpselt seal, kus olin harjunud.
Muidugi on võimalus, et see nii ei ole. Et tõesti eksamineerija vedas mind tavalisel trajektooril ringi. Aga ma ei usu juhustesse. See oli liiga hea, et olla tõsi. Samuti see, et tegin üle lollaka vea, sest ma lihtsalt ei näe üle aia. No ei näe ja kõik. Ja ei suutnud autot tagasi viia oma sõidurajale, sest tüübid oli parkinud napakasse kohta. Aga läbi libisesin...
Nüüd veel riiklikud eksamid ja mind võib arvata kõrgenenud protsendiga riskigruppi.

Muuseas koperdasin just seal, mis on mu jaoks algusest peale olnud kõige lihtsam manööver. Mis saab olla kergemalt mõistetavam kui külgbox. Ja seda ma tegin 2 korda järjest. Ja siis ka nikerdasin auto paika eksamil. Kui raske see saab olla. Ühe joonega tavaliselt tehtav manööver ja raske... Kõik muud manöövrid läksid esimese korraga paika, mis on ime, arvestades sellega, et jalg tudises siduri peal nagu tallesaba...

Töökangelane

Vot nii jah.

Viktooria oli päevatoimetaja ja kribas pooled lood. Suure osa teisest poolest aga allkirjutanu. Sest kirjanditega ei saanud keegi peale minu tegelda ja naisvaimuliku lugu põletab. Pluss otse loomulikult oma külg. Prrr.
Aga Pärnust tulid head teated :)
Niiet võibolla saab mu auahnus ükskord suvel rahuldatud. Sest remargi korras, ajakirjanduses ei ole mu ahne au kinni. Tea, kas pean ise sõnumi kirjutama?

mittevulgaarne mina

your humor style:
CLEAN | COMPLEX | LIGHT


Your humor has an intellectual, even conceptual slant to it. You're not pretentious, but you're not into what some would call 'low humor' either. You'll laugh at a good dirty joke, but you definitely prefer something clever to something moist.

You probably like well-thought-out pranks and/or spoofs and it's highly likely you've tried one of these things yourself. In a lot of ways, yours is the most entertaining type of humor because it's smart without being mean-spirited.

Öö

Öö

on poolikute päevade poolitus
seisvas ajas

sundi joosta ei ole
on vaid
seinatiksunud seierid

uinunud koer teritab kõrvu
tahe tukub
kui hetk poolikus ajas

-


_

on paus enne päikesetõusu
kus seinad vajuvad
kardinatesse

ja päevad lahutavad

Tähtsate inimestega Tallinna ja Kärla muusikakool

Niisiis, kui kõik ausalt ära rääkida, siis esmaspäeval tekkis üsna pentsik olukord. Esiteks, sain ühe vastuse, mida olin oodanud oma poolteist nädalat kui maieksi ja teiseks helistas peatoimetaja, ja tahtis, et ma koos oluliste kraedega sõidaks Tallinna. Kuna seda väikest seltskonda juhtis ei keegi muu kui mu endine õpetaja ja muidu tore tegelane, siis olin nõus. Inimesed on inimesed, aga lihtsalt, this is not my cup of tea. Lihtsalt. Mulle meeldib kirjutada ja veel kirjutada ja nokitseda lugude kallal. Seda viimast ei ole ma muidugi hulk aega teinud.
Niisiis, kuna tuli oluline kommentaar, hankisin veel infot ja tekitasin artikli (klõpsa) . Loomulikult kiiruga ei pand tähele, et üks null oli puudu, sest asusin kohe teise loo kallale, mis tuli enne Tallinna-sõitu kindlasti ära kribada. Ja see oli oma 7000-8000 tm-i. Tore.

Mõned tähelepanekud Tallinnasõidust: meie linnapea on lobamokk, aga tunneb ennast võõraste inimestega mitte eriti hästi. Aga nii mõnedki sarkasmid tema suust tõstsid tema aktsiad minu silmis ikka päris-päris lakke. Muhu saare kõige tuntum muusik on vaikne ja muidu tore. Eelnevalt oli mulle jäänud mulje, et see mees on lobamokk, kui alustab, siis võibki jääda rääkima, a nädsa, alati ei olegi. Teiste kohta arvan nii, nagu olen ikka arvanud, Valve Heiberg on ääretult tore tegelane ja Reet Truuväärt nagu see inimene, kellena ma teda õpetajana mäletasin. Repliigina, et ta oli üks mu lemmikõpetajatest.

Pärast seda Tallinna-sõitu olin suht-koht surnd, ja hiline Tallinnast naasmine omakorda tähendas seda, et mai jõudnud filmivõtetele, katsun vea ära parandada, niipea kui saan. Siis teatas üks meie olulisi tegelasi toimetuses, et mu Kärla-lugu on väga sitt, millega jäi mulle mulje, et see ei jõua kuhugi ja maivaatand seda ülegi. Sest olin kindel, et see küljele niipea ei ilmu. Maiosand seda ette näha, et läheb kohe käiku. Ja nüüd ongi, miski pea 50 kommi lool küljes. Vigane. My shame ja tundub, et astusin sipelgapessa.

Mitte et ma üllatunud olen,

aga jahmunud küll veidi.

Esiteks: Sass ja Just. Need kaks ei näi üldse kokku sobivat. Aga nii on. Teeb Justist veel kultuurilehegi. Nõutas juba lugu.

Teiseks: Shadow ja Sass. Sass, kes on nii leebe ja hia inimene, et muuhulgas suutis Shadowle igased sigasused andestada (alates tema oma mängude dikteerimisest), lõpetas taga igase suhtlemise ära.

Kolmandaks: autueksam tuleb varsti, ja ma tunnen ennast väikse-vaikse Kuressaare tänavatel ebakindlalt. Vist ei lähe nii libedalt kui teooria (5 tundi õppimist ja eksam tehtud).

Neljandaks: pean seekord ka tegema Saaremaa kulkale avalduse, sest 2 inimest komisjonist teatasid mulle, et kulka ikka tahaks mulle raha anda. Üks neist mu endine ajalooõpetaja.

Viiendaks: tööd on nagu tapab, aga see ple miski eriline uudis.

Ja kuna ma oma esimest ja enda arvates suht õnnestunud persoonilugu ei saa siia panna, sest see on telekavas ja tööläpakas, siis link teisele, mis on omamoodi hommage mu tantsuõpetajale:
Annika Iin Kevade tänavalt

Madjaritemaa lõvid

Leid bns-st, kaastegevad kivisildnik ja sport/muusika

Muusikainimesed solvusid Kivisildniku arvamusartikli peale
07:48, 6. märts 2008


NB! Sama siseuudisena.
TALLINN, 06. märts, BNS - Tuntud muusikainimesed solvusid kultuurilehes Sirp avaldatud Sven Kivisildniku arvamusartikli peale, milles autor süüdistas Eesti kultuuri rahastamist ühekülgses kallutatuses spordi ja muusika suunas.

Kivisildniku arvamusartikkel põhjustas helilooja Erkki-Sven Tüüri ning muusikateatri uurija ning teatrikriitiku Kristel Pappeli lahkumise Sirbi toimetuse kolleegiumist ning tõi kaasa teoloog Toomas Pauli pahameele, kirjutab Eesti Ekspress.

Muusikainimeste pahameele põhjustas Kivisildniku arvamusartikkel 22. veebruari väljaande viimasel leheküljel.

"Sport ja ooper on ju ühe paha haiguse kaks külge, Erki Nool ja Arvo Pärt on ühe perse kaks kannikat," kirjutas Kivisildnik. Tema hinnangul on Eestis kultuuri rahastamine ühekülgne ning keskendub peamiselt muusikute ja sportlaste toetamisele, rohkemat tähelepanu vääriks kirjandus.

Eesti Ekspress märgib, et Kivisildniku jutt on riivanud veel mitmete muusikute nagu Aarne Saluveeri ja Olav Ehala maitsemeelt.

nojah

___

ebaaus piht sest

vastused libisevad mööda
jalga alla nagu
külanaistel ikka juhtus
sajand või paar tagasi

musta surutud pluusi taha
on varjunud lootusetu hirm

olla armastatud
olla vajatud

nagu lipp
mis kasutult vedeleb riigipüha
ajal poenurgas

valetada alati valetada
krediidiga

sest vastused libisevad mööda
jalga alla
nagu vereksjooksnud armastus

Segiläinud laupäev

Ühesõnaga, kui kõik ausalt ära rääkida, siis üritasin laupäeval hüpata üle oma varju ehk kirjutada põhilugu, ja tekitada 2 loo jaoks materjali, et need omakorda järgmisel hommikul üles tähendada loetavalt. Rääkimata reedesest lühiloost.
Päev enne seda aga õnnestus mul hankida peale loo, mida jahtima läksin Muhku, veel üks teepealne, ehk tsiklivendade kokkutulek. Selgitusega, et ega "ma täpselt ei tea, kus see maja asub, kus nad peavad, aga umbes siin ja siin, küll te üles leiate. Ja Evestuste number on ka siin." Kena keik.
Juhindudes kahtlasevõitu orienteerumisvaistust, sõitsime kesk Saaremaa hoolsalt viitadega varustatud teid. Tõepoolest, kui isegi traktoriteele näitab suund, mis seal enam. Pole vaja imestada, et aastaid näitas Lümandast tulles Kuressaare poole silt Kogula, millest enamus mu tuttavaid mööda muidugi põrutas, sest Tehumardi tundus tuttavam ja sõbralikum... See selleks. Kohale me jõudsime, mis on omakorda ime, sest me lähenesime kuidagi valest kandist ja üleüldse ei tohiks middle of nowhere olla turismimajakesi. Evestuselt ei saanud ka aru nõutada, sest seal ei olnud lihtsalt levi.
Ma ei mäleta, millal ma viimati viina jõin, aga seekord olin ma sunnitud selle topsi kõrri kallama, et mitte peremeest solvata ja minema pääseda. Sest endiselt terendas ees Muhu. Tsiklivennad oli tapvalt sõbralikud, niiet pääsesin suhteliselt kerge nahaga. Lisaks sellele laekus kohale teksapükstes (muuseas, esimest korda nägin teda muus riietuses kui nahas) konkureeriva lehe fotograaf.
Et siis Muhku. Teel kohtasime enesetapjalikku sõbralikku hundikoera, kes pidas ilmselt Oma Saare autot lambaks või muuks pudulojuseks. Ja maja sees pakuti taas, oh õudust, viina... Aga õnneks sai selle libistada kuhugi nähtamatusse kohta, niiet see läks õnneks. Supp läks õige koha peale ja ma millegipärast sõin kolm! rullbiskviidiviilu nahka.
Õhtul olin surmväsinud ja ees terendas päev, mis sisaldas ohtralt kirbamist, kalkuleerimist ja järelpärimist, lisaks sellele veel autosõit.
C'est la vie.

Kuidas ma veel elus olen? Ärge küsige. Kui ei taha tõlkimatut sõimu serbo-horvaatia keeles.

Aga tegelikult mulle meeldis Chalice

Puhtalt tööasjus sattusin siis juttu ajama ja ka kontsale. Inimesena - esimene mulje öeldakse olevat kauakestev - vahetu ja intelligentne noormees. Artistina - see poiss on sündinud laval esinema. Miks mitte suurel, jäi mulje. Ise muidugi tahab intiimsemaid kontserte anda. Aga... viimase aja Elamus. Jah. Ülejäänut võib homsest artiklist lugeda :)
___
Ootamatult positiivne vastukaja oli meie saatele. Sest noh, endaga ma väga rahul ei ole, ei saagi olla.. sellise khmm.. koolmeisterliku maneeri peale. Lisaks sellele ajasin ühe mõtte sassi ja mõne nime hääldasin nagu kiuste valesti.
Aga.. loodetavasti olen arenguvõimeline ja teine saade on nauditavam ka jutu poolest.

Poliitiliselt ebakorrektne luuletus

tänane käristab ribasid
allesjäänud tervest mõistusest
toitub kärsituist kohest
tähelepanu vajavaist ideist
tõmbab sügava mahvi
vidus tundeist ja
hingab selle välja homsele
tulehakatisele

ma ei ärka kunagi rõõmsalt
liiga palju on töösse
surutud eilseid uudiseid
homset ängi
ja kõnesid
võõrastelt inimestelt võõrale

tulehakatisele

Lood, lehelood

Lood

ümmargused läbipaistvad ja veerevad
täpselt mõõdetud ruumiga
on igapäevane
leib ja lein ja rõõm
ja mitte ainult

hommikustelt lehtedelt
loetu libiseb silmadest mööda
mõnikord südamesse
harva pähe

aga need lood on leib ja lein ja elu
tavaliselt inimeselt tavalisele
inimesele

What a wonderful day it was...

Tõepoolest,
ärkasin kella peale üles, vajutasin kinni, et mis ma ikka nii vara voodist välja ronin, ja .. järgmiseks ehmatasin üles ja vaatasin uuesti kella. Buss väljus täpselt 5 minuti pärast. Ega sestki midagi oleks, kui mind pleks paar päeva tagasi taband näokatk, ausõna, see see endise leprosooriumi külje all elamine on..
Egas midagi, helistasin peatoimetajale, et vaat, selline paha lugu, et sisse magasin. Lubas pärast kooskolekut kellegi järgi saata. Aga saatis hoopis koosoleku ajal.. Sellest tõusis kisa pilve servani, sest mu toanaaber läks midagi tähtsat avama, kus pidi olema ka mul järelolev inimene e meie fotograaf.
Siis läksin ja ostlesin raamatupoest värskelt saabunud Frenchi ja Koulu järje, mis oli just saabunud kaubapakis. Nii värskelt, et müüja lammutas paki lahti. Pärast seda avastasin, et mind oli ära unustatud tööotste suhtes, ja näitasin miskipärast initsiatiivi üles. Selle tulemusel sündis väike jubin pargitee parandamisest, aga kas seal ka kõik täpne on, seda mai oska öelda. Proovisin ju küll... aga noh, teeparandamisterminites ple ma just kõige heledam kriit eksole. Niiet, ärge väga valusalt lööge. Kui sinna on sellist asja sisse pudenenud, mis ple päris täpne. Ühesõnaga, ei maksa ikka teha seda, mida ei oska. Ja üldse on hea, kui ära unustatakse :)
Miskil ajal helistas tulivihane Jyrka, et jäi KA bussist maha. Seekord pedereeris üritust koer, kes passis ausa ja lolli näoga kiviaia taga, kust ta muidu iga kell üle ronib. Ja välja haukuma teda 10 tunniks ei saa jätta.. Niisiis saabus ta tööle paar tundi hiljem.
Siis läksin autokooli, kus räägiti sellest, et alkohol on paha ja et auto saastab keskkonda. WTF ühesõnaga. Aga kuna audikas koosneb suures osas prootonitest, siis võibolla nii peabki. Lisaks sellele ma pidin õpetajaga suhtlema. Mitte et sellest midagi oleks, aga kui on tunne, et kohe pudeneb olemasolev näonahk registreerimislehtedele, siis ikka on .. nõme.

Tume tund ehk saame saate Kadi raadiosse

Votnii.
Umbes selline saab olema saate pealkiri. Või et Krafinna tume tund. Sest mina teen häält, aga peamise teksti siiski koostab Jyrka, mina mugandan. Et pleks faktipuru. Muusika valime koos. Esimene saade peaks eetrisse jõudma 7. veebruaril pärast 8-st laste muinasjuttu.
Ple nii ammu avalikult kõnelenud, et mikri ees võttis proovisaate tegemise ajal hääle krampi ja hingamise kinni. Sestap, ärge väga kriitilised olge. Muidugi ma püüan olla mitte krampis, aga selle mittepüüdmisega on nagu on.