"Atsihh!" – "Terviseks!"

On hea tava kiruda ilma. Küll on liiga külm, küll liiga soe, küll ajab higistama, küll on teed liiga libedad ja mida kõike veel. Ilma kaela saab ajada ka paha tuju ja selle, et laps sai koolis kahe ning sellegi, et naabrinaise kisa kostab läbi seinte. Ilm on alati süüdi. Peamiselt selles, et ta on olemas. Aga kui ilm ükskord lakkaks olemast, oleks ka paha ning siis kirutakse seda, et miks ei ole kevadvihmu, lörtsi, tuult ja tormi, kõrvetavat päikesepaistet... Kui on üldse kirujat.
Mina ei kirunud. Ainult aevastasin, tirisin mantlit tekina põlvede peale ja mõtlesin sellest, et see sõit ükskord läbi saaks. Tegevuskohaks pühapäevane Tallinn-Kuressaare hommikune buss. Uni, korralik pidu nädalavahetusel ja algav tööpäev nõudsid, et saaks vähemalt paar tundigi magada. Aga ei. Kõrvetav külm puges riietest läbi naha alla, leidis tükikese mantliga katmata kohta ning imbus jäise nõelapadjana põlvedesse. Unega võideldes tõusin püsti ja ronisin mööda eriliselt kitsast vahekäiku bussijuhi juurde. See näis võtvad tunde. Bussijuhiks oli mütsi alla peitu pugenud jääkaru, kes urises mu peale ja paljastas ähvardavalt kihvad. Seletasin kähiseva häälega, et võin välja näha küll kui pingviin, aga külm on mul ikkagi. Vastuseks kostis taas lõrinat ning bussiuksed lendasid plaksuga lahti. Avasin silmad, olime Virtsus.
Nüüd ma aevastan, püüan ninasse kogunenud olluse korralikult ja regulaarselt välja nuusata ning ignoreerida kassi kurgus. Rääkimata sellest, et vesi silmis teatab palavikust. Aga ma ei kraadi, sest õige mul vaja teada, et tuleb tekkide alla pugeda ning... kiruda. Vastikut bussi ja mõtlematut bussijuhti, kes taipas soojenduse sisse lülitada alles pärast praamilt maha sõitmist. Möönan, et praegu ongi selline aeg, kus suurem osa tuttavaid kas köhib, nuuskab, aevastab kodus või mängib tööl kangelast. Aevastades, läkastades ja nuusates.
Ma ei ole kangelane. Kui kraadiklaas ikka midagi kõrgemat kui pelgalt 37 ühikut näitab, jään koju, joon meega Coldrexi ja söön midagi maitsetut. Kui silmist just vett välja ei pritsi, siis panen DVD-mängijasse veel vaatamata "X-files’i" osad ning tukun teleka ees, kass kaisus. Siis ootan nädalas kord kodukülla saabuvat arsti ja lähen teda vaatama. Sinine leht ei ole küll nii mõjuvõimas kui nõukaajal, aga midagi ikka. Teen patsillidele tünga – nad ei saa end levitada veel tõbedest puutumata kolleegidele.
Vanarahvas ütleb, et mis sa köhid, osta vildid. Oleks see nii lihtne. Vildid on, aga köha on ka. Ja mis neist viltidest kasu, kui vett tuleb saabastesse sisse nii taevast kui maa pealt. Alles see oli, kui maad kattis ühtlane ürgmuda (muuseas, vanad kreeklased nimetasid seda ollust apeironiks) ja tuul piitsutas õelalt irvitades vihma näkku. Nüüd jääb veel ära oodata, millal taas saabub Eestimaale ja eriti Saaremaale omane sügis-kevad ning siis saab jälle kiruda. Halba suusailma. Ilma. Ikka ja taas.

paskvill ja teisi lugusid

Haige olemise üks plusspooli on kindlasti see, et avaneb suurepärane võimalus kehastuda närivate ja urisevate lemmikloomade padjaks. nagu nüüdki. kolmesõrme trükk ja ei ühtegi liigset suurt tähte...
kirjutasin selle nädala käo. tuli paskvill. ise olen peaaegu rahul. ja kui mõelda, et selliseid asju on võrratult lihtsam kribada kui uudiseid või reportaaze elust ajakajalistel teemadel, mis hõlmavad pea kogu mu aja, siis... nojah, pole ma vist suurem asi ajast kirjutaja. õigemini, paskvillid tulevad paremad välja ja nõuavad vähem aega ning muidugi on neid lihtsalt mõnus kribada. kui ajalehel oleks selline püsirubriik nagu paskvill suvalistel teemadel, siis trügiks lausa jõuga neid treima.

Alatus formuleerus

ehk panin kirja oma mälestused kolmapäevasest nelja kirjanikuga kohtumisest. Päeva alguse tegi pentsikuks asjaolu, et kui Jürgen Rooste ja Karl Martin Sinijärv pidid minema raadiosse esinema, siis vaid üks neist läks. Maidea, võibolla on oma roll mängida sellel, et sain Karlal pintsakust kinni, enne kui väljus uksest või tundis ta mu ära või ei viitsinud ta lihtsalt raadiosse vantsida. Igatahes sinna ta ei jõudnud, küll aga sain mina inteka.
Seekord tegin eksperimendi ehk kirjutasin mälu järgi hommikut üles. Eidea, kas kõik läks täppi, a noh, mis seal ikka pange panna. Kui kirjanikud kohal, rääkitakse ikka kirjandusest, kirjutamisest ja lugemisest. Isegi mõnd eredat ütlemist mäletasin.
Niipalju siis sellest.
Tegelt tahtsin kirjutada sellest, et läbi Mehise käe sigines mu laua peale värske Vikerkaar. Ja avaluuletus on ka seekord hea. Kui eelmine kord sain maigu suhu Herbertist, siis seekord tekitas uudishimu Ouologuem Yambo. Noh, mõnikord on ka neegrid inimesed, eriti kui kirjutada oskavad.
Aga Herbertist veel seda, et tema tekstide lugemine tekitas peapöörituse. Ammu ei olnud ma midagi nii head lugenud. Ning veidral kombel märkasin sarnasust... oma kujundite ning tema omade vahel. Niiet ikkagi hulkuvad mõtted. Või et kõik on tõepoolest ära kirjutatud. Havel havelim ühesõnaga.
Pea võis ka seetõttu hakata ringi käima, et värskelt enne seda lugesin.. khmm, ei taha nüüd ka nii halvasti öelda, aga üsna algelist ning lihtsakoelist värsiraamatut, mida toimetan. Raske seda teha pole, aga iga jumala kord nõuab tema tekstidega tegelemine eneseületust. Niivõrd võõras ja mõttemaailmalt teistsugune... Aga noh, mis seal ikka. Tuleb teha, kui ettevaatamatult lubanud.

Fantaasia katkikepitud voodi ja Alpidega

Me ei kohtu enam. Vähemalt mitte selles elus. Mina, vastavallandatud kultuuriajakirjanik ja sina, VIPide bussijuht. Tegelikult ei pidanud ju see nii minema. Mitte midagi sellest.

Nad kõndisid hotelli poole käsikäes mööda sõbralikke ja kaldus väikelinna tänavaid. Süüme piuksus hiirena südame kohal, sest naine teadsis, et nii ei saa, nii ei tohi. Sest ta ei ole armunud. Ainult pisut kõditatud sellest, et mees ei jätnud teda rahule. Pidev ärritus, omal kombel tüütu, samas meelitav. Ammu pole enam keegi nii agressiivselt külge löönud. Oma roll on muidugi täita ka sel, et seekord reisis ta päris üksi.
Seega, asi ei olnud mehes. Vaid võõrastes inimestes võõral maal. Mäed, jõed, väikesed linnad, lõputu sõit, sihitu ootamine. Hotellituba, mille võti oli vaid naisel. Aknad, mida raamistasid Alpid.
Niipalju kui naine end mäletas, oli ta mõelnud mägedest. Lapsena rohkem, hiljem jäi kõik kas aja, raha või asjaolude taha. Mitte et ta oleks kunagi päriselt maha matnud mõtte näha tõelisi mägesid oma lihase silmaga. Meenub üks koolikirjand. Selline, kus tuli kirjutada, et kelleks tahad saada.Tüdruk kirjutas, et alpinistiks. Ja mõtles seda tõsiselt. Vaid natuke aega hiljem andis õpetaja ülesande kirjutada oma lemmikraamatust. Nagu igal kultuursel perel, käis ka neil aastaid kodus Loomingu Raamatukogu. Niisiis ei olnud midagi imestada, kui kaheteistaastane, pidevalt lugemisnäljas ja endassetõmbunud laps luges Henry Troyati "Leinavat lund" ning oli vaimustuses. Mäed mõjuvad oma ürgse jõu ja stiihhiaga. Sama moodi nagu meri.
Asi ei olnud hormoonides. Ikka saab, pruugib ainult küsida. Coitus interruptus. Kohustuseta, vaba piiridest, sõltumatu, vaid siin ja praegu. Neli seina, kolm akent, kaheinimesevoodi. Ja õlu ning bakhanaalide vein.
Kõik oli justkui loodud selleks, et lugu saaks juhtuma. Ainus inimene terves välismaale sõitnud grupis, kelle kasutada oli hotellituba. Ajakirjaniku eelis. Paar päeva enne reisile asumist saabunud vallandamisteade. Sünnipäev, mis möödus põhjatus enesehaletsemises. Rumal, muidugi, aga teisiti ta ei saanud. See töö oli sisuliselt ainus, mida oli ta tahtnud ja püüdnud teha nii hästi kui võimalik, püüelnud perfektsuse suunas, kuigi viimasel ajal polnud enam jaksu. Suvi imes talt viimase energia. Alates juunikuust tormas ta ühelt ürituselt teisele, teades, et on ümberkukkumise piiril. Ja siis teatatakse, et tema teeneid ei vajata. On jäänud lehele jalgu.
Naisele oli vaja mehe hoolitsetud keha, tema armatsemiskunsti. Kirge, millega mees naist võttis. Seda, et ta on võõras ja jääb võõraks. Kellega ei seo naist enam midagi peale mälestuse kolmest ööst. Aga voodi oleks pidanud terveks jääma.
Tegelikult ei meeldi naisele elumehed. Ei meeldi need, kes teevad nilbeid labaseid nalju kas selleks, et pälvida tähelepanu või nad ei oska teisiti. Ei meeldi rahvalikkus ega eestlaslik pralletamine ning enda täisimemine igal võimalikul juhul. Ei meeldi kombelõtvus. Mitte kuskil mujal mitte mingi võtmega ei oleks sa suutnud mind ära rääkida. Aga ta ju ei rääkinudki. Naine võttis nagu mees... meest. Tüdinuna ja meelitatuna, lahus tundeist. Katkise ja verisena. Ihu rebenes iga kord, kui mees sisenes. Öödele järgnenud päevadel kandis naine endas mehe puudutusi, tundis ta jäikust. Sest seest kirvendas ja päevi hiljem oli valus häda õiendada.
Mees lubas, et käitub korralikult. Ei praali sõprade ees, ei käperda, et miisuta, ei tee üldse midagi erinevat eilsest. Esimest kolme lubadust täitis, kolmandat mitte. Sõnaosavus katkes, ei ühtegi nilbet nalja saare naise naba ümber. Selle asemel heitis mees häbelikke pilke nagu armunud poisike ja suhtles rabedalt. Oli gentleman. Niimoodi, et see käitumise erinevus hakkas uudishimulikele silma. Tegelikult aga oleks naine olnud lausa üllatunud, kui mees suutnuks olla päris endine. Aga ta lootis. Ei mitte isenda pärast, vaid mehe ja tema raseda naise pärast.

Keegi ei ole süüdi. On vaid asjaolud. Sisaliku teed kivil. Muuseas, täna, jalutades viinamarjaistanduste vahel, kohtusin sisalikuga. Ta ei jäänud mind ootama. Tal on oma tee. Nagu kõigil mõtetel ja emotsioonidel on teed, ajad, kohad. Imestamiseks ei ole paika. On vaid homsesse suletud eilne. Kes näeb, see näeb. Ma ei usu meie armastusse. Seda ei olnud ega ole. On vaid täiskasvanud kehad ja kirg. Vajadus läheduseks. Ma ei tea, mida sa mõtlesid ja mõtled praegu. Ma ei tea, kas ma olen sul meelest läinud või mitte. Saan vaid loota, et oled mu unustanud või unustad õige pea. Kõik, mis toimus selles väikeses hotellis, oli episood. Vajalik siis ja seal, praegu kasutu ning prügikasti väärt. Ma ei tunne ennast süüdi. Võib-olla peaks. Või olen muutunud kiviks, millel on teed. Aeg jookseb tänasesse. Pilved koinivad mägede hambulisi servi ja mina löön taaskord veini kokku iseendaga.

Terviseks.

Kes küll võtaks väsimuse ära?

iga teine
ööpäeva hommik
koputab roidunult aknale
tema halvasti lõhnavasse suhu
mahuks terve koidik
ning siis
lebab unise kassina õlgadel
tõmbab küüru selga
sirutab käpad välja
ning tegemata jäänud tööna
vajutab küüned unearterisse
ärka raisk ärka,
sest varsti on terve õhtu su päralt
pliiats ja paber ja

ööpäevast saabki loomatööpäev

_

Jooksvad teated:

Lähen rabarockima, kes tahab, võib seal näha üht plassi näo ja muidu Angsti all vaevlevat krafinnat.

Kirjutasin eile öösel kella kolmeni lõpuks ometi treffenist ehk lihtsalt kasutasin jõu- ja ilunumbreid, et saada lehekülgki. Ja kuna mul ple illusioone saarlaste muusikamaitse osas, siis lihtsalt kirjeldasin olustikku. Madise ja Krista panin jutu sisse.

Kolimine uudistesse osutus valutumaks, aga samas on endiselt keskendumisraskused. Ja siis ma hakkasin naiskodukaitsjaks, lubadusega, et nad õpetavad mind püssi laskma. Võibolla avaneb võimalus ka kodu kaitsta. Juhul, kui Lümanda kaagid ple ennast parandanud.

Muidu olen alla käinud loomingulisuse osas, võibolla muidu ka, ei tea täpselt, aga 7 kilo olen juurde õginud küll ning kulkale ei jõudnud armastust avaldada.

Pisikassil oli paeluss, võibolla on ikka veel, aga sest saab jagu. Peale selle valutas ta eile midagi, nii et sülle võtmisel kräunus haledalt. Põnn on endiselt põnnu, aga kuidagi leebem ja õrnem kui pool aastat tagasi ja Lilleke on lihtsalt nuntsikust massöör nagu ikka.

Paranoia, millel võib ka alust olla

Selle asemel, et tekitada oma küljele homseks 2 näituselugu, ladusin puid, ladusin puid, ladusin puid ja kirjutasin luulet. Ning lugesin poogenit ning kartsin, et hoolimata kõikidest pingutustest kribasin Raudsepast midagi valesti, sain tast valesti aru ja üldse olen loll. Sest keegi helistas niimoodi hommikul, et maisaa tagasi helistada. Tundmatult numbrilt.

Ja peale selle tundub, et pean homme Salmele sõitma rattaga ja kui lugu enam-vähem koos, siis Kuressaarde, valvamaks, et mu külg saab ikka kokku. Ja uudise Salme asjast kribama, mis peaaegu kindlalt ei mahu mulle ja uudistesse ka mitte, sest nagunii jääb keegi auto alla või mõni tegelane teeb finantskrahhi või keegi sätib rahasid ümber. Ühesõnaga, lugu peab olema valmis, aga ilmub krt teab millal eksole.

Naljakas raamitu Navitrolla

Jajaa, järgmine kultuurastaar, kellega kohtusin. Ja oh nalja, mind tabas dejavu, lugeda ikka õige rõhumärgiga.
Nimelt tuli Kivisildnik meelde. Sest. Kui kirjandusinimestest oli tema see, kellest teadsin peale 1-2 minutit, et väga lahe inimene, siis täpselt sama tunne tuli Navitrollaga kohtudes. Mhmh :)

Töökangelane

Vot nii jah.

Viktooria oli päevatoimetaja ja kribas pooled lood. Suure osa teisest poolest aga allkirjutanu. Sest kirjanditega ei saanud keegi peale minu tegelda ja naisvaimuliku lugu põletab. Pluss otse loomulikult oma külg. Prrr.
Aga Pärnust tulid head teated :)
Niiet võibolla saab mu auahnus ükskord suvel rahuldatud. Sest remargi korras, ajakirjanduses ei ole mu ahne au kinni. Tea, kas pean ise sõnumi kirjutama?

Mitte et ma üllatunud olen,

aga jahmunud küll veidi.

Esiteks: Sass ja Just. Need kaks ei näi üldse kokku sobivat. Aga nii on. Teeb Justist veel kultuurilehegi. Nõutas juba lugu.

Teiseks: Shadow ja Sass. Sass, kes on nii leebe ja hia inimene, et muuhulgas suutis Shadowle igased sigasused andestada (alates tema oma mängude dikteerimisest), lõpetas taga igase suhtlemise ära.

Kolmandaks: autueksam tuleb varsti, ja ma tunnen ennast väikse-vaikse Kuressaare tänavatel ebakindlalt. Vist ei lähe nii libedalt kui teooria (5 tundi õppimist ja eksam tehtud).

Neljandaks: pean seekord ka tegema Saaremaa kulkale avalduse, sest 2 inimest komisjonist teatasid mulle, et kulka ikka tahaks mulle raha anda. Üks neist mu endine ajalooõpetaja.

Viiendaks: tööd on nagu tapab, aga see ple miski eriline uudis.

Ja kuna ma oma esimest ja enda arvates suht õnnestunud persoonilugu ei saa siia panna, sest see on telekavas ja tööläpakas, siis link teisele, mis on omamoodi hommage mu tantsuõpetajale:
Annika Iin Kevade tänavalt

Pärnu saak

... sisaldab seekord kogu seniavaldatud Ji produktsiooni. Laupäeval valutas pea, välja- st. külla ei saand minna, ja siis ma istusin äia-ämma manu ja lugesin 4 raamatut kaanest kaaneni.

Enne kui sisu juurde asuda, tuleb kindlasti ära märkida sarja väga stiilne, lihtne ja silmahakkav kujundus ning see, mis jääb tavaliselt märkamata: toimetaja töö. Mõne raamatu puhul vähem, teise puhul rohkem. Kusjuures, olen peaaegu kindel, et just Kaupo Meieli juures on nokitsetud suht kaua. Aga asi oli seda väärt. :)

Alguse algused :)

Kui Nicolaus hommikul ärkas, oli tuvi juba katuseaknast sisse lennanud ja rapsis oma viimast jõudu klaasist kildude vahel laiali.

Ei ole ju oluline, kas enne oli raha või Nicolaus.

Higine pihk sirutus läbi katkise ukseava ja õngitses lukku lahti teha.

Hommik vidistas tuhandel häälel mööduja kõrvadele. Eeldusel, et trumminahad ikka kakaofooniale vastu peavad.

Raha paneb rattad käima, ja vaesuse tõukab kraavi. Heldus kaevab endale auku ja ronib ihnsuse küünte abil välja.

Tütarlaps ärkas võpatades. Otsaesiselt nõrgus verine nire, rajas teed läbi linase ööriide ja jäi seisma poolel teel kaenlaauku.

Kultuuri-eri.-tis.

Ühel ilusal õhtupoolikul juhtusin vaatama pOPulaarset arhitektuurisaadet. Seekord räägiti kõrghoonete ja muude ilusate tubade vahele, üllatus-üllatus, kirjandusest. Seda oligi palju loota, et autori endaga tema teosest, aga noh, siiski midagi. Soometsa vastu pole mul midagi, küll aga tuletas meelde, et kunagi hiljuti, veel selle aasta numbris, sirvisin üht Loomingut ja muuhulgas nägin antud autori tekste. Olin jahmunud. Kergelt öeldes. Võrdlesin enda samateemalisi ja kohati samasõnalisi tekste ja ilma igasuguse valehäbita nentisin, et raisk, minu tekstid on paremad. Rafineeritumad ja läbimõeldumad. Devalveerub, kurb mõelda...

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis sellest, et mul ei ole Karla vastu midagi. Muhe vana. Aga ülikond või misiganes, oli tõeliselt rõve. Selline, et peale vaadates tekkis kerge refleks. Selline alefi ja aijini-eelne kõrisulgumine.
__

Jõudsin «Muumia» eelviimase tekstini, A. Gromovi «Arvestaja». Lineaarne, jah, missiis. 10 väikest neegrit, missiis. Tekstid, mis panevad mõtlema, et kuidas ise vastavas olukorras käitud ja kas jääd inimeseks ebainimlikes tingimustes ja kas inimeseks olemine ei ole muud kui egoism, ellujäämistahe, vaat neid olen nõus ikka ja jälle lugema. Ja muuhulgas mõtlesin selgeks, miks ma eelistan olla, kui vähegi võimalik, altruist. Nii elus kui mängudes. Altruism on kõrgeim egoismi vorm. Arvestatud egoism. Ükski heategu ei jää kätte maksmata, tõsi. Aga seda kättemaksu saab enda kasuks pöörata. Rumal on mitte arvestada kõige ja kõigiga. Äärmuslikes tingimustes võib see maksta ainsa väärtuse, mis üldse olemas on, elu. Muidugi, kui väärtuse kvaliteedis on hakatud kahtlema, siis ei ole enam primaarne säilitada arvestuslikkus. Mis viib banaalse mõtteni, et kas väärtus on üldse väärtus, ja mitte kõrvalekalle aprioorsest stiihhiast ja mispidi saavad miinused plussideks. Ja plussid omakorda miinusteks. Ja arvestav mõtteviis ei muutu enesehävituslikuks. Olgu, läks liiga diskursiivseks.

Tegin endale märkuse. Tuleb proovida siiski omandada tiblade keel. Jälle (!) Peamiselt Strugatskide ja Gromovi pärast. Jah, mul pole illusioone, et Gromovit niipalju eesti keelde tõlgitaks, et saaks rahuldada oma vaimustuse küüniliste ja mõnusalt loogikale rajatud tekstide järele.

___

Jah, ja vahepeal jõudsin arusaamiseni, et Deine Lakaien on lihtsalt suurepärane, eriti Veljanovi vokaal.

Jälle see põnn

Peaks plogi nimetama ümber «Põnni uskumatutest seiklusteks Asuja talus».
Põnn sai nüüd peale lendkassi tiitli austava nimetuse: ravikass.

Kõri teeb juba paar päeva põrguvalu. Eile öösel ronis põnn kurgu alla ja keeras ennast soolikana kõri peale. Mõnus oli küll. Kui arvata mõningane lämbumistunne välja. Ja paar päeva varem, kui selg oli millegipärast jube valus(ei tea jah, kesse käsib päevad otsa arvuti taga passida ja newerwinteri maailmas tatsata), tuli ta mulle selja peale magama. No aga terve see öö aeles ta mööda mind ringi magada, niiet ma ei pand seda väga imeks ja raviks. Aga kõri peale heitmine oli küll ravi kasside moodi.

Tuletab meelde, kuidas Kiska ravis. Tema lasi käiku kihvad. Et mis seal ikka, pureme valutava koha välja, siis saab valust lahti. :D A Kiska oli üldse palju radikaalsem. Nii mõneski teises mõttes.

__

Kuna eile oli töötegemine mõnevõrra pärsitud, jajaa ma hakkasin (jälle!) korralikuks tööinimeseks, siis lugesin Harglat edasi. Täpsemalt dom Ramoni. Oli oi kui tüütu. Lõpuks lasin diagonaalis üle, sest noh, tahtsin teada, kas jutu arenedes läheb ikka põnevaks. Ei läinud. Küll aga leidsin ohtralt toimetamise vigu. Rämedaid. Kesse eitoimetas?
Ja järgmine jutt on pan grpowski, mis teatavasti on must variant. Millegipärast sattus see raamatusse, mitte puhas. Huvitav, kui räme see veel on? Aga jutt ise tõotab olla parem kui lõputu intriigide alt. ajalugu. Miskit pole teha, ei istu mulle see seljatagune susserdamine. Ei ajaloos ega muidu...