Surnud rebasekutsud teel

Üks sõidab väikese looma surnuks, ei peatu. Kas ei pane tähele või ei hooli. Teine sõidab mööda, näeb ja ei peatu. Pole tema asi. Kolmas sõidab üle... Neljas sõidab mööda ja vaatab, aga sõidab edasi. See kordub, variatsioonidega.
Kuni läksin tule tulemist vaatama. Nägin surnud karvast pampu teel liiga hilja ja pealegi olin korjanud hääletajad autosse. Tagasiteel aga sisuliselt koorisin kümneid kordi üle sõidetud juba ussitama läinud loomakese teelt ja viisin kraavi. Labidat mul pole...
Ja kümme minutit hiljem hullasid järsu kurvi taga kolm rebasekutsikat... Abs rakendus, aga üks kutsikatest, see, kes jooksis viimasena teele, sattus segadusse ja lõi oma väikse ilusa pea jeebulooma ratta vastu... Verd oli palju. Seisin abitult sureva looma kõrval ja ei suutnud mitte vaadata. Linnud sädistasid ja mets surus kõrva vastu maanteed. Püüdis kinni oma lapse viimase hingetõmbe ja vaikis. Hetkeks. Võtsin rebasepoja teelt ja viisin kraavi. Silitasin ta pehmet karva ja palusin andeks. Kümneid kordi. Sest labidat mul ju pole. Homme on.
Tule tulemine ja minemine olid ilusad, aga ma ei suuda mõelda millelegi muule, kui väiksele loomale teel. Iiveldab...

Mõni päev on kena ja päikseline

Nagu täna. Aga sellisel kenal päeval võib juhtuda
a) sõidad omaenese ema väiksele autole otsa
b) ajad kolleegi rataste alla
c) karjud ilmsüüta müüjate peale
d) sooritad manöövri, mis tõstavad auto kaks ratast õhku
e) ja lõpuks sõidab teerull sust üle.

Nonii, mis siis juhtus? Ema auto sai väiksed kriimud, kolleegile ei sõitnud äärepealt otsa (auto hakkas niipea liikuma, kui jala pidurilt võtsin ja siis ta lihtsalt veeres. Aga metsiku kiirusega kruttisin rooli eemale...), müüjad said tõesti tänitada, auto ei vedanud alt ja ei keeranud end külili, ja teerull ligines tõelise tempoga siis, kui olin ametis vastutulevate autode nahhaalsust kirudes. Et pagan, kas nad ei näe, et takistus ehk teerull on nende poolel...

Ühesõnaga, kena päev eksole ja teinekordki? :)

WTF?

Mu õhtusöök on ohus. Päike sirab 8-9 silma koduteel ja sisuliselt ma teed ei näe. Sõidan pimesi. Järelikult on ka elu ohus.
Et mida ma siis siin, toimetuses passin ja ära ei lähe? Ikka ootan Jyrka järel. Ja tema ootab külgede järel. OS külgede järel... mis vanasti läksid ära kell 7. Kell saab kohe kaheksa.

Tegelikult

tegelikult
on päike kollane
taevas sinine
rohi roheline

mis sest
et musta laega toas
on mustad seinad
mustad voodid
ja mustad linad

ja ega sellestki
et pikkadel linadel
ei ole pikka iga
pikka meelt
ega pikka keha

nii tõesti
kui kassid otsivad linde
põõsaste alt
puude otsast
mustalt mullalt

mustalt maalt
mustalt põrandalt
musta lae alt

ja leiavad musta
ammu surnud
lõtvunud keha
mille meel rändab

all kollase päikese
sinise taeva
rohelise muru

musta mulla all.

Mulje reedest

Nimelt selline, et pärast ägedat lemmikbändiesinemist või noh, pärast lihtsalt väga lahedat festivalipäeva kas Saksas või Tallinnas olen ma kordi väsinum, aga märksa paremas tujus kui pärast süldi järgi veits vintis peaga keksimist, niiet jalad villis.
Eriti halb on pidudel paaritumisrituaalid, mis sobivad võibolla 99% rahvastikust, a mitte mulle. Veider jah, a maisuuda seda nautida täiel määral. Võibolla ma olen lihtsalt kogu aeg tundnud ennast vana, koleda ja paksuna. Lapsepõlvest peale. Võimatu see pole... samas Tiiu Talvisti mängud olid vahvad :D Ja ikkagi jään ma selle juurde, et järgmiseks suureks peoks soetan endale libahundi kaardid.
Vot nii. Mitte, et mul oleks midagi MM-i pidude vastu... Sest noh, see kamp on saanud kuidagi omamaks, kui kunagine OS. Eiteagi miks.. samas ei sobitu ma hästi ka sinna.. Ilmselt ikkagi on nii, et kõige-kõige-kõige rohkem naudin ma ühiseid olemisi koos Sassi-Madise-Lee-Tiina-Mandi-Melianiga... Nojah, teisi näen ma natuke vähem, a ilmselt kuuluvad loetelusse ka Ristod ja Krafud ja muud pudulojused ;)

PS. Viimased pidulised lahkusid majast kell seitse...

lapsik mina

päeva tõusnud päike
pillub kiiri
kui tõvetõbise karistust
läbi vihmaseguse
klaasi

palavik nõrgub higina
juuste alla
kardinad kistakse
päeva eest alasti
avali

tantsi meiega tantsi
sest notke plaksutab käsi

tantsi
kuni veel jõuad
voodist

iialgi tõusmata

Hommik on halvim aastaaeg,

nagu ütles mulle kord tervituseks Valve Heiberg, kui läksin teda maavalitsusse küsitlema varajasel hommikutunnil ehk 09.30. Nii on.
Aga kui pääsed napilt allaajamisest ülesõidurajal (endise kolleegi poolt) ning teed põike, vältimaks kindlaid tegelasi ja põrutad peaaegu otsekohe teistele endistele kolleegidele vastu (kellest ühel on kindlasti pikem kui tavaliselt (ma loen enne tööleminekut lehti))... no see ei saa kuidagi heaga lõppeda.

Ajakirjandus on masendus

Ajakirjandus ei ole kirjandus. On masendav. Päevade-kuude-aastate viisi masendust. Et pole aega-jaksu kirjutada midagi oma.
Igapäevase naha alleshoidmine võtab kogu mu olemasoleva ressursi. Sest kui tööl ei pea vihtuma poognate viisi päevakajalist, siis kodus, pärast viit päeva kirjutamist pole enam mõtlemisruumi ega aega. Ega jõudu. Ega tahtmist.
Ambitsioonid on vajunud mutta. Sinna, kuhu kõik kord maetakse. Mitte et need kunagi oleksid suurejoonelised olnud.
Ei teki isegi enam mõtteid, hea, kui suudan ennast lugema sundida, midagigi. Muud kultuuri on üle pea ja kogu aeg. Hea, kui leidub filme, mida jaksan vaadata. Silent Hill on muuseas väga-väga hea. Julgen kõrvutada Hellriseritega. Nii ideeliselt kui pildiliselt.
Ja sinna kõik lähebki. Krdi mõttetu värk. Kellel neid lollakaid lehelugusid ikka vaja on... Umbes sama nüri töö kui kõik muu... töö. Loomingulisust pole ollagi, ainult skeemid. Mõned nüansid, mille suudad ridade vahele paigutada, aga ikka on see kõik igapäevane pullikaka.

Pool autut kah läinud :(

RIP Toyota Yaris (numbrit ei mäleta)

hall ja hõbedane yaris
munamoodi seljakott
täitsa oma armas yunnu
ise sõitsin, ma ei valeta

Ilus oli olla
suisel ajal, kevadeti
ka
sügis sind ei murdnud
pehme talvgi halastas

aastaid polnud,
ainult mõnikümmend kuud
sõitsid kraavi nina muda täis

ellu jäid

keegi narr sind ära tegi
kraav kummardus su ette-taha
nüüd maha
sind kanti eest ja tagant

täitsa jama :(

Pehme maandus

Ehk aeg-ajalt tekib selline kade tunne. Et näedsa, sellel ja sellel on aega tegeleda oma hobiga, mul ple muud kui pimedas tööle, pimedas koju, vahele kas mustas augus öö või küüntenärimine... Jah, sellist laadi küüntenärimine, et ärkan sada korda öö jooksul üles. Kaks-kolm korda äratavad mind küll kassid... a see on selline... loodus, ma ütlen.
Trintsil tuli von Krahlis etendus välja, Postimees oli päris armulik. Mant saab kohe-kohe oma uue romaaniga valmis... Minul vinduvad asjad siin ja seal.. tagatipuks unustasin hommikul koju kirjatöö, mida peaksin korrektuurima ja täna ära saatma.
Üldse on nii, et kodu, see on kassid, koer ja voodi. Viimasel ajal.

Fotosüüdistus

Ja juhtubki

Igasuguseid asju.
Huvitav, palju eluohtlikke ja napakaid ning kurbi olukordi peab veel läbi elama, et ennast ikka veel elusana ja õnnelikuna tunda...
Põgus loetelu:
1. Pea ees, püstloodis 3 meetrit vabalangemist vastu kivimüüri - vapustus ja ajutine hämarolek.
2. Trepilt komistamine ja kukkumine ülikooli peahoone 3 korruselt - vapustus ja peakumin.
3. Alpides rippumine mingi näruse poolemeetrise männi küljes kuristiku kohal ja ülesronimine muldapeitunud juurte abil - ajutine vapustus ning siiani õõvastav tunne.
4. Tulekahju avastamine ja selle kustutamine elumajas. Peitupugenud laps alumisel korrusel - paras põlvik ja suht intensiivne mälestus.
5. See lapsejama - eluaegne vapustus.
6. Vägistamine - nõmedus, aga ei mingeid kestvaid hüsteeriaid.
7. Teenimatu OS kinganumbri suuruse tšekkamine ehk täpselt 0 - lühiajaline trauma.
8. Tänane kraavipanek - ei ole täies mahus kohale jõudnud... aga mõjub kindlasti rahakotile ning ettevaatamatusele... ehk siis ilmselt tekitan massiliselt matuserongkäike.

(pilt siis, kui elu ja tervisega olen kodus tagasi)


Huvitav, kas on ette nähtud ka lennuõnnetus ja laevahukk, uppumisoht... Kusjuures neid kõiki meeldib mulle pigem Lostis vaadata kui ise üle elada.
Muuseas, nägin täna öösel Sayidi unes küllalt võimsa mälestusena. Veider, mis.

Ametlikult rohtude peal

Nii jah.
Enam teisiti ei saanud, vererõhk tegi kummalisi trikke ja nii ma end arsti juurde vedasingi. Esimene kolmveerandtundi möödus külanaiste jutte kuulates a la, et ei viitsi oodata, aga aega nagu ikka oleks. Prsse. Mul pole ootamise vastu midagi, aga aeg kippus napiks kätte minema. Nii võtsin Lyl sabast kinni ja sain enne penskareid arstiga vestlema. Tugev 10 minutit tuli ära.
Pärast seda kappasin maavalitsusse ja siis Oma Saarde, Rita jutule. Kui toimetusse saabusin, teatati mulle, et ple vaja üldse kuhugi üritusele minna, a noh, ma ka nagu naiskodukaitsja ja läksin siis ühist üritust toetama. Oma Saar oli täies koosseisus ja ülegi kohal: 2 reporterit, 1 fotograaf, 1 toimetaja ja 1 peatoimetaja... kaardivägi missugune. Mis sest, et 2 neist olid kui naiskodukaitsjad ;)
Olin reedel üsna audis oma vererõhu pärast ja ei suutnud selgelt mõelda. Mida sa mõtled, kui kiiver peas ja pulss taob kõrvus. Seega, isajutt imes. Mitte küll sajaga, aga oleks saanud ka paremini, ainult et mitte reedel ja mitte nii kiiresti. Pealegi, mina isasid ei tea ja olin tegelt väga vale inimene sellest kirjutama. Lugesin sedagi võiduks, kui artikkel on loetav ja asjalik. Haledaid asju ei oska kribada ja ka mitte seda, et poetas pisara sinna või tänna. Need võib rahulikult omale hoida, mina neist ei kirjuta :).

Niisiis selge, et reedel maijõudnud grammigi mõelda esmaspäevasele küljele ja seetõttu on ta just nii hädine nagu on. Ma ikka ei jõua olla nii uudistes kui kultuuritoimetaja, mis sest, et viimane osalise koormusega.

Võiks ju kirjutada

midagi ilusat. Midagi hingele. Samas on hing väga kahtlane kvaliteet. Hinge poetakse, minnakse, hing võib valutada, rõõmustada, hinge saab minna mida iganes. A kuhu siis? Ja milleks? St, ilma tausta ja konkreetsuseta on kõik üks suur ja ümmargune kõlksatus. Mida mai viitsi juba ammu kuulata ega teada. Teeb see mind hingetuks?
Õues on koerailm, kuhu koera ei taha ajada. Külm, tuul, udu. Udu on lahe. Vahel sõites udus ja tormiga tekib tõeline Udu-tunne. Teate küll, see Kingi film. Ja füüsiliselt tajutav hirm, et keegi on tagaistmel, hingab kuklasse ja sirutab kohe-kohe oma limased kombitsad ümber kõri. Huvitav, et selge pimedusega ei teki kunagi taolist kujutelma.
Selge pimedusega jooksevad puud vastu ja lasevad aega mööda. Mina ei liigu, olen autoga ühes ja samas punktis, aga kohad muuvad, sujuvalt ja veenvalt. Aeg on sõbralik ja viib mind kohta, kuhu tahan jõuda. Nauditav. Ainus, mida ma pean tegema, on võtme keeramine. Laskma Mungal kähistada laule. Või mis parasjagu juhtub mängijas olema.

Mulle teeb mõnikord lõbu narrimine. Narrimise pärast. Et kuidas ja millele inimesed reageerivad, kuidas kaasa jooksevad või vastupidi, hakkavad käte ja jalgadega vehkima. Kahju, et siin toimetuses on nii mõistlikud inimesed, ei viitsi manipuleerida, samas on mul tunne, et OSis saaks nii mõnegi eduka eksperimendiga hakkama, eriti viimaste sündmuste valguses. A noh, ärritus seegi, kui jalutan sealt sisse ja välja. Mitte et ma seda naudin, Jürka elab seal.

Most hated list on täienenud. St, et ma hulk aega kaalusin, kas ikka on mõtet. Ilmselt ei ole. Vihkamine ongi jama. Kui enne oli tervelt 3 tegelast, kellega ma kunagi sõna ei vaheta ega keda ple olemas mu jaoks, siis nüüd on 4. Õige. Algab S-tähega, vahel on kaks ii-d ja lõpus on r. Samas see on lapsik. Nii või naa. Sest mis mul siin häda ja võibolla oligi parem. Saab hommikuti magada ja puha. Ja nööritõmbajad on mujal. A kurat, ikkagi oli see karjuv ülekohus. Mis läks hinge ja sealt välja saadan enam ei tule. Löö või lõika.