10 aastat Kuressaare Linnateatrit – teater nagu elu ise

10 aastat Kuressaare Linnateatrit – teater nagu elu ise
Alguses oli teater. Päris oma ja kodune näitemängu- ja kultuurikants. Ajakirja Teater 1935. aasta 7. numbris 18. oktoobril ilmus artikkel “Kuressaare teater", kust saab lugeda: "Kuna huvi teatri vastu on suur, publiku nõuded kasvavad, mandri kutselised teatrid Kuressaares ja Saaremaal võõrusetendusi andmas ei käi, siis – et asja korraldada paremini, anda sagedamini etendusi ja kunstilist tasapinda tõsta – kutsus K. E. Selts ellu kutselise teatri Kuressaare Teatri nime all." Seda, kuidas teater toimis ja mismoodi näitemängu tehti Saaremaal pärast kutselise teatri loomist, saab lugeda Ester Purje artiklitesarjast "Tähti Kuressaare teatri lavalt läbi aegade" Meie Maa Kuressaare teatrimaja taastamise 10 aastapäevale pühendatud lehekülgedelt. Üks viimaseid artikleid lõpeb aga nii: "6. oktoobril 1951 põrkas Haapsalu lähedal Palivere rongi ülesõidukohal teatri buss kokku rongiga. Surma said Marie Kei ja Arnold Einam. Haiglasse sattus kümmekond teatri töötajat. See katastroof tähendaski teatri lõppu." Kutseline teater Kuressaares suleti 1952. aastal.
Aga kas see tähistas päris lõppu või siiski pausi? Paus võib olla kandev ja selle kandjaks oli siinmail Saaremaa rahvateater. Kuni 1999. aastani. 3. veebruari Sõnumilehes kirjutas Aili Kokk linnateatri taassünnist. "Kultuuriminister Jaak Allik ja Kuressaare linnapea Jaanus Tamkivi kirjutasid eile alla Kuressaare Linnateatri rahastamise lepingule, millega linn võttis kohustuse katta uue teatri iga-aastased majanduskulud aastani 2000 1,2 miljoni krooni ulatuses. /.../ Aprillis kavatseb Uibo (Kuressaare Linnateatri esimene direktor - toim) tööle võtta lavastusala juhataja või majandusdirektori. Näitlejad tulevad palgale septembris, kui algab töö esietenduse kallal. Selle aasta lõpus peab välja tulema Albert Uustulndi "Tuulte tallermaa", mille järgi kirjanik Juhan Saare praegu stsenaariumi kirjutab."
Teatrimaja avas uksed, peeti pidulikke kõnesid, šampanjakorgid lendasid... Aga siiski mitte kõrgele, vähemalt algusaastail. 2000. aasta 27. mai Meie Maa lehest võib lugeda, et Kuressaare teater võib uksed sulgeda, 2001. aasta 10. märtsil sellest, et Kuressaare Linnateatri nii mõnegi lavastuste vastu on kesine huvi, 2002. aasta 15. veebruaril, et Kuressaare linnateater on võlgades ja riigi poolt hüljatud... Kuidas edasi? Nõnda otsustatakse välja vahetada teatri senine juht, viia läbi nii mõnedki korralduslikud ja põhimõttelised muudatused. Kõik teed aga ei vii parnassile... Lühidalt öeldes, heitlikud ajad kestsid teatris 2005. aastani, mil teatrit saabus juhtima Piret Rauk, tuues endaga kaasa värske ja omal moel vana moodi uue hingamise. Olgu kuidas on, aga alates sest ajast võib Kuressaare Linnateatrit julgelt pidada toimivaks kultuurikantsiks. Kui veel viis aastat tagasi võidi küsida, et tõesti, kas Saaremaal on olemas teater ja see polegi rahvateater, siis nüüd võib küsida seda, mida teha selleks, et väiksest väga heast teatrist saaks väike väga-väga hea teater.
"Raugi eesmärk on muuta Kuressaare teater toimivaks repertuaariteatriks. "Projektiteatreid on Eestis niigi palju," põhjendas ta. "Julgen öelda, et Kuressaare teater on teel selle poole, et temast saaks repertuaariteater. Seda ei juhtu homme ega järgmisel aastal. Võimalik, et ka viie aasta pärast pole süsteem paigas, aga kindlasti on ta teel sinna."," lubas Piret Rauk 2005. aasta 2. novembri Meie Maa veergudel.
Praegu on Kuressaare Linnateatri repertuaaris "Vares", "Igavene kapten", "Unenägu", "Tapatöö jumal", "Patseba Saaremaal", "Ma armastasin sakslast", "Loomaaialugu" ning kokku on Kuressaare Linnateatris lavastatud kümne aasta jooksul, alates taasavamisest üle kolmekümne näidendi, neist lastelavastusi seitse. Näitemänge on Kuressaares lavastanud Väino Uibo, Kaarel Kilvet, Raivo Trass, Aare Toikka, Garmen Tabor, Egon Nuter, Kalju Komissarov, Merle Karusoo, Mart Kampus, Piret Rauk, Alla Zorina (Moskva), Patrick Pezin, Aare Laanemets, Donald Tomberg.

Kümne aasta jooksul on Kuressaare Linnateatri lavalaudadel ja vabaõhulavadel mänginud nii mõnedki tunnustatud näitlejad. Esimestena meenuvad suvelavastusest "Igavene kapten" Allan Noormets ja Jüri Vlassov, Kersti Kreismann ja Sulev Teppart "Tapatöö jumalast", lavastuses "Võlg" Raivo Trass. Saaremaa teatris on oma kätt proovinud nii R.A.A.A.M teatri näitlejad kui ka Theatrumi näitetrupp, rääkimata linnateatri direktorist Piret Raugist ja Aarne Mägist, Saaremaa rahvateatri näitlejaist ja paljudest-paljudest teistest.
4. detsembril kell kuus avanevad Kuressaare Linnateatri laval kardinad. Selleks, et tähistada Jüri Tuuliku ja Urmas Lennuki koostööna sündinud "Varese" etendusega teatrimaja taasavamist. Palju õnne, Kuressaare Linnateater!
/Ilmunud 4. detsembri MM Nädalalõpus/

In memoriam

Üks selgete värvidega liblikas
lahkus neljapäeval kirikust

ja puidust kirst.

See selgete värvidega hilissuvine
liblikas
lendas ühe selgepäise naise

kirstu ees
järel leinajad...

See on pilt,
mida raamistavad puud ja munakivid, Tartu vanalinna tänavate hilissuvine soojus, tudengid ja professorid, dotsendid ja doktorid.
Tartu ülikool ning religioonipedagoogika õdusad loengud. Naer ja naeratused, tarkus ja karmikoeline headus.
Aga see ei ole kõik, see ei ole lõpu algus,
vaid hetkeks püütud mälestusekiir Ühest Suurest Inimesest.
______

Tartu ülikooli õppejõud, minu tudengiaja viimane suur õpetaja ja juht Pille Valk saadeti päikesega Raadi kalmistule.
Pärast seda, kui Pillele sai muld peale, hakkas vihma sadama.

Allolev pilt on põgus meenutus õppesõidust Pille kodukanti,Viljandimaale, ühte sealsesse kooli jälgimaks usuõpetuse tundi. Kümmekond aastat tagasi.
Kaks neidist siin pildil on õpetajad, Kristy ja Ivi. Musta järgi tunneb eksimatult ära minu. Puudu on vaid Pille hiigelsuur kunksmoori kott.


PS. Liblikast ja päikesest-vihmast jutustas mulle Lee. Mitte et ma ei oleks tahtnud ise kohal olla... Ikkagi inimene, kes on/oli väga oluline. Kuigi puutusime aktiivselt vaid aasta kokku. Selge, et see oli äärmiselt rikas aasta...

Tuuridega nädalavahetus, mis algas kolmapäeval

Nädalavahetus algas kolmapäeval,
täpsemalt kell seitse, mil Jyrka laekus, et minna Mehise juurde.
Paarile napsule ja sporti vaatama. See viimane selgus alles kohapeal. Kõigepealt aga tuli üles otsida koht, kus kolleeg pesitseb, sest telefoni olin ma muidugi targu koju unustanud.
Kena keik, kohale me jõudsime ja hiljem koju ka. Vahele mahtusid parvlevad kassid ja hea seltskond ning kõne, mis läks lõpuks paradigmaatiliseks tekstiks. Meeldetuletuseks ja -jätmiseks mõned märksõnad: CiVi – siirdu v...u, MiPe – mine p...e ja selle variatsioon KäPe.

Neljapäeval korjasime end kokku ja siirdusime... Tallinna. Koos empsuga, kes väga ei heitunudki sõidust. Kartsin hullemat.
Praami peal kohtusime Risto ja Vestaga ning nende pisipõnniga. Pisipõnni lummas Jyrka niivõrd, et ta unustas suu lahti ja jõllitas teda hüpnootiliselt terve tee. Vahepeal, kui Jyrka tegi suu lahti, siis vaatas võidukalt emmele ja issile otsa – nägite, ära tegin!
Igatahes jõudsime Sassi juurde, kes oli juba meeldivalt vintis, mõne aja pärast saabus ootamatult šikk Azaghal ning siis oligi aeg von Krahli astuma hakata.
Kohale jõudes ei juhtunud eriti midagi, tuvastasin roosa soenguga punkaris Villu Tamme ning edasi tuli vabakava. Kuhu mahtusid Daki ja co ning Astro Zombies. Oli vist nii. Ja siis ma helistasin Alverile, et miskit sporti teada saada. Azaghali pealekäimisel.
Pärast seda aga ajasid veristesse sidemetesse mässitud winnid ja puhhid rahval vere nii käima, et mind kallati mu oma raha eest ostetud õllega üle. Hästi. Siis rabas Sass mu käisest kinni ja tiris enda juurde. Avastasin ennast Sassi ja kellegi kahtlaselt sõbralikult käituva päikeseprillidega tegelase vahelt. Lähemal vaatlusel selgus, et tegu oli Kivisildnikuga, kes oli saabunud just kuskilt vastuvõtult, käinud läbi kirjanike majast, leidnud selle igava olevat ja suundunud siis punkkontserdile Krahli.
Igatahes kadus Sass mingil hetkel minema ja ma jäin koos Azaghali ja coga kuskile linnavahele lõnkuma. Mingil hetkel helises telefon ja selgus, et Sass on hoopiski kodus.. Hmmm. Nojah.

Järgmisel hommikul vara sikutas Jyrka mind üles, et vaja emps sõidutada messile. Mina sinna ei sõitnud, sõitis Sass. Pärast Pirita-retke vajusime kõik uuesti magama. Ja seda kuni kella üheni. Mil hakati orgunnima Hargla ja Heli juurde minekut. Kuna aga sel hetkel oli plaanis naasta Saaremaale sama päeva õhtul, tegi see mind murelikuks. Et Helit ei näegi ja Viimsis saab heal juhul vaid paar tundi olla.
Kuna aga Sass oli silmnähtavalt häiritud sellest, et nii kähku laseme jalga ning Jyrka leebus, sai otsustavaks taas kord emps, kes teatas, et tegelikult polegi vaja õhtul ära minna.
Hip-hip-hurra!
Mina, kes ma ple eriti osav linnasõitja, sain siis sellega hakkama, et kurseerisin oma 3 korda edasi-tagasi Viimsi ja Tallinna vahet.
Pidu oli vist äge, ma kustusin poole peal ära ja üritasin magama minna. Aga kussa. Niipea kui sain Indreku endisesse kabinetti madratsid ja linad-tekid laiali laotada, ilmusid sinna nagu niidist tõmmatud valdavalt mehine seltskond, kes ei tahtnudki toast lahkuda. Peremeest ennast veel polnud. Aga tuli.
Sest Sass tahtis, et Indrek mängiks pilli. Painas mind, et mine ja palu. Leidsin, et Heli on palju kohasem paluja ning nii ta siis tassis Indreku sinna tuppa. Pilli mängima.
Vahepeal tegi keegi kurja häält ning Sass pidi lahkuma. Aga kontsert jätkus. Ligi tund aega.Või rohkem. Igatahes mõtlesin juba madratsi tirimisele suurde tuppa, kus näis vähem rahvast parvlevat.
Oehh. Järeldasin, et olen väike, katkise näoga ja paksuks söönud Eva Lotta. Endiselt.
Igatahes hommikuks oli pool seltskonnast veel majas alles ning hommikusöögi ootel. Pärast virgutavat hüplemist batuudil manustasin kohvi ja natuke söödavat. Linna saabusime pool kaksteist, seejärel jalutasin ema klaasist ristini, mis kõrgub Jaani kiriku juures. Väljaku ääres.
Äraminek oli leebelt flegmaatiline ja päädis sellega, et sõitsin vist ühel autol (kes täitsa kohatult sportlasi ootas ja teed risustas) peegli natuke kahekorra. Sest tõprad kõrvaltrajalt ei lasknud mind vahele. Aga selgus, et miskit õnnetust ei juhtunud – hiljem sõitsime samast sportlaste autost mööda ja kõik näis olevat korras. Ei ühtegi kildu ega miskit.
Aga pärast seda polnd mu flegmaatilisusest enam midagi järel.
Õhtul vahtisime esimesi ettejuhtuvaid filme sellest suurest portsust, mis Hargla oli Jyrkale kaasa andnud ning muidu oli mõnus olla.
Hommikul ärkasin jaburate unede peale üles ning kobisin gladiatusse. Et noh, nagu pärast selgus, anda valesti raha kildile. Ähh. Mul oli see täitsa meelest läinud, et tuli teistmoodi teha...
Ühesõnaga, hommik oli virgutavalt uimane ning pärast tassi kohvi kimasin linna. Et sõita muuseumite retkele. Nägin teel kahte surnud rebast. Aega oli masendavalt vähe ja nii nad jäid hääde inimeste hoolde.
Telefon helises just siis, kui sain oma tagumiku väiksesse muuseumi tellitud bussi maha istutada. Kõneles Irma Järvesalu. Valmistusin järgmiseks luuletuseks, tuli aga hoopis õnnitlus.
Lähemal uurimisel selgus, et mu tekstid olid Loomingus ilmunud. Ja Irma tuvastanud, et Krafinna on sama kes mina. Igatahes tundsin ennast pärast seda rõõmsalt päriskirjanikuna :D. Natukene aega.
Täna õhtul läksid aga Jyrka ja ema kiskuma ning tegelt... enam ma ennast nii hästi ei tunne. :(

Aga vaheldusrikas nädalavahetus, või mis? ;)

Külateatrite festival Salmel

...algas 1. mail. Päeval, mil ilmselt on haripunktis tudengite kevadpäevad Tartus. Kummaline küll, mina, kes ma ei viitsind neist kunagi väga osa võtta, vaid piirdusin mõne tänavaürituse jälgimisega, mõtlen neile nüüd ja praegu. Aga võibolla on asi hoopis Salme festivalis? Mis muud need tudengite päevad on kui amatöörteater nihestatud kuubis, osatäitjaiks tudengid ning nii mõnihgi kord ka linnarahvas.

Tähelepanekud külateatrite kohta jätan esmaspäeva. Lehte. Et ei tekiks olukorda, et mu mõtteid kajastuvad mujal. Iial ei või teada ;)
Samas tegelesime Salmel turundusega. Esiteks, tekitasin homsesse lehte külateatriteema, ja teiseks, hulk lehti sai Salmele toodud. Täitsa veider oli jälgida, et igal teisel oli MM käes :D.

Aga kolm külge kokku panna loetud tundide jooksul on ikka liiast. Tont neid reklaame võtku... mida ei tulnudki. Ja muidu sahkerdamist. Vihkan, vihkan, vihkan...

Järgmine kord nii kergekäeliselt ei luba.

Kuidas relvastuda laipadega

Sellest on pikalt laialt juttu Mandi kõige värskemas raamatus, mis tõsi küll, veel käsikirjaline.

Algus on jube hea. Paremat ei saa tahtagi. Aga kuskil poole pealt läheb natuke lohakaks, niiet Mant, vaata üle.

A maitaht üldse kriitikat teha (eraviisiliselt aint natuke), vaid öelda, et ma olen nii mõnestki asjast absoluutses vaimustuses, näiteks lohesabast.
Sest mul on väga elavalt meeles Jõgeva sompus soine Iidmaa larp, kus lohe esimene ots põgenes ja kuninga asehaldur pidas koletise tagumikuga läbirääkimisi...
Samuti olen ma vaimustuses sellest, et lohe ei ole lohe, vaid elavmägi. Ja "kõigus" on hea leid.

Jaa.. ja nüüd saab Kriku oma tahtmise, ehk ma tekitan 13 talvise hetke kohta arvamusloo ja panen selle oma lehte ka ;)

Kabjad löövad meile...

... aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa. (Eno Raud "Sõidulaul")

Ja need kolm punkti seal on olulised, mitte ainult laulule, vaid tema poja, Mihkli raamatule.
Jah, möönan, et tekst on kohati ebatsensuurne, tuletades meelde õndsaid Tartu aegu ja Illeka perioodi, aga samas rockimehe kirjutatud tekst hakkab lonkama, kui seal pole sõnu nagu "p..s", väljendeid "minge m..ni, raisk," kui selle tegelased ei pane tina, rääkimata kõiksugu muudest tegevustest.
Raud uhab musta pori näkku nii endale, raamatu peategelastele kui ka lugejatele ilma hinnaalanduseta. Kõike ausalt ja otse p....st. Ja mis peamine, stiilipuhtalt ning keeleleidlikult. Egas asjata seda raamatut kiideta ja maimesta, kui saabki ühe auhindadest, mida hakatakse varsti jagama.
Raamatu lugemine tekitas tahtmise Sinku Vinku DVD-d vaadata või lihtsalt plaate kuulata. Mr. Lawrence ple mu lemmik kunagi olnud, aga peab tunnistama, et ka seal on oma head kohad.. momendid?
Sinku Vinku on aga fenomen, selline, mis tuli, et jääda.
Samuti võib juba öelda Raua kohta. Mees jõi, sai kaineks ning kirjutas raamatu :)

Kummalised vanad sõbrad

Mõnikord satun sõprade-tuttavate plogidele, mille ammu teadsin hingusele läinud olevat. Ja vahel on need tuhast tõusnud. Omandanud optimistlikud noodid ja puha.
Ma vist ei ole veel küllalt vana, et olla optimist. Kuigi oliive söön ja Louis Armstongi kuulan. Vahel.
Olen taas sattunud Tolkieni lainele. Vaatasin SI uuesti üle ja loen triloogiat. Ja kui reedene palk tuleb päeval ja mitte pimedas öös, siis lähen ja omandan muudki peale tähtteose. Ilmselt Martha süü. Ma olin ise nii rahul-nii rahul selle küljega, aga tegelikult oleks saanud ka paremini. Kuid mitte mina ja mitte praegu.
Ahjaa, esimene elulooraamat, mida lugesin, oli nii hea, et hulk aega ei taht midagi taolist kätte võtta. See juhtus kunagi lapsepõlves.
Aga nüüd võtsin, osaliselt töö tõttu, osaliselt uudishimust. Ja see ON hea raamat. Kersti Kreismannist. Nii visuaalselt kui tekstiliselt.

Päris lõbus Karaoke gala

Tõsiselt.
Uskumatu, uskumatu, kui tsiteerida.. (nojah, mul on auklik mälu), aga tõsiselt oli vahva. Ühelt poolt tõeliselt head lauljad, siis need vahepealsed, kes enam-vähem laulavad ja siis udupasunad. A päris stiilsed need viimased. Ning kõigil oli lõbus, see on peamine.
Laupäeva öö vastu pühapäeva veetsin toimetuses ja unesegasena ärkasin miski kolina peale poole viie paiku üles... teagi nüüd, kas uskuda toimetuse kummitust või mitte.
Ahjaa, ja Mandi teksti lugesin. Algus on väga hea. Romaan läheb kohe käima ja ägedalt. Ei miskit molutamist. Kui samas tempos edasi läheb, tõuseb ta üheks mu kõige-kõige lemmikumaks eesti autoriks. Ja neid plegi nii palju, vaid paar-kolm...
Ja loodetavasti on mul omme aega Scalzi viimased 10 lehekülge ära toimetada... Kuna kiire läks vahepeal mööda ja Heino Väli trügis jõuliselt vahele, on see venima jäänud. Tõesti mai päd. Aga tekst on jällegi väga hea.

Europeade

Järgnev on siis Maalehte jõudnud, küll paar ilmselt küljendamisel tekkinud näpukat sees, aga vata sinna ei saa ma midagi parata ..:(

Originaal on siin:
Lauldes ja tantsides nii, et Alpid helasid ehk 45. Europeade

Europeade

Mida tähendab sõna, millel ei ole esmapilgul mingit tähendust? Euroopaga seotut, Euroopa rahvaid, rahvuseid või hoopiski midagi neljandat? Tähendusvälju võib ju sõnale mitmeid mõelda, siiski märgib Europeade ainult ja vaid Euroopas peetavat folkloorifestivali. Tänavu tähistati oma 9. juubelit ehk Europeade'il täitus 45. aastapäev.
Europeade käib n-ö külakorda - kord pidutsevad rahvariietesse rõivastunud taidlejad Hispaanias, kord Saksamaal, kord Taanis jne. Seekordne festival toimus aga mägede süles, kaljusesse maasse juurdunud pisikeses Martigny linnas Helvetias, mis tänapäeval rohkem tuntud kui šveits.

Sinna ja tagasi

Niisiis väljus Tallinnast ühel ilusal neljapäevasel päeval neli 50- ja enamakohalist Hansabussi, et viia ühtekokku 210 Eestimaa eri paigust pärit inimest Alpidesse. Meeldejäänuim osa reisist on vast sõidud serpentiinidel ehk mööda mäeserva ülesronival teed võisid ehmatada kangemaidki. Näiteks otsustas meie buss poolel teel mäkke aeg-ajalt sundpuhkust ette võtta. Autod ees ja taga, buss veereb tagurpidi, serv on mõne millimeetri kaugusel pikast-pikast ja järsust teest allamäge… aga see kõik oli köömes võrreldes mägede puhtuse ja kargusega, lõhkumata iluga.
Üldiselt on ka kolmepäevane bussisõit küllalt suur katsumus inimesele, kes on harjunud tarbima lennufirmade teenuseid, kuigi pea kõik ööd sai ilusti-kenasti tasapinnal veedetud ning bussid ise ei tundunudki esimestel päevadel ebamugavuse tipuna. Tagasisõit, mil bussiiste oli kenasti vormunud tagumikukujuliseks või oli see vastupidi, kulges simmanimeeleolus, nii et patt oleks kurta igava kojusõidu üle. Kui ikka Käokirjas (üks bussi asustanud kollektiivist) hääled valla päästis ning kui ka pillimehed bussi tagaotsast laululugu toetasid, suutsin peaaegu unustada väsimuse ja pisukese koduigatsuse.

Martigny 2008

Martigny ja ümbuskonna väiksemad linnakesed võõrustasid sel aastal umbes 6000 rahvakultuuriga tegelevat inimest pea igast Euroopa nurgast. Eestist on käidud Europeade'idel alates 1993. aastast ja nüüdseks on eestimaalastest osavõtjate arv küündinud tugevalt üle 4000. Festivalist osavõtjate üldarv aga ulatub 200 000 taha ning keskeltläbi osaleb igal Europeadel 250 folkloorirühma. Eestist sõitis 2008. aasta festivalile 14 gruppi koos rahvakultuurispetsialistidega.
Martigny ehk St Bernardi linna (õige, just sealt on pärit bernhardiinid) jaoks oli see juba kolmas kord vastu võtta rahvakultuuri külakostiks toovaid tegelasi. Kesklinna tänavad pakkusid 23. kuni 27. juunini rahvuste ja rahvariiete pillerkaart, küüdeldes säravpunasest kuldseni ning paitades silma linavalgest särgist õhukese satiinpüksikuni. Euroopa kogu oma mitmekesisuses oli neil päevil otsekui peo peal.

Eestlased festivalil

Mis võib olla võimsam kui see, kui maarahvas saab näidata ja uhke olla oma kultuuri ja pärandi üle, seljas kodupaiga riideid, lauldes esiemade-isade laule ja tantsides sel moel, nagu vanarahvas pidudel ikka tantsis? See, kas tegu on tänapäevase modifikatsiooniga vanadel ainetel, ei ole ju tegelikult tähtis. Oluline on meelsus ja meeleolu, emotsioon, mida tants või laul edasi annab.
Eestit esindasid kolm naistantsurühma: muhukeste "Tokkroes", "Krõõt" mulgimaalt ja "Kirilind" Harjumaalt, segarühmad "Raptel" Raplamaalt, "Toome" Tartumaalt, "Tuhkapusijad" ja "Vihista viisku" Põlvamaalt ning "Karap" Järvamaalt, setude poolt pakkusid külakosti nii muusika kui tantsupoole pealt Värska "Lustilised", Ida-Virumaalt tõid mägedesse killukese vene kultuuri kollektiivid "Suveniir" ja "Russitshki". Ilusat ja puhast vokaali nii a capellana kui koos saatjamuusikutega ("Julgur") esitas "Käokirjas" Põlvamaalt, puhtalt muusikakollektiivina osales ansambel "Kiigat-Käägat". Viimaseid aga võib julgelt pidada Europeade'i veteranideks, on ju osaletud kümnekonnal üritusel.

Kohustused ja tseremooniad

Kõik grupid pidid idee järgi osa võtma vähemalt ühel kohustuslikust programmist: avamisest, muusikaõhtust või lõputseremooniast. Kuna aga nii avamine kui lõputseremoonia oli mõeldud päikesest koolduvasse vana-rooma ajast pärit amfiteatrisse, mis sisaldas vaid 4 esinemisplatood, ei ole midagi imestada, et isegi mitte kõik eestlasted ei mahtunud üheskoos tantsima-laulma ei avamisel ega lõpus. Naisrühmad esinesid avamisel Diana Otsingu autoritantsuga "Mina tahan tantsu lüüa", ning segarühmad lõputseremoonial Salme Valgemäe autoritantsuga "Killadi-kõlladi", millele järgnes jooksupolka, nii nais- kui segarühmade saatjaks oli amfiteatris "Kiigat-Käägat".

Festival linna tänavail

Aga festival ei koosnenud vaid sellistest suurüritusest, vaid igal festivalipäeval võis läbi linna liikudes näha tänavanurkadel või suurte tänavate ristmikus rahvariideis tantsivaid või oma kunste esitavaid kollektiive. Sisuliselt võiski jääda terveks päevaks kuhugi tänavanurka ankrusse, manustades arteesia kaevust kaasavarutud vett. Sest palavus voolas kuklast sisse ning jäi naha alla mõnusalt surisema. Mõjus pea sama moodi, kui tubli üledoos kõikvõimalikku rahvakultuuri, sest tuleb tunnistada, et kolmanda päeva lõpuks olin juba väga väsinud kirjudest riietest ning siia-sinna sagivast rahvast. Aga väsimusele vaatamata suutsin ka neljandasse päeva planeeritud rongkäigu ära vaadata. Imetlesin kõiki seal osalevaid kollektiive, sest kaks kilomeetrit marssida mööda äikese-eelseid Martigny tänavaid tantsides-lauldes-lehvitades ei ole just kerge katsumus, kummatigi suutsid pea kõik eestlased ka lõpusirgel vähemalt mokaotsast vaatajaile naeratada.

Järgmisel aastal jälle, seekord Klaipedas. Ülejärgmisel on lubanud Tallinn vastu võtta rahvaste "paabelit". Hoiame pöialt või miks ka mitte pöida, peaasi, et see asi neil (meil) ikka korda läheks.

Täitsa perses, ausalt ka

Olen viimaste päevade jooksul liiga palju kiita saanud oma hiljutiste ja veel avaldamata lugude eest. Praeguses olukorras tundub see kui soola raputamine katkisele haavale. Eriti see viimane...
Samas on hea meel Irina hinnangust, millest ma küll ei tea, kas ta lihtsalt on hea inimene või tõesti lugu meeldis ning konkureeriva lehe ajakirjanike hämmingust, sest loomulikult nad teavad asjast. Tegelasele, kes siia tuleb, laoti aga kõik ette. Muidugi mulle ei muffigi, kes ta siuke on, ja miks nii kallihinnaline. Selgus, et mul on teises Saaremaa lehes vähemalt paar fänni ja teisedki peavad mind heaks kirjutajaks, mis võib olla ka muidugi silmakirjalikkus praeguses kontekstis, aga mine tea.

Ometi ei ole need kiidetud lood ei paremad ega halvemad, mis ma selle aasta jooksul olen kokku kribanud. Ja need, mis mulle endale kuidagi korda lähevad, ei pälvi mingit suuremat tähelepanu. Kui tüüpiline. Ometi arvan ma end olema võimeline ennast suht objektiivselt hindama. Mitte küll 100%, aga siiski.



Täitsa perse, eksole?

Juu Jääb - Lossipäev - Draakon

Mitte et ma kurdaks aga
viimased neli päeva olen püsti püsinud vaid tänu energiajookidele,
3 päeva olnud kodust ära - tööl -üritusel- tööl - üritusel- jne.

Ja üllatus, üllatus, mina, kes ma ple suurem asi jazzusõber, pigem selline keskaeglane jne. , tundsin ennast Nautsel eriti hästi ja suure kahjatsusega lahkusin igal õhtul veids varem kui tahtnuks ning laupäevase päeva veetsin linnas - lossipäeval ja Draakonil.
Lossipäevast lootsin paremat, aga kuna ma ei jõudnud türklasi vaatama, ilmselt jäingi päeva naelast ilma.
Draakoni lavastaja-poolne nägemus on nutikas ning vahva, aga väiksed näitlejad ei kandnud välja. Asi oli kaugelt näha toores.

Ühesõnaga, Juu Jääb on lihtsalt ... fiilinguga festival. Mhmh :)

Seisund

Karm suvi tuleb.


Järgmine nädal läheb hullar lahti, sest nad otsustasid üheaegselt tuua välja 3 esikat, ühel ja samal päeval, 2 koguni samal kellaajal. Paralleelselt toimub kaks üritust: lossipäevad ja Juu Jääb, üks ühel, teine teisel saarel. Lisaks sellele vedelevad mu persoonikad lihtsalt sellepärast varus, et ma kas ple jaksand nendega tegeleda või olulisem põhjus, ple kuskile panna.


Lisaks sellele tekitasin täna endale hoobilt 2 tööd juurde, mõlemad intekalaadsed, lootes saada vaid infi. Kuhu ma selle kõik ära paigutan... Oma külg on umbes, tuleb hakata lugusid välja viskama jne.


Ja nad nimetavad seda hapukurgiks. Nad lihtsalt ei tea, millest nad räägivad...

Kes küll võtaks väsimuse ära?

iga teine
ööpäeva hommik
koputab roidunult aknale
tema halvasti lõhnavasse suhu
mahuks terve koidik
ning siis
lebab unise kassina õlgadel
tõmbab küüru selga
sirutab käpad välja
ning tegemata jäänud tööna
vajutab küüned unearterisse
ärka raisk ärka,
sest varsti on terve õhtu su päralt
pliiats ja paber ja

ööpäevast saabki loomatööpäev

_

Jooksvad teated:

Lähen rabarockima, kes tahab, võib seal näha üht plassi näo ja muidu Angsti all vaevlevat krafinnat.

Kirjutasin eile öösel kella kolmeni lõpuks ometi treffenist ehk lihtsalt kasutasin jõu- ja ilunumbreid, et saada lehekülgki. Ja kuna mul ple illusioone saarlaste muusikamaitse osas, siis lihtsalt kirjeldasin olustikku. Madise ja Krista panin jutu sisse.

Kolimine uudistesse osutus valutumaks, aga samas on endiselt keskendumisraskused. Ja siis ma hakkasin naiskodukaitsjaks, lubadusega, et nad õpetavad mind püssi laskma. Võibolla avaneb võimalus ka kodu kaitsta. Juhul, kui Lümanda kaagid ple ennast parandanud.

Muidu olen alla käinud loomingulisuse osas, võibolla muidu ka, ei tea täpselt, aga 7 kilo olen juurde õginud küll ning kulkale ei jõudnud armastust avaldada.

Pisikassil oli paeluss, võibolla on ikka veel, aga sest saab jagu. Peale selle valutas ta eile midagi, nii et sülle võtmisel kräunus haledalt. Põnn on endiselt põnnu, aga kuidagi leebem ja õrnem kui pool aastat tagasi ja Lilleke on lihtsalt nuntsikust massöör nagu ikka.

Töökangelane

Vot nii jah.

Viktooria oli päevatoimetaja ja kribas pooled lood. Suure osa teisest poolest aga allkirjutanu. Sest kirjanditega ei saanud keegi peale minu tegelda ja naisvaimuliku lugu põletab. Pluss otse loomulikult oma külg. Prrr.
Aga Pärnust tulid head teated :)
Niiet võibolla saab mu auahnus ükskord suvel rahuldatud. Sest remargi korras, ajakirjanduses ei ole mu ahne au kinni. Tea, kas pean ise sõnumi kirjutama?

Mitte et ma üllatunud olen,

aga jahmunud küll veidi.

Esiteks: Sass ja Just. Need kaks ei näi üldse kokku sobivat. Aga nii on. Teeb Justist veel kultuurilehegi. Nõutas juba lugu.

Teiseks: Shadow ja Sass. Sass, kes on nii leebe ja hia inimene, et muuhulgas suutis Shadowle igased sigasused andestada (alates tema oma mängude dikteerimisest), lõpetas taga igase suhtlemise ära.

Kolmandaks: autueksam tuleb varsti, ja ma tunnen ennast väikse-vaikse Kuressaare tänavatel ebakindlalt. Vist ei lähe nii libedalt kui teooria (5 tundi õppimist ja eksam tehtud).

Neljandaks: pean seekord ka tegema Saaremaa kulkale avalduse, sest 2 inimest komisjonist teatasid mulle, et kulka ikka tahaks mulle raha anda. Üks neist mu endine ajalooõpetaja.

Viiendaks: tööd on nagu tapab, aga see ple miski eriline uudis.

Ja kuna ma oma esimest ja enda arvates suht õnnestunud persoonilugu ei saa siia panna, sest see on telekavas ja tööläpakas, siis link teisele, mis on omamoodi hommage mu tantsuõpetajale:
Annika Iin Kevade tänavalt

Leid bns-st, kaastegevad kivisildnik ja sport/muusika

Muusikainimesed solvusid Kivisildniku arvamusartikli peale
07:48, 6. märts 2008


NB! Sama siseuudisena.
TALLINN, 06. märts, BNS - Tuntud muusikainimesed solvusid kultuurilehes Sirp avaldatud Sven Kivisildniku arvamusartikli peale, milles autor süüdistas Eesti kultuuri rahastamist ühekülgses kallutatuses spordi ja muusika suunas.

Kivisildniku arvamusartikkel põhjustas helilooja Erkki-Sven Tüüri ning muusikateatri uurija ning teatrikriitiku Kristel Pappeli lahkumise Sirbi toimetuse kolleegiumist ning tõi kaasa teoloog Toomas Pauli pahameele, kirjutab Eesti Ekspress.

Muusikainimeste pahameele põhjustas Kivisildniku arvamusartikkel 22. veebruari väljaande viimasel leheküljel.

"Sport ja ooper on ju ühe paha haiguse kaks külge, Erki Nool ja Arvo Pärt on ühe perse kaks kannikat," kirjutas Kivisildnik. Tema hinnangul on Eestis kultuuri rahastamine ühekülgne ning keskendub peamiselt muusikute ja sportlaste toetamisele, rohkemat tähelepanu vääriks kirjandus.

Eesti Ekspress märgib, et Kivisildniku jutt on riivanud veel mitmete muusikute nagu Aarne Saluveeri ja Olav Ehala maitsemeelt.

Segiläinud laupäev

Ühesõnaga, kui kõik ausalt ära rääkida, siis üritasin laupäeval hüpata üle oma varju ehk kirjutada põhilugu, ja tekitada 2 loo jaoks materjali, et need omakorda järgmisel hommikul üles tähendada loetavalt. Rääkimata reedesest lühiloost.
Päev enne seda aga õnnestus mul hankida peale loo, mida jahtima läksin Muhku, veel üks teepealne, ehk tsiklivendade kokkutulek. Selgitusega, et ega "ma täpselt ei tea, kus see maja asub, kus nad peavad, aga umbes siin ja siin, küll te üles leiate. Ja Evestuste number on ka siin." Kena keik.
Juhindudes kahtlasevõitu orienteerumisvaistust, sõitsime kesk Saaremaa hoolsalt viitadega varustatud teid. Tõepoolest, kui isegi traktoriteele näitab suund, mis seal enam. Pole vaja imestada, et aastaid näitas Lümandast tulles Kuressaare poole silt Kogula, millest enamus mu tuttavaid mööda muidugi põrutas, sest Tehumardi tundus tuttavam ja sõbralikum... See selleks. Kohale me jõudsime, mis on omakorda ime, sest me lähenesime kuidagi valest kandist ja üleüldse ei tohiks middle of nowhere olla turismimajakesi. Evestuselt ei saanud ka aru nõutada, sest seal ei olnud lihtsalt levi.
Ma ei mäleta, millal ma viimati viina jõin, aga seekord olin ma sunnitud selle topsi kõrri kallama, et mitte peremeest solvata ja minema pääseda. Sest endiselt terendas ees Muhu. Tsiklivennad oli tapvalt sõbralikud, niiet pääsesin suhteliselt kerge nahaga. Lisaks sellele laekus kohale teksapükstes (muuseas, esimest korda nägin teda muus riietuses kui nahas) konkureeriva lehe fotograaf.
Et siis Muhku. Teel kohtasime enesetapjalikku sõbralikku hundikoera, kes pidas ilmselt Oma Saare autot lambaks või muuks pudulojuseks. Ja maja sees pakuti taas, oh õudust, viina... Aga õnneks sai selle libistada kuhugi nähtamatusse kohta, niiet see läks õnneks. Supp läks õige koha peale ja ma millegipärast sõin kolm! rullbiskviidiviilu nahka.
Õhtul olin surmväsinud ja ees terendas päev, mis sisaldas ohtralt kirbamist, kalkuleerimist ja järelpärimist, lisaks sellele veel autosõit.
C'est la vie.

Kuidas ma veel elus olen? Ärge küsige. Kui ei taha tõlkimatut sõimu serbo-horvaatia keeles.

Tume tund ehk saame saate Kadi raadiosse

Votnii.
Umbes selline saab olema saate pealkiri. Või et Krafinna tume tund. Sest mina teen häält, aga peamise teksti siiski koostab Jyrka, mina mugandan. Et pleks faktipuru. Muusika valime koos. Esimene saade peaks eetrisse jõudma 7. veebruaril pärast 8-st laste muinasjuttu.
Ple nii ammu avalikult kõnelenud, et mikri ees võttis proovisaate tegemise ajal hääle krampi ja hingamise kinni. Sestap, ärge väga kriitilised olge. Muidugi ma püüan olla mitte krampis, aga selle mittepüüdmisega on nagu on.

Diagnoos: vana ja rumal. Ja ajakirjanik

Ma ei suutnud täna ühtegi rida kribada, kuigi 3 lugu ootas tegemist, nüüd juba 4. Sest sündmuskohale ikka jõudsin, koos konkureeriva lehe kolleegiga.

Küll aga on ilmub siiski see lugu, mille ma lubasin meelelahutuskülgede toimetajale ja läbi minu veel üks nekroloog ja oehh... ühe kirjaniku (noh, see et mulle ei istu, ei tähenda, et ple kirjanik eksole... kõike peab siin ilmas olema) kohtumine lugejatega.

Ja siis läksin ja raiskasin raha, sest ei saa ju ometi lubada, et palgapäevani raha kestaks eksole. Tekkis tungiv vajadus puhaste mustade teksade järgi, sest ma lihtsalt ei jõua pärast toimetusepäeva muud teha, kui paitada kasse, rääkida koeraga ja vaadata Losti. Seda enam, et homme olen korralik ja lähen vaatama Piafi. Ontlikult. Lips ees ja puha.

Ja koos kult. toimetamisega tulid kaasa kõikvõimalikud vastuvõtud koos veini ja suupistetega. Muud ple midagi, aga riided ei mahu enam selga. Õigesti. Kesse ikka tahab välja näha nagu veerev pall eksole... seepärast siis number suuremad riided. Ja sellised, mis ei oleks t-särgi kujulised. Sest viimane inspektsioon kappides näitas posu ilusaid ja lahedaid t-särke... aga... need saadanad ei sobi ju iga riietusega. Eriti kui palli moodi välja näha eksole...

Jah, Kriku, nüüd võid kobiseda, et mis need naised kogu aeg kaalust kribavad. Mul on peamiselt materiaalne põhjus. Vaata ülalt.

Ja siis me oleme Jyrkaga kahepeale suutnud toimetust loksutada. Eriti koristajat. Sest näiteks on mul pinisev koll nimega Kaval ja tema teine pool ehk Ants ripub Jyrkal all.

Käisin Pärnus

traditsioonilisel üritusel, ehk Irene sünnal. Mida Jyrka jätkuvalt ja ekslikult läbuks kutsub. Aksi üritamisest hoolimata. Traditsiooniliselt käisime ka Kivisildnikul külas, intelligentset seltskonda nautimas.

Ebatraditsiooniliselt ekslesin laupäeval Miskil Seletamatul Põhjusel Riia maanteele ja nägin keset teed vedelevat kassilaipa. Soe ja pehme, veri ei olnud veel hüübinud, silm peast väljas. Ma seisin kõigepealt ta juurde, et keegi ei sõidaks tast veelkord üle, ja autovabal hetkel korjasin looma üles ja panin kõnnitee serva. Kõik, mida ma sain tema heaks teha. Jätsin hüvasti, paidega. Noor kass oli, nii 8-9 kuud vana, ilmselt kodust lahti pääsend, rõõmsalt maailma avastanud, ja.. edukalt. Sest uue maailma ta ju avastaski.

Ahjaa, see artikkel. Keegi ei mölise, kellelegi ei lähe korda ...
Tõsielumäng: jää maal ellu