Pärlipaun

Päike kallas pangetäie valgust alla vaiksele kitsale põiktänavale. Tõttasin soojuse poole, käes kotike, milles teadsin olevat ilusad asjakesed. Kõige väärtuslikum siiski oli peidetud, varjul. Ma tahtsin neid kõiki kaitsta, kui ma ka midagi muud ei suuda enam teha.
Komistasin, kukkusin, tõusin püsti, kuid paunast veeresid välja helendavad ja imeilusad väiksed kuulid, mis püüdsid endasse päikese iga killu ja säratasid need möödujate ja järgnejate silmisse. Tänav muutus. Kõigil oli vaja neid kilde, nad ajasid taga vallatud veerevaid palle, pimestatud nende särast. Võtsin koti ja lippasin oma kitsast rada edasi. Kotist aga pudenes kõik aeg pärleid, justkui küllusesarvest. Nii jälitati mind mu väikesesse avarasse kambri. Seisin näoga päikse poole, imesin endasse valgust ja soojust, ja kõige väärtuslikum asi ergas kõikides maailma värvides ning mulle järgnejail, kes veel polnud oma osa saanud, või olid liiga ahned, need märkasid seda, kuid ei julgenud läheneda. Maailmas on ju palju stiihhiat, tormi ja tuld. Kõik see tõmbas, kuid peletas. Nii ma seisin rahva ees, üksi, valguses, üleni kuumav, kuid üdini õnnetu. Ma tahtsin nüüd lõpuks jagada, saanud aru oma arutust rumalusest. Kuid.. nad näevad, nad teavad, aga keegi ei julge. Isegi mitte kõige vapram, ta lähenes ja puudutas, kuid lasi mu käest mõne hetke pärast. Vaatasin oma kätt ja ei suutnud uskuda. Loobuda võimalusest? Võibolla nii ongi hea. Kuid et elada iga vereliblega, iga keharakuga, selleks on vaja jagada maailma sädelust, stiihhiat, on vaja leida julgus elada, olemas olla. Puudutada maailma. Kõik teed on sama pikad, kuid mõned põletavamad ja valusamad kui teised. Kõigel on oma hind. Maailm on mürk, mis tapab, kui põhjani karikas ammutada. Pandora laegas, kui soovite.

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mida sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.

See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele palju antud,
pillab kõik käest maha.

Kõikide teede pikkus ajas on võrdne
(Ristikivi)