Jäine kevadhommik ehk sinna ja tagasi

Reibas telefonihelin äratas mind täna hommikul. Peatoimetaja tundis huvi, et miks ma tööl ei ole. Miks-miks, puhkus on! Selgus siiski, et enam ei ole... ära oli kulunud.

Aga Saksamaa oli nagu ikka. Päike paistis sinitaevas, ööbikud laulsid, autod suristasid mööda tänavaid. Idüll missugune. Rõhutamaks ilusat Vaterlandi, ostsin teutooni ristidega koti ja lipsu. Väga aus kraam.

Seekord eriti plaatidele ei rõhunud, aga Feindflugi dvd tõime ära küll, lisaks Kirlian Camera plaadi ja vist oli veel midagi... Ühesõnaga, ostsime üldiselt seda, mida tahtsime, ja 2 päevaga oli kogu see üüratu raha (minu arusaama järgi ei ole 1000 oiri mitte väike summa) kahanenud suht olematuks. Lisaks muidugi juurde, et seekord tundsin ennast Saksamaal nagu valge inimene.

Berliinis ööbisime lennujaama hotellis, Leipzigis 5 tärni hotellis..., kohale sõitsime esimeses klassis ICEga. Ainuke "möödalask" oli EasyJet. Seda ei saa kuidagi valgete inimeste lennukiks nimetada. Võiks võrrelda McDonalsiga oma kategoorias.

Väga valgeks saime aga niiviisi, et meie gruppenführer ehk Krista (paremal) oli pannud juba suvel hotelli toad kinni ja lennujaama oma osutus lihtsalt kõige mõistlikumaks, sest saabusime hilisel õhtutunnil, mil ronge väga ei sõida. Ja ICEga oli just esimesse klassi soodukas, niiet miks mitte. Elagu valge rass :)

Juba Westini sisenedes tundsin end koju saabununa, sest avaras ja klaverimuusikat täis hotellifuajees kõõlus oma kümmekond musta rõivastunud inimest. Lõpuks ometi. Leipzig ja WGT. Koos sellega muidugi ka antifa ja märulipolitsei. Õnneks me ise väga kokku ei puutunud nendega, sest juba esimesel ööl õnnestus ühel antifalasel trammi kivi visata ning kinni nabitud saada. Eelmise aasta valguses, mil üks vanaproua just seepärast, et keegi ahv viskas kivi goote täis trammi, haiglas suri, oli see enam kui arusaadav, miks politsei oli valvel. Ja juhtus see just Connewitzi ristil, kus ka eelmisel aastal oli mitu ebameeldivat instidenti.

Seekordne kava meil nii tihe polnd, kui eelmine aasta, aga samas, eelmisel aastal keskendusime kohtadele, kus olla, sel aastal käisime ühest teise, mis kõik võtab oma aja. Ja nagu ka eelmine aasta, lõpetasime selle treffeni tsirkuses, mis muuseas on mu meelest üks kõige mõnusamaid kontserdipaiku Leipzigis üldse.

Elamused? Jah, olemas. Ei õnnestunud näha midagi totaalselt lollakat peale ühe erandi. Hoidke eemale: Miss Construction. Üldiselt on väga vilets mälu nimede peale (milleks Jyrka olemas on?), aga see jäi just seepärast meelde. Igav, mõttetult röökiv ja neljatähelistele sõnadele ülesehitatud värk. Teine, aga mitte nii kurnav elamus oli London After Midnight. Üldiselt ju korralik eksole. Aga tüübi maneerid sarnanesid rockstaarile ning video tagaseinas ei andnud midagi juurde, pigem tekitas tahtmise ära kõndida.

Kõik muu alates Das Ichist ja lõpetades Nachtmahriga (bändi piigad ülal vasakul) oli mõnus. Et jah, sel aastal õnnestus pea ainult häid ja väga häid asju näha. Samas jäid oma lolluse pärast nägemata Hocico suurepärane šõu ja Frank the Baptisti unpluggedi variant. Fields of Nephilimi vastu pole mul midagi ning Spetsnaz (vasakul) oli taaskord vägagi nauditav.