Küünlad pühadele hingedele?

Kuidagi märkamatult on saanud hingedeaja sümboliks küünlad. Neid on igal pool ja kõikjal. Nad justkui paljunevad. Alles oli mõni riiulivahe ja kindel kaubandusasutus küünlaid täis, nüüd aga pea igal pool. Vahet ei ole, kuhu sisse astud, vaatavad nad sulle vastu. Riiulite, kappide ja lettide peal, virnades, rivides, viirgudes, rühmades, salkades, malevates... Iga endast lugupidav pood ostab hingedeajal ja jõulude eel tohutul hulgal küünlaid sisse. Ostke, ostke! Ostke ometi!
Ma ei tea, kuidas teie, aga minul on kuidagi kodune ja samas pelutav kõndida erivärviliste küünalde ees ja vahel. Muuseas, selle sügise uudisvärv on must. Kui varem võis Saaremaal tikutulega otsida musta värvi küünlaid ja see, kes rahuldus pikkade otsingute tagajärjel kas tumesinise, -punase või -rohelisega, võib nüüd rahumeeli sobiva kuju ja maksumusega musta küünla endale korvi torgata. Miks pelutav? Sest küünlaid on nii palju, nii tohutult erinevates värvigammades, erinevate kujude ja suurustega. Nad karjuvad puhtalt oma olemasoluga sind oimetuks. Ostke, ostke! Ostke ometi!
Mis on hingedeajal pistmist küünaldega? On üldse? Pikad õhtud ja pimedad ajad justkui nõuavad elavat tuld. Tuld, mis annab soojust, mitte seda va Eesti Energiat nuumavat leitist, mille üldnimetus on lamp. Elav tuli on see, mis hoiab eemal pimedust ja kõike seda, mis seal leidub. Vanarahvas pidas seda, mis jääb pimedusse, nii füüsilisse, vaimsesse kui atmosfäärilisse, kuidagi hirmutavaks. Võõraks. Tehes väikse meelevaldse ekskursi, võib mõelda end aega, mil inimloomad õppisid tuld tegema ja seda hoidma. Tuli hoidis eemale tundmatuse. Tundmatus tuli aga koos pimedusega. Niipea aga, kui valitseti tuld, oldi võimsad. Sest enam polnud pimedust, oli tuli, päikese analoog, mis hoidis eemale ohtliku. Päike oli jumalus. Esimene ja olulisim. Niisiis on tuli, eelkõige elav tuli kui tagatis, et midagi halba ei saa juhtuda. Jumaluse varigi hoiab eemal tundmatuse.
Kas küünal elava tule analoogina hoiab eemal tundmatuse? Kahtlen selles, pigem on ta kui meeldetuletus esivanemate kommetest, tavadest, enamasti ei teadvustata tagapõhju ja kas peakski. Oluline on see, et küünlasoojus ja valgus on hea. Ökonoomne, kui soovite. Pigem aga siiski kui meeldiv rudiment alateadvuses. Küünlad ja hinged. Mis neil võiks ühist olla? Väga levinud, ilmselt nii elava pildi kui raamatute vahendusel tekkinud järeldus on see, et küünla äkilist, ilma põhjuseta kustumist peetakse hinge kohalolu tunnuseks. Nii andvat hing endast märku. Kui leek liigub, näitab ta kas seda, et hing on tulekul või liikumas. Kuigi tavaliselt on põhjuseks tuuletõmbus, ei või iial teada, kas tuules mitte hinged ei liigu. Kas ei tule tormituulega öiti aknale koputama, kaarnana aega surnuks kraaksuma, liikuma tubade pimedates nurkades, valvama inimesi ja nuruma süüa. Tuld surnuks puhuma
Hoidke seda mõtet, sest on hingedeaeg ja ei või iial teada, millal elavat tuld on vaja. Kasvõi selleks, et mõelda tundmatust ja tuntust ja sellest, kust läheb piir ja kas üldse.