"Atsihh!" – "Terviseks!"

On hea tava kiruda ilma. Küll on liiga külm, küll liiga soe, küll ajab higistama, küll on teed liiga libedad ja mida kõike veel. Ilma kaela saab ajada ka paha tuju ja selle, et laps sai koolis kahe ning sellegi, et naabrinaise kisa kostab läbi seinte. Ilm on alati süüdi. Peamiselt selles, et ta on olemas. Aga kui ilm ükskord lakkaks olemast, oleks ka paha ning siis kirutakse seda, et miks ei ole kevadvihmu, lörtsi, tuult ja tormi, kõrvetavat päikesepaistet... Kui on üldse kirujat.
Mina ei kirunud. Ainult aevastasin, tirisin mantlit tekina põlvede peale ja mõtlesin sellest, et see sõit ükskord läbi saaks. Tegevuskohaks pühapäevane Tallinn-Kuressaare hommikune buss. Uni, korralik pidu nädalavahetusel ja algav tööpäev nõudsid, et saaks vähemalt paar tundigi magada. Aga ei. Kõrvetav külm puges riietest läbi naha alla, leidis tükikese mantliga katmata kohta ning imbus jäise nõelapadjana põlvedesse. Unega võideldes tõusin püsti ja ronisin mööda eriliselt kitsast vahekäiku bussijuhi juurde. See näis võtvad tunde. Bussijuhiks oli mütsi alla peitu pugenud jääkaru, kes urises mu peale ja paljastas ähvardavalt kihvad. Seletasin kähiseva häälega, et võin välja näha küll kui pingviin, aga külm on mul ikkagi. Vastuseks kostis taas lõrinat ning bussiuksed lendasid plaksuga lahti. Avasin silmad, olime Virtsus.
Nüüd ma aevastan, püüan ninasse kogunenud olluse korralikult ja regulaarselt välja nuusata ning ignoreerida kassi kurgus. Rääkimata sellest, et vesi silmis teatab palavikust. Aga ma ei kraadi, sest õige mul vaja teada, et tuleb tekkide alla pugeda ning... kiruda. Vastikut bussi ja mõtlematut bussijuhti, kes taipas soojenduse sisse lülitada alles pärast praamilt maha sõitmist. Möönan, et praegu ongi selline aeg, kus suurem osa tuttavaid kas köhib, nuuskab, aevastab kodus või mängib tööl kangelast. Aevastades, läkastades ja nuusates.
Ma ei ole kangelane. Kui kraadiklaas ikka midagi kõrgemat kui pelgalt 37 ühikut näitab, jään koju, joon meega Coldrexi ja söön midagi maitsetut. Kui silmist just vett välja ei pritsi, siis panen DVD-mängijasse veel vaatamata "X-files’i" osad ning tukun teleka ees, kass kaisus. Siis ootan nädalas kord kodukülla saabuvat arsti ja lähen teda vaatama. Sinine leht ei ole küll nii mõjuvõimas kui nõukaajal, aga midagi ikka. Teen patsillidele tünga – nad ei saa end levitada veel tõbedest puutumata kolleegidele.
Vanarahvas ütleb, et mis sa köhid, osta vildid. Oleks see nii lihtne. Vildid on, aga köha on ka. Ja mis neist viltidest kasu, kui vett tuleb saabastesse sisse nii taevast kui maa pealt. Alles see oli, kui maad kattis ühtlane ürgmuda (muuseas, vanad kreeklased nimetasid seda ollust apeironiks) ja tuul piitsutas õelalt irvitades vihma näkku. Nüüd jääb veel ära oodata, millal taas saabub Eestimaale ja eriti Saaremaale omane sügis-kevad ning siis saab jälle kiruda. Halba suusailma. Ilma. Ikka ja taas.