Enne kui ma vihast lõhki lähen, tahan rääkida mustast koerast. Lümanda mustast koerast, kelle omanik joob ja tal pole endal toidurahagi, koerale kuluvast rääkimata. Sestap hakkasime talle süüa andma ja sisuliselt on ta meie loom.
Nüüd aga vallavalitsus tahab ta maha tappa. Kus olid nende silmad siis, kui loom nälgis? Keegi midagi ette ei võtnud, aga kui vaja tappa, laseme aga käia. Anname ametnikele kinga ning tapame loomi. Ja kaitseme "kodutuid" lapsi, kes ei oska öisel ajal toas olla, vaid kolistavad küla vahel ringi. Ja mitte ainult... Välja pressida oskavad nad ka ja küla vahel kummide vilinal kihutada. Kaitsekilp on neil hea.
Jah, võibolla tuleks ta kinni panna, aga mismoodi ma panen kinni vana looma, kes sisuliselt terve elu on harjunud vabalt liikuma?
Tavaliselt vingerdan ma lubadustest välja, aga ühte ma luban: kui keegi sellele loomale peaks midagi tegema, siis ma tean väga täpselt, kelle poole näpuga näidata ja kelle pläkk üles korjata ja pressi paisata.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar