Konserveerimisest :)

Hoidistamise aeg on käes

Vihmane sügis hiilib akende taga ja kangutab oma tormiste sõrmedega puudelt lehti. Paneb mere mõtlema selle üle, et ükskord aastas võiks ka vetel küünised olla. Mõte kerib end kõrgeks laineks ja laksab raevukalt rannale, otsekui oleks see väikene saar talle liiga teinud. Võibolla ongi, aga kuidas ja mismoodi, seda teab ainult meri.
Sügis paneb inimesed juurdlema selle üle, mida hoidistada ja kuidas. Kas üheks või kaheks, koguni neljaks aastaks? Moos võibolla seisab ületalve, kuigi kõrvitsasalat käib ehk järgmisegi aasta ette ja kurgid/tomatid on küll tark teha niimoodi sisse, et neist jaguks kohe mitmeks ajaks. Mine tea, milline see järgmise aasta suvi on...
Tänavusel sügisel hoidistavad aga nii mõnedki inimesed mitte ainult õunu, porgandeid ja ube, kurkidest, tomatitest rääkimata.
Kui aus olla, siis hoidistama peaksid kõik, kel vähegi sotsiaalset taju ja mõtlemist. Kas endasse või kaasinimestesse. Neisse, kes räägivad sellest, kui palju ja mida nad kogukonna heaks teevad. Sest uskuma peab. Lootma peab. Olgu see usk ja lootus kasvõi nõiamaja jalgadel taaruv ja nõrguke (meelde tuletades Baaba Jagaa võluvalt absurdset osmikut) või kindel nagu malmi raiutud maja. Iseasi muidugi, millistest neist uskudest ja lootustest saaks parema konservi – kas valida kartulipudru sarnane Vabaduse väljakul esmatarbekaupu jagav keskerakond või Euroopa pilvedesse pürgiv päevalille nägu ja oravakujuline reform. Või hoopiski panustada inimeste tulevikku, kus rohelus lokkab ja inimene jalutab kesk orhideesid paradiisiaia poole. Mis sest, et see paradiis on olemas ka ilma inimese abita. Õigemini, ta toimiks paremini ilma kahejalgse ennasthävitava olevuseta, keda tavaliselt tituleeritakse uhkelt homo sapiensiks. Peseks õige selle sapi inimese pealt ning siis... Võibolla lubataks inimrassil siseneda aeda, kus kristliku traditsiooni järgi ootab madu koos keelatud puuviljaga. Ja kõik algab otsast peale.
Tänavuse sügise küsimus ongi selles, kas soolata sisse või pipardada. Magusad tunduvad ju kõik erakonnad ühtemoodi. Kes armastab kõike ja kõiki (repliigina – kes armastab kõike ja kõiki, ei armasta kedagi, ütles kunagi üks tark inimene), kes arvab, et aeg on käes (milleks küll?). On erakond, kes lubab Tallinna puhtaks teha, aga teised kohad jätkaks räpaseks (õige ka, mis see Eesti on kui vaid Tallinna eeslinn, agul) ja teine, kes tahab õhku puhastada. Õhu puhastamine tundub vaat et kõige targem. Õhk puhtaks mõtetest, tunnetest, ideedest, inimestest...
Kui aga muud üle ei jää, siis tuleb hoidistada kinnisilmi, põhimõttel, et pime võib saada nägijaks. Kui ka valesti läheb, pole hullu, mis see neli aastast ikka kaarnale on, kes istub kaljul ja nokib sekundeid. Iga sekund on sajand...
Aga ka tänavune sügis jääb ikka vaid sügiseks. Lehti ja inimesi tormituules rebivaks, uuteks algusteks ja mõnikord ka uuteks lõppudeks. Selleks Puškini sügiseks, mida omal ajal taoti väikestele lastele luuleridade kaudu pähe ja mida tuli ka eksamil õpetajatele deklameerida. Kummatigi aga seostub mulle sügis mitte ainult Puškiniga, vaid pigem värsiridadega: "Beleejet parus odinokii v tumane morja golubom." Sügistumeda mere ja üksindusega ning sellega, mida pimedad õhtud varjavad.
Konserveerida saab mitut moodi ja väga mitmeid asju. Olgu neiks asjadeks suvesoojus, kevadhingus, vahuhülgeid täis meri ja sõrmedelt pudenev liiv. Aeg, mis liigub ülalt alla ja mitte kunagi vastupidi. Kui just keegi liivakella ülespidi ei pööra ning ei anna armuaega.
Niisiis, igaüks teab, mida hoidistab. Mida ta just sellel sügisel hoidistab. Ja kui ei tea praegu, siis aja möödudes saab ta ikka vast teada, kas hoidis on kvaliteetsetest asjades tehtud ja kas teda kõlbab ka neljaks aastaks pruukida... Aga hoidistada tasub, igal juhul. Kas poliitikuid, suve või õunu. Miks mitte aga neid kõiki. Sest uskuma ja lootma peab.

.