Advendiaeg – ootus ja lootus

November korjab üsna pea oma üha pimenema hakkavad õhtud kohvri ja jätab nad sahvrisse, ootama järgmist aastat, ise aga heidab lautsile (kus iganes ajas ja ruumis see ka ei paikne) teenitud puhkust nautima. Et ka järgmisel aastal kostitada loodust tormiseguste vihmade ja äkkkülmaga. Inimesi aga hingedepäeva ja mardisantidega, kadridest rääkimata. Või vaikselt läänest Eestisse imbunud halloween'iga. Nüüd aga annab kooljakuu ehk november au detsembrile, nime järgi kümnendale kuule (decem - ldn). Kristlik traditsioon tunneb seda kalendriaasta viimast kuud kui advendiaega. Tunnevad ka need eestlased, kes käivad kauge kaarega igasugusest usuga seotud nähtusest ringi, eriti kristlikust.
Advent, see tähendab ju seda, et kuu lõpupoole on oodata tööst vabasid päevasid, õpilastel vaheaega, väiksematele, aga mitte päris väikestele ilmakodanikele aga tähendab detsember advendikalendrit ja/või pea igal hommikul õigesse kohta toodud maiust. Või ehk midagi muud. Kaubanduses aga läheb lahti suurem möll kui tavaliselt - kes vähegi viitsib ja tahab, saab lahti aastajagu poenurgas vedelenud kaubast, millele nööbitakse suured ja ilusad sildid, mis lubavad hiiglasuurt allahindlust. Kes siis see loll on, et ära ei kasutaks aastalõpu kingituste hüsteeriat. Enamasti toimub see sildi all: me oleme su sõbrad, tahame ainult head, tule ja osta! Vaata, kui soodne, mis sest, et sul seda potti või panni pole kunagi vaja ja jääb kapinurka heas usus lebama, põhimõttel - ähk läheb tarist. Inimene peab aga oma hinge eest hea seisma ja nii saabki ta detsembri algusest peale end korda seada mitmesugustel advendiajal pakutavatel hingekosutavatel kontserdeil, kenasti sätitud näitustel, heategevuslikel laatadel...
Advendiaeg on ootamise aeg. Aeg korrastada oodates oma mõtteid, meenutada olnut, teha järeldusi, seada valmis end selleks, mida iganes elul pakkuda on.
Oodata saab aga mitmeid asju, näiteks Godot'd ja jõuluvana, jõululapse sündi ja kingitusi. Kõik sõltub ootajast ja sellestki, mida/keda oodatakse. Üldjuhul jääb Samuel Becketti tegelane tulemata, jõuluvanal on valehabe ees või jalas toasussid, kingitus ei pruugi olla mitte teps see, mida laps jõuluvanale saadetud kirjas korralike tähtedega maalis või emale-isale kõrva usaldas. Kindel on aga see, et kõik kirikukellad üle terve Eestimaa helisevad jõululaupäeval, et igal aastal sünnib vähemalt kirikutes jõuluime. Selline, mis toob kirikusse paljusid-paljusid neid inimesi, kes muul ajal pühakotta minna ei tihka või ei saa mitmesugustel ja väga olulistel põhjustel. Näiteks kassil on varvas haige või hing konutab valutades toanurgas ning peale tuleb võtta midagi tahedamat.
Kindel saab olla ka selles, et hoolimata sellest, kuidas ja mismoodi inimesed suhtuvad kristlusesse, on see maailma üks olulisemaid usundeid ajanud vähemalt mõned juured eestlaste teadvusesse. Nii arvavad pea kõik üldjoontes teadvat, mida tähendab advendiaeg, kuigi nad ei ole päris kindlad selle sõna päritolus. Jõuludest rääkimata.
Ladina verb "advento" tähendab lähemale jõudmist, millegi saabumist. Kristluses on väga täpselt määratletud see, mis peaks saabuma - kolmainu jumala inkarnatsioon ehk kehastumine. Nii elavadki kristlased advendiajal millegi suure ja püha saabumise ootuses. Ei ole ju lõppeks oluline see, et ajalooline Ieesus ei sündinud teps mitte talvisel pööriajal ega seegi, et kristlus toodi siia Maarjamaale kange kaelaga eestlase jaoks väga valesti. Oluline on see, et igal aastal tähistatakse jumala ainusündinud poja sündi ning kirikud muutuvad valguse kantsideks üle terve Eestimaa, surnuaias põlevad kümned ja tuhanded küünlad, laual säriseb verivorst ning ahjus küpsevad kartulid, jõulukuusk on ehitud ning hea õnne korral on seal nii mõnigi kingitus.
Advendiajal on, mida oodata. Niisiis oodakem ja seadkem oma hing jõuludeks valmis. Kaunist advendiaega.

/ilmunud rubriigis Nädala nägu/
Ps, väga vaimuvaene pealkiri, aga viimasel ajal olengi väga vaene. Igas mõttes. Aga optimistlikult: kui ma kõrvad pea alla panen suurest vaesusest, siis hakkab Jyrka saama toitjakaotuspensioni :)