Üks sõidab väikese looma surnuks, ei peatu. Kas ei pane tähele või ei hooli. Teine sõidab mööda, näeb ja ei peatu. Pole tema asi. Kolmas sõidab üle... Neljas sõidab mööda ja vaatab, aga sõidab edasi. See kordub, variatsioonidega.
Kuni läksin tule tulemist vaatama. Nägin surnud karvast pampu teel liiga hilja ja pealegi olin korjanud hääletajad autosse. Tagasiteel aga sisuliselt koorisin kümneid kordi üle sõidetud juba ussitama läinud loomakese teelt ja viisin kraavi. Labidat mul pole...
Ja kümme minutit hiljem hullasid järsu kurvi taga kolm rebasekutsikat... Abs rakendus, aga üks kutsikatest, see, kes jooksis viimasena teele, sattus segadusse ja lõi oma väikse ilusa pea jeebulooma ratta vastu... Verd oli palju. Seisin abitult sureva looma kõrval ja ei suutnud mitte vaadata. Linnud sädistasid ja mets surus kõrva vastu maanteed. Püüdis kinni oma lapse viimase hingetõmbe ja vaikis. Hetkeks. Võtsin rebasepoja teelt ja viisin kraavi. Silitasin ta pehmet karva ja palusin andeks. Kümneid kordi. Sest labidat mul ju pole. Homme on.
Tule tulemine ja minemine olid ilusad, aga ma ei suuda mõelda millelegi muule, kui väiksele loomale teel. Iiveldab...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
"Linnud sädistasid ja mets surus kõrva vastu maanteed. Püüdis kinni oma lapse viimase hingetõmbe ja vaikis." ... Tahaks midagi öelda, aga ei oska. See on lihtsalt ... nii hea!
Postita kommentaar