Kiri Deemonist 3.

Usun ikka vikerkaart.
Naiivselt, millelegi toetumata.
Usk ei põhine teadmistel.
Oluline on ime, tema olemasolu.

See, et on läinud miljardeid aastaid.
Kulunud tuhandeid sekundeid.
Peeglidki ära kulunud.
Aga ta on olemas.
Nagu ka deemon.

Sõda kestab.
Lahingud lahingute järel,
Kaotatud ja võidetud lootused.
Sest veel ei taha surra midagi uskumata.
Midagi lootmata.
Taht küünla sees põletab vaha,
vormides uusi ja ootamatuid hetki.
Elada deemoni kiuste.
(või hoopiski lõbustamiseks?)

Ainult, et toitu oleks vaja.
Näljasurm pidi piinarikkaim olema.
Mida valida?
Surm läbi nälja
Või elu läbi deemoni?
Ja kas valik on üldse minu?