Inglitest (ja muu teadvuse vool)

Vaatan oma väikest koera,
mõtlen inglist.
Vaatan oma väikest kassi
mõtlen haldjast.
Vaatan oma suurt meest
mõtlen kuningast.

Sellest ütlen
väike pere
kirju (inim)loomaaed

Gott sei dank, Lill on täiesti toibunud nädal tagasi tehtud opist. Nii kenasti taastunud, et vedas mind retkele kivikalmete juurde. Ei mäletagi, millal viimati nii kaugele temaga jõudsime. Tegelikult, mäletan küll. Aga ma ei taha seda teada.
Kindlasti on Lilli meie majas kõige parem ja lahkem inimene. Teine-kolmas-neljas koht lähevad jagamisele. Kõige ilusam ja osavam on Liska, Lill tihedalt kannul. Ükski inimene ei saa kunagi olla nii kaunis ja kärme kui meie kiskjapõnn ja nii ilusate sametiste kõrvadega, kui Lilleneiu. :) Ja kõige targem muidugi Jyrka.
Ühel ilusal õhtu, kui kass jooksis amokki, milles iseenesest midagi ebatavalist ei ole, lõi ta kõik oma 20 küünt ja suutäie teravaid nuge- mida nimetatakse vahel ka hammasteks, mulle kätte, kargas Lill püsti ja lõrises hoiatavalt. Sellest kiskja ei heitunud. Küll aga korralikust nina ees lõugade laksutamisest. Õhtu otsa hoidis distantsi koerast :)