Jätkuks Sassi sõbrateemale.

Et nojah. Jätkuks Sassi plogis alguse saanud teemale.

Kuidas ikkagi nimetada neid, keda jutu sees mainid kellelegi. Kui nimi ei ütle sellele kellelegi midagi, või ütleb, aga samas pole nii oluline mainida, kes täpselt mida ütles. Et kas on siis sõber, tuttav või niisama inimene eksole. Ei öelda ju nii, et see omainimene mainis seda, ja too mitteomainimene mainis midagi muud. Tobe kuidagi, ja väga ebatäpne.

Ja samas ma tean inimesi, kes oma tuttavaid, keda pole aastaid näinud ja kellega eriti ei suhtle, ikka nimetavad sõpradeks. No ma ei tea. Sama moodi on ära trööbatud verb-armastama. Nagunii on see nii emotsionaalse tähendusega sõna ja igaüks defineerib ja mõistab seda lähtuvalt oma taustsüsteemist, et milleks siis üldse tarvitada nii hägusate piiridega sõna. Selge on see, et isegi mu lähemad mõttekaaslased mõistavad seda verbi teistmoodi kui mina. Mingil moel. Seega tuleks vältida emotsionaalse tähendusega sõnu. Ja kasutada ainult siis, kui oled enam-vähem kindel, et see mõiste kattub 95% selle inimese mõistetaustaga, kellele seda ütled. Muidu klaari neid eksiarvamusi eksole, kellele seda vaja.

Ja pani mõtlema, misasi siiski on sõber. Välikirjeldus või miski:
1. ei valeta näkku
2. ei keera siga seljataga
3. ütleb valusaid asju, kui on vaja.
4. koos vaikida on ka hea.
5. on olemas, kui on vaja kellegi rinnal nutta.
6. on olemas, kui rõõmu jagada tahad.
7. kellega koos saad olla seesama ise, kes sa oled. Ei halvem, ei parem.

Kuid samas, iga sõna muundub vastavalt kontekstile. Ainult arvudele saab kindel olla, et nad tähendavad kõigile täpselt ühtesama. Niisiis. Ärge suhelge sõnadega, suhelge arvudega. Selge ja konkreetne. Nii nagu olema peab :)