Kohalikust koloriidist

niipalju, et
kirjutasin artikli lehte. No memuaare ei saa must ka pekstes välja, tuli oopis selline, tavafilosoofial põhinev heietus.


45 ajaloolist minutit ehk kuidas ma õpetajaks käisin

Taevas higistas jämedaid piisku krae vahele. Oli september. Seesama tee, seesama pori.. ei, mitte seesama. Ühte teed ei saa kunagi kaht korda käia, sama moodi ei saa olla pori seesama pori, mida ma umbes kümme aastat tagasi hoolikalt kingadelt maha nühkisin, et pälvida plusspunkte kooli korrapidajatelt. Möödajuhtuvalt õpetajalt. Või tegelikult ei olnud mul neist plusspunktidest sooja ega külma, võibolla ainult niipalju, et mind ei märgataks, et mind rahule jäetaks. Kui mitte kogu kooli ajaks, üks päevgi oleks läinud asja ette. Sest ma ei tahtnud jätta mitte ühtegi jalajälge siia kooli. Ei mõelnud mustemail hetkeilgi, et tulen siia õpetajaks. Kuid kõik sammud on ammu juba seatud, veel enne, kui inimene jätab endast jälgi, poriseid või puhtamat sorti. Aga seda viimast saab lugeda Ristikivilt, saab mujaltki.

Niisiis ei olnud see ei juhus ega muu kuri saatus, mis sundis vähesest unest punetavate silmadega mind (on siis vaja lugeda hilisööni Masingu tekste või siis muud sellelaadset kriminaalset tegevust harrastada...) varahommikuti kooliteed jalge alla võtma. Olid mitmekordsed neljakümneviieminutilised etteasted, olid unised või mitte nii unised lapsenäod ja muidugi kolleegid, keda ei suutnud pidada kolleegideks, vaid ikka veel pisut rohkem õpetajaiks kui inimesteks. Täpselt nagu oleks õpetaja mingi eriline liik inimeste seas. On lapsed, on täiskasvanud ja on õpetajad. Või vähemalt nii näis see lapsele. Minusugusele lapsele. Võibolla tundub see nii edasi, terve eluea. Miks muidu tunnen ma sundust öelda viisakalt tere endistele õpetajatele, kellega hilisemas elus ei ole mingit muud puutepunkti. Miks muidu ütlevad endised õpilased mulle tere. Omamoodi sundrefleks. «Õpilastere»-refleks? Pisut teisema mõõtme omandavad endised õpetajad siis, kui nendega koos töötada või niisama lobiseda maast ja ilmast.

«Tere. Võite istuda.»
Muidugi, teie võite/saate istuda... praegu. Aga kas mina võin istuda? Pean ma kätel seisma, hundirattaid viskama, et kuidagigi säilitada see vähene huvi, mis võiks olla ajaloo uperpallide vastu? Nende inimeste vastu, kes mõõtsid aega, keda kirjutati annaalidesse mustalt, mõnikord vereplekistena, ja kes elasid oma elu nii, et järelkajad kostavad tulevikku ja tulevikust tagasi minevikku, jah, ka ajalooõpikute näol. Tundide näol. Ka minu enda näol, kes ma siin seisan ja tiritamme teen. Et siin ja praegu rääkida minevikust, rääkida sellest, mis spiraalsena võib end inimeste ümber kerida ja kuidas suhtuda jätkuvasse tänasesse, mille on mineviku inimesed astunud homse tarbeks. Porised jalajäljed...

«Kodused ülesanded.»
Ainus kodune ülesanne, mis loeb, on edasi elada. Mängida, õppida, hiljem sugu teha, õpetada oma lapsi ja ikkagi .. edasi elada. Olla osa sellest samast loost, mida hiljem nimetakse ajalooks. Kodulooks. Kodu looks. Teie enda looks, mille suurt plaani ei viitsinud te võibolla kunagi meeles pidada, mida te pidasite tüütuks, võibolla õppisite õpetaja jaoks, võibolla vanemate jaoks, võibolla paremate hinnete pärast. Ajalugu ei ole erand. Mis sest, et see on siiski... teie enda lugu. Sest kõik ajalugu on kokku pandud miljonite elulugude mosaiikidest, mis sellestki siis, et need ei kiiska ja ei sätenda, vaid moodustavad halli fooni. Aga nad on olemas seal. Ka praegu. Sest elu tahab elamist. Jälgede jätmist.

Taevas oli selge. Pori kuivanud. Siiski võis aimata lompide piirjooni. Piirjooni sellest, mis on olnud. Ja mis kordub. See tee, mis on kord porine, on ikka ja jälle porine, kuid mitte kunagi sama moodi.