Ka siia tee peale on toodud loomi.. surema. Visatakse autost välja, loom ootab ja ootab ja ootab teeääres, lootusrikkalt igale uuele autole vastu joostes, muutub iga korraga kärsitumaks ja hooletumaks, kuni keegi hajameelne lihtsalt ta alla ajab. Mis seal loomast rääkida, inimesigi on siin alla aetud niimoodi. Küll selle vahega, et tee äärde lohistatud.. 30 kraadises külmas, kõrvalisel teel. Loomast lihtsalt sõidetakse kordi ja kordi üle.. kui esimene ülesõitja oli lisaks hajameelele ka tõprameelne.
Oma väikse Lille saimegi nii, et teine alternatiiv oleks tal olnud kuskile suurte loomade keskele tallu elama minna, kus juba ees oli oma kümmekond Lillest ilmselgelt võimukamat ja muidu isasemat koera, sest eelmine omanik võttis ta niiviisi, et ignoneeris oma tollase naise astmaatilisi kaldeid, ja lapsukesed piinasid teda. Tuli meile sellise ärahirmutatud suurte kurbade silmadega, sest enne seda oli teda hoitud kuskil vanamammide juures, voodi all, kord päevas pissile või umbes nii.. Ja meile tulles oli loomake tiine, peremees muidugi ei teadnud.
Peamiselt Lille eelmise elu pärast ma seda meest ei salligi, missiis, et ülikooli parima sõbra praegune kaasa. Võtke heaks või pange pahaks... Teist nii head looma, kui meie väike Lill, ma ei olegi kohanud..
Mahalaskmisele sellised jätised!
Vastikud karjeristid, lojused, raisad, inimsoo häbiplekid.
Tegelikult ma nii ei mõtle.
Mõtlen nii: olgu nende elu pikk ja elagu nad huvitaval ajal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar