seisab ta minu ja elu vahel. Siledate silmadega, igavesti räbalates väike poiss. Tegelikult.. seisab ta iga elusolendi varjus, aga ma ei näe teda alati, õnneks. Aga nüüd näen ta piirjooni kõikjal.
Ma ei ole nii tugev, et näha teda kogu aeg. Ma ei taha taga kätelda. Või ei. Ma ei taha, et ta kätleb neid elusolendeid, kellega ma olen seotud. Kui isekas eksole.
Ja kui nüüd arvata, et olen hullumaja kandidaat, siis jah, teil on õigus. Aga võibolla seal ei näe ma teda enam või lepin temaga ära. Äraleppimine aga on allaandmine..
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar