Treffen kas Postimehes või mujal

Et siis,
artikkel olemas, a ma kaldun.. kärsitu nagu ma olen, arvama, et äki oli see Jaani nali, et Postimehesse. Igatahes, kui sinna ei saa, siis meie lehte ikka saab :)

ja nüüd mõned lõigud:

16. korda toimunud gootide (saksapäraselt gruftide) iga-aastane suurüritus tõi Leipzigisse üle 20 tuhande peamiselt musta riietunud tegelast nii Saksamaalt kui mujalt maailmast. Taevaminemispühade-aegses Leipzigis tundub pühaduse teotusena kõndida ringi mainstream rõivastuse ja soenguga. Kuid aasta-aastalt muutub üritus üha popimaks ja multikultuursemaks. Mis iseenesest ei olekski ju nii halb, kui sellega ei kaasneks teatavaid ootamatuid ja õhustikku häirivaid faktoreid. Musta riietunud inimeste ühtekuuluvustunne ei ole paraku enam nii hõlmav kui festivali algusaegadel. Kuna üsna raske on ette kujutada kogu ürituse mastaapsust, kui ei ole ise kohal viibinud, siis ma vähemalt püüan anda linnulennulise ülevaate festivalist, muusikast selle sees ja mustast riietusest kantud Leipzigist.

___

Üks kõige markantsemaid /kontsertidele/ sissesaamisviise oli saabuda turvafirma eskordi saatel. Nimelt tekkis vähemalt ühel meie seast tõsiseid lahkarvamusi antifaga. „Antifa“ nimi ise vast kõneleb enda eest. Tütarlapse riietus ei vastanud antifa meelest Saksamaal kehtivale demokraatlikule korrale ja oli nende sõnul liiga provokatiivne. Nad blokkisid juurdepääsu kontserdikohale, ja ainult pooletunnine selgitustöö ja ähvardamine nii politsei kui eesti saatkonnaga andis õige tulemuse. Lisaks tellis turvafirma kohale ka märulipolitsei, et liiga provotseerivalt (antifa meelest) inimesed saaksid siiski ligipääsu kontserdikohale. Irooniliselt õigeaegne vihm peksis aga „ideelised“ inimesed üsna kähku laiali. Niipalju siis sellest.

___

Mis veel loob meeleolu? Otse loomulikult tuleb ära märkida aasta suurim „must turg“, kust on võimalik osta nii plaate, riideid, saapaid kui mida iganes, mis seostub gootiliku eluviisi ja -laadiga. Sel aastal jõudsin jälle kord vana tõdemuseni, et ükskõik kui palju raha kaasas ei ole, ikka kulub kõik ära. Seda enam, et tänavu hoidsin ennast teadlikult turust nii eemal kui sain. Aga palju sest kasu küll ei olnud. Piisas vaid mõnest lettide vahel jalutamiskorrast... Kuid siiski tuleb jälle kord märkida, et isegi see turg on läinud kergema vastupanu teed ja enam ei leia nii lihtsalt kvaliteetseid tooteid. Lahendada saab olukorda mitmel moel. Hindad kvaliteeti, lähed hea kaubamärgiga poodi (muidugi on kõik endast lugupidavad gooti kolaga kaubitsevad asutused ostnud endale esinduskoha turul) või kui lepid keskaegse hõnguga rõivastuse, ehete või muu kraamiga, lähed viikingikülla. Sest seal müüakse endiselt kvaliteetset ning ausat kaupa. Aga kui oluline on vaid festivali-aegne üleslöömisvajadus ja „klamott“, siis valid endale kauba, mis hiljem rändab laagri prügilasse.