Küll aga on ilmub siiski see lugu, mille ma lubasin meelelahutuskülgede toimetajale ja läbi minu veel üks nekroloog ja oehh... ühe kirjaniku (noh, see et mulle ei istu, ei tähenda, et ple kirjanik eksole... kõike peab siin ilmas olema) kohtumine lugejatega.
Ja siis läksin ja raiskasin raha, sest ei saa ju ometi lubada, et palgapäevani raha kestaks eksole. Tekkis tungiv vajadus puhaste mustade teksade järgi, sest ma lihtsalt ei jõua pärast toimetusepäeva muud teha, kui paitada kasse, rääkida koeraga ja vaadata Losti. Seda enam, et homme olen korralik ja lähen vaatama Piafi. Ontlikult. Lips ees ja puha.
Ja koos kult. toimetamisega tulid kaasa kõikvõimalikud vastuvõtud koos veini ja suupistetega. Muud ple midagi, aga riided ei mahu enam selga. Õigesti. Kesse ikka tahab välja näha nagu veerev pall eksole... seepärast siis number suuremad riided. Ja sellised, mis ei oleks t-särgi kujulised. Sest viimane inspektsioon kappides näitas posu ilusaid ja lahedaid t-särke... aga... need saadanad ei sobi ju iga riietusega. Eriti kui palli moodi välja näha eksole...
Jah, Kriku, nüüd võid kobiseda, et mis need naised kogu aeg kaalust kribavad. Mul on peamiselt materiaalne põhjus. Vaata ülalt.
Ja siis me oleme Jyrkaga kahepeale suutnud toimetust loksutada. Eriti koristajat. Sest näiteks on mul pinisev koll nimega Kaval ja tema teine pool ehk Ants ripub Jyrkal all. 
3 kommentaari:
Tjah, mul oma Iiri lipuga pole selle atribuutika vastu kyll suurt midagi panna. Peaks vähemalt mõne sildi või märgi sinna kõrvale seadma, "Chocfaidh ar la!" või "Sniper at work" näiteks.
Ei mina kobise midagi. Minu riided on kaltsukast või selverist.
tõesti pole vahet. ostsin milaanost dante pealt riided, ikka näen välja nagu sitt. enam ei osta ma kunagi asju, kui siis aint raamatuid.
töö tegemine on tõesti laosatv tegevus aga sellest saab alles siis artu kui väljakujunenud isiksusena tööle lähed, ütleme nii 35 aasta vanuselt. varem orjareele karates teeb töö nii tümaks, et ka kõige lihtsamatest asjadest ei saa aru.
Postita kommentaar