Europeade

Järgnev on siis Maalehte jõudnud, küll paar ilmselt küljendamisel tekkinud näpukat sees, aga vata sinna ei saa ma midagi parata ..:(

Originaal on siin:
Lauldes ja tantsides nii, et Alpid helasid ehk 45. Europeade

Europeade

Mida tähendab sõna, millel ei ole esmapilgul mingit tähendust? Euroopaga seotut, Euroopa rahvaid, rahvuseid või hoopiski midagi neljandat? Tähendusvälju võib ju sõnale mitmeid mõelda, siiski märgib Europeade ainult ja vaid Euroopas peetavat folkloorifestivali. Tänavu tähistati oma 9. juubelit ehk Europeade'il täitus 45. aastapäev.
Europeade käib n-ö külakorda - kord pidutsevad rahvariietesse rõivastunud taidlejad Hispaanias, kord Saksamaal, kord Taanis jne. Seekordne festival toimus aga mägede süles, kaljusesse maasse juurdunud pisikeses Martigny linnas Helvetias, mis tänapäeval rohkem tuntud kui šveits.

Sinna ja tagasi

Niisiis väljus Tallinnast ühel ilusal neljapäevasel päeval neli 50- ja enamakohalist Hansabussi, et viia ühtekokku 210 Eestimaa eri paigust pärit inimest Alpidesse. Meeldejäänuim osa reisist on vast sõidud serpentiinidel ehk mööda mäeserva ülesronival teed võisid ehmatada kangemaidki. Näiteks otsustas meie buss poolel teel mäkke aeg-ajalt sundpuhkust ette võtta. Autod ees ja taga, buss veereb tagurpidi, serv on mõne millimeetri kaugusel pikast-pikast ja järsust teest allamäge… aga see kõik oli köömes võrreldes mägede puhtuse ja kargusega, lõhkumata iluga.
Üldiselt on ka kolmepäevane bussisõit küllalt suur katsumus inimesele, kes on harjunud tarbima lennufirmade teenuseid, kuigi pea kõik ööd sai ilusti-kenasti tasapinnal veedetud ning bussid ise ei tundunudki esimestel päevadel ebamugavuse tipuna. Tagasisõit, mil bussiiste oli kenasti vormunud tagumikukujuliseks või oli see vastupidi, kulges simmanimeeleolus, nii et patt oleks kurta igava kojusõidu üle. Kui ikka Käokirjas (üks bussi asustanud kollektiivist) hääled valla päästis ning kui ka pillimehed bussi tagaotsast laululugu toetasid, suutsin peaaegu unustada väsimuse ja pisukese koduigatsuse.

Martigny 2008

Martigny ja ümbuskonna väiksemad linnakesed võõrustasid sel aastal umbes 6000 rahvakultuuriga tegelevat inimest pea igast Euroopa nurgast. Eestist on käidud Europeade'idel alates 1993. aastast ja nüüdseks on eestimaalastest osavõtjate arv küündinud tugevalt üle 4000. Festivalist osavõtjate üldarv aga ulatub 200 000 taha ning keskeltläbi osaleb igal Europeadel 250 folkloorirühma. Eestist sõitis 2008. aasta festivalile 14 gruppi koos rahvakultuurispetsialistidega.
Martigny ehk St Bernardi linna (õige, just sealt on pärit bernhardiinid) jaoks oli see juba kolmas kord vastu võtta rahvakultuuri külakostiks toovaid tegelasi. Kesklinna tänavad pakkusid 23. kuni 27. juunini rahvuste ja rahvariiete pillerkaart, küüdeldes säravpunasest kuldseni ning paitades silma linavalgest särgist õhukese satiinpüksikuni. Euroopa kogu oma mitmekesisuses oli neil päevil otsekui peo peal.

Eestlased festivalil

Mis võib olla võimsam kui see, kui maarahvas saab näidata ja uhke olla oma kultuuri ja pärandi üle, seljas kodupaiga riideid, lauldes esiemade-isade laule ja tantsides sel moel, nagu vanarahvas pidudel ikka tantsis? See, kas tegu on tänapäevase modifikatsiooniga vanadel ainetel, ei ole ju tegelikult tähtis. Oluline on meelsus ja meeleolu, emotsioon, mida tants või laul edasi annab.
Eestit esindasid kolm naistantsurühma: muhukeste "Tokkroes", "Krõõt" mulgimaalt ja "Kirilind" Harjumaalt, segarühmad "Raptel" Raplamaalt, "Toome" Tartumaalt, "Tuhkapusijad" ja "Vihista viisku" Põlvamaalt ning "Karap" Järvamaalt, setude poolt pakkusid külakosti nii muusika kui tantsupoole pealt Värska "Lustilised", Ida-Virumaalt tõid mägedesse killukese vene kultuuri kollektiivid "Suveniir" ja "Russitshki". Ilusat ja puhast vokaali nii a capellana kui koos saatjamuusikutega ("Julgur") esitas "Käokirjas" Põlvamaalt, puhtalt muusikakollektiivina osales ansambel "Kiigat-Käägat". Viimaseid aga võib julgelt pidada Europeade'i veteranideks, on ju osaletud kümnekonnal üritusel.

Kohustused ja tseremooniad

Kõik grupid pidid idee järgi osa võtma vähemalt ühel kohustuslikust programmist: avamisest, muusikaõhtust või lõputseremooniast. Kuna aga nii avamine kui lõputseremoonia oli mõeldud päikesest koolduvasse vana-rooma ajast pärit amfiteatrisse, mis sisaldas vaid 4 esinemisplatood, ei ole midagi imestada, et isegi mitte kõik eestlasted ei mahtunud üheskoos tantsima-laulma ei avamisel ega lõpus. Naisrühmad esinesid avamisel Diana Otsingu autoritantsuga "Mina tahan tantsu lüüa", ning segarühmad lõputseremoonial Salme Valgemäe autoritantsuga "Killadi-kõlladi", millele järgnes jooksupolka, nii nais- kui segarühmade saatjaks oli amfiteatris "Kiigat-Käägat".

Festival linna tänavail

Aga festival ei koosnenud vaid sellistest suurüritusest, vaid igal festivalipäeval võis läbi linna liikudes näha tänavanurkadel või suurte tänavate ristmikus rahvariideis tantsivaid või oma kunste esitavaid kollektiive. Sisuliselt võiski jääda terveks päevaks kuhugi tänavanurka ankrusse, manustades arteesia kaevust kaasavarutud vett. Sest palavus voolas kuklast sisse ning jäi naha alla mõnusalt surisema. Mõjus pea sama moodi, kui tubli üledoos kõikvõimalikku rahvakultuuri, sest tuleb tunnistada, et kolmanda päeva lõpuks olin juba väga väsinud kirjudest riietest ning siia-sinna sagivast rahvast. Aga väsimusele vaatamata suutsin ka neljandasse päeva planeeritud rongkäigu ära vaadata. Imetlesin kõiki seal osalevaid kollektiive, sest kaks kilomeetrit marssida mööda äikese-eelseid Martigny tänavaid tantsides-lauldes-lehvitades ei ole just kerge katsumus, kummatigi suutsid pea kõik eestlased ka lõpusirgel vähemalt mokaotsast vaatajaile naeratada.

Järgmisel aastal jälle, seekord Klaipedas. Ülejärgmisel on lubanud Tallinn vastu võtta rahvaste "paabelit". Hoiame pöialt või miks ka mitte pöida, peaasi, et see asi neil (meil) ikka korda läheks.