Me ei kohtu enam. Vähemalt mitte selles elus. Mina, vastavallandatud kultuuriajakirjanik ja sina, VIPide bussijuht. Tegelikult ei pidanud ju see nii minema. Mitte midagi sellest.
Nad kõndisid hotelli poole käsikäes mööda sõbralikke ja kaldus väikelinna tänavaid. Süüme piuksus hiirena südame kohal, sest naine teadsis, et nii ei saa, nii ei tohi. Sest ta ei ole armunud. Ainult pisut kõditatud sellest, et mees ei jätnud teda rahule. Pidev ärritus, omal kombel tüütu, samas meelitav. Ammu pole enam keegi nii agressiivselt külge löönud. Oma roll on muidugi täita ka sel, et seekord reisis ta päris üksi.
Seega, asi ei olnud mehes. Vaid võõrastes inimestes võõral maal. Mäed, jõed, väikesed linnad, lõputu sõit, sihitu ootamine. Hotellituba, mille võti oli vaid naisel. Aknad, mida raamistasid Alpid.
Niipalju kui naine end mäletas, oli ta mõelnud mägedest. Lapsena rohkem, hiljem jäi kõik kas aja, raha või asjaolude taha. Mitte et ta oleks kunagi päriselt maha matnud mõtte näha tõelisi mägesid oma lihase silmaga. Meenub üks koolikirjand. Selline, kus tuli kirjutada, et kelleks tahad saada.Tüdruk kirjutas, et alpinistiks. Ja mõtles seda tõsiselt. Vaid natuke aega hiljem andis õpetaja ülesande kirjutada oma lemmikraamatust. Nagu igal kultuursel perel, käis ka neil aastaid kodus Loomingu Raamatukogu. Niisiis ei olnud midagi imestada, kui kaheteistaastane, pidevalt lugemisnäljas ja endassetõmbunud laps luges Henry Troyati "Leinavat lund" ning oli vaimustuses. Mäed mõjuvad oma ürgse jõu ja stiihhiaga. Sama moodi nagu meri.
Asi ei olnud hormoonides. Ikka saab, pruugib ainult küsida. Coitus interruptus. Kohustuseta, vaba piiridest, sõltumatu, vaid siin ja praegu. Neli seina, kolm akent, kaheinimesevoodi. Ja õlu ning bakhanaalide vein.
Kõik oli justkui loodud selleks, et lugu saaks juhtuma. Ainus inimene terves välismaale sõitnud grupis, kelle kasutada oli hotellituba. Ajakirjaniku eelis. Paar päeva enne reisile asumist saabunud vallandamisteade. Sünnipäev, mis möödus põhjatus enesehaletsemises. Rumal, muidugi, aga teisiti ta ei saanud. See töö oli sisuliselt ainus, mida oli ta tahtnud ja püüdnud teha nii hästi kui võimalik, püüelnud perfektsuse suunas, kuigi viimasel ajal polnud enam jaksu. Suvi imes talt viimase energia. Alates juunikuust tormas ta ühelt ürituselt teisele, teades, et on ümberkukkumise piiril. Ja siis teatatakse, et tema teeneid ei vajata. On jäänud lehele jalgu.
Naisele oli vaja mehe hoolitsetud keha, tema armatsemiskunsti. Kirge, millega mees naist võttis. Seda, et ta on võõras ja jääb võõraks. Kellega ei seo naist enam midagi peale mälestuse kolmest ööst. Aga voodi oleks pidanud terveks jääma.
Tegelikult ei meeldi naisele elumehed. Ei meeldi need, kes teevad nilbeid labaseid nalju kas selleks, et pälvida tähelepanu või nad ei oska teisiti. Ei meeldi rahvalikkus ega eestlaslik pralletamine ning enda täisimemine igal võimalikul juhul. Ei meeldi kombelõtvus. Mitte kuskil mujal mitte mingi võtmega ei oleks sa suutnud mind ära rääkida. Aga ta ju ei rääkinudki. Naine võttis nagu mees... meest. Tüdinuna ja meelitatuna, lahus tundeist. Katkise ja verisena. Ihu rebenes iga kord, kui mees sisenes. Öödele järgnenud päevadel kandis naine endas mehe puudutusi, tundis ta jäikust. Sest seest kirvendas ja päevi hiljem oli valus häda õiendada.
Mees lubas, et käitub korralikult. Ei praali sõprade ees, ei käperda, et miisuta, ei tee üldse midagi erinevat eilsest. Esimest kolme lubadust täitis, kolmandat mitte. Sõnaosavus katkes, ei ühtegi nilbet nalja saare naise naba ümber. Selle asemel heitis mees häbelikke pilke nagu armunud poisike ja suhtles rabedalt. Oli gentleman. Niimoodi, et see käitumise erinevus hakkas uudishimulikele silma. Tegelikult aga oleks naine olnud lausa üllatunud, kui mees suutnuks olla päris endine. Aga ta lootis. Ei mitte isenda pärast, vaid mehe ja tema raseda naise pärast.
Keegi ei ole süüdi. On vaid asjaolud. Sisaliku teed kivil. Muuseas, täna, jalutades viinamarjaistanduste vahel, kohtusin sisalikuga. Ta ei jäänud mind ootama. Tal on oma tee. Nagu kõigil mõtetel ja emotsioonidel on teed, ajad, kohad. Imestamiseks ei ole paika. On vaid homsesse suletud eilne. Kes näeb, see näeb. Ma ei usu meie armastusse. Seda ei olnud ega ole. On vaid täiskasvanud kehad ja kirg. Vajadus läheduseks. Ma ei tea, mida sa mõtlesid ja mõtled praegu. Ma ei tea, kas ma olen sul meelest läinud või mitte. Saan vaid loota, et oled mu unustanud või unustad õige pea. Kõik, mis toimus selles väikeses hotellis, oli episood. Vajalik siis ja seal, praegu kasutu ning prügikasti väärt. Ma ei tunne ennast süüdi. Võib-olla peaks. Või olen muutunud kiviks, millel on teed. Aeg jookseb tänasesse. Pilved koinivad mägede hambulisi servi ja mina löön taaskord veini kokku iseendaga.
Terviseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar