Alatus formuleerus

ehk panin kirja oma mälestused kolmapäevasest nelja kirjanikuga kohtumisest. Päeva alguse tegi pentsikuks asjaolu, et kui Jürgen Rooste ja Karl Martin Sinijärv pidid minema raadiosse esinema, siis vaid üks neist läks. Maidea, võibolla on oma roll mängida sellel, et sain Karlal pintsakust kinni, enne kui väljus uksest või tundis ta mu ära või ei viitsinud ta lihtsalt raadiosse vantsida. Igatahes sinna ta ei jõudnud, küll aga sain mina inteka.
Seekord tegin eksperimendi ehk kirjutasin mälu järgi hommikut üles. Eidea, kas kõik läks täppi, a noh, mis seal ikka pange panna. Kui kirjanikud kohal, rääkitakse ikka kirjandusest, kirjutamisest ja lugemisest. Isegi mõnd eredat ütlemist mäletasin.
Niipalju siis sellest.
Tegelt tahtsin kirjutada sellest, et läbi Mehise käe sigines mu laua peale värske Vikerkaar. Ja avaluuletus on ka seekord hea. Kui eelmine kord sain maigu suhu Herbertist, siis seekord tekitas uudishimu Ouologuem Yambo. Noh, mõnikord on ka neegrid inimesed, eriti kui kirjutada oskavad.
Aga Herbertist veel seda, et tema tekstide lugemine tekitas peapöörituse. Ammu ei olnud ma midagi nii head lugenud. Ning veidral kombel märkasin sarnasust... oma kujundite ning tema omade vahel. Niiet ikkagi hulkuvad mõtted. Või et kõik on tõepoolest ära kirjutatud. Havel havelim ühesõnaga.
Pea võis ka seetõttu hakata ringi käima, et värskelt enne seda lugesin.. khmm, ei taha nüüd ka nii halvasti öelda, aga üsna algelist ning lihtsakoelist värsiraamatut, mida toimetan. Raske seda teha pole, aga iga jumala kord nõuab tema tekstidega tegelemine eneseületust. Niivõrd võõras ja mõttemaailmalt teistsugune... Aga noh, mis seal ikka. Tuleb teha, kui ettevaatamatult lubanud.