Ametlikult rohtude peal

Nii jah.
Enam teisiti ei saanud, vererõhk tegi kummalisi trikke ja nii ma end arsti juurde vedasingi. Esimene kolmveerandtundi möödus külanaiste jutte kuulates a la, et ei viitsi oodata, aga aega nagu ikka oleks. Prsse. Mul pole ootamise vastu midagi, aga aeg kippus napiks kätte minema. Nii võtsin Lyl sabast kinni ja sain enne penskareid arstiga vestlema. Tugev 10 minutit tuli ära.
Pärast seda kappasin maavalitsusse ja siis Oma Saarde, Rita jutule. Kui toimetusse saabusin, teatati mulle, et ple vaja üldse kuhugi üritusele minna, a noh, ma ka nagu naiskodukaitsja ja läksin siis ühist üritust toetama. Oma Saar oli täies koosseisus ja ülegi kohal: 2 reporterit, 1 fotograaf, 1 toimetaja ja 1 peatoimetaja... kaardivägi missugune. Mis sest, et 2 neist olid kui naiskodukaitsjad ;)
Olin reedel üsna audis oma vererõhu pärast ja ei suutnud selgelt mõelda. Mida sa mõtled, kui kiiver peas ja pulss taob kõrvus. Seega, isajutt imes. Mitte küll sajaga, aga oleks saanud ka paremini, ainult et mitte reedel ja mitte nii kiiresti. Pealegi, mina isasid ei tea ja olin tegelt väga vale inimene sellest kirjutama. Lugesin sedagi võiduks, kui artikkel on loetav ja asjalik. Haledaid asju ei oska kribada ja ka mitte seda, et poetas pisara sinna või tänna. Need võib rahulikult omale hoida, mina neist ei kirjuta :).

Niisiis selge, et reedel maijõudnud grammigi mõelda esmaspäevasele küljele ja seetõttu on ta just nii hädine nagu on. Ma ikka ei jõua olla nii uudistes kui kultuuritoimetaja, mis sest, et viimane osalise koormusega.