Ei, keegi ei taha seda teada, mina kaasa arvatud, aga ma räägin ikka.
Sellest, et kärsaninaga kass kaevas oma vastsündinud kiisul kõhu lõhki ja soolikad vedelesid loomakese peal nagu erivärvilised ussid, et pean alla laskuma mööda kilomeetripikkust raudtreppi ning all ootab kuristik, et lahtine buss on kõrge nagu 10-korruseline maja ja ma hoian ennast kõigi küüntega kinni, et mitte läikiva südamega maha pudeneda...
Te ei taha ju kõigest sellest teada. Aga kõike seda ma näen igal ööl alates kaheteistkümnest, vahel harva ka poole kahest kuni poole kaheksani, mil teen silmad lahti ja saan aru, et aeg on hoida taaskord ennast libastumast. Tänasesse. Sest tänal on seesama pulss, mis lööb sama ühtlaselt ja üsna samamoodi kui kella kaheteistkümnest poole kaheksani.
Keegi ei taha sellest teada, ja kõik teavad niigi. Et elu on uni ja uni on elu.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Sel ajal, kui Sina juba esimest und nägid... sel ajal vaatasin ma miskilt vene kanalilt filmi, kus sead inimesi sõid...
Postita kommentaar