pühapäev, märts 27, 2005

Koera silmad on pruunid...

Ehmatasin päris korralikult ära ühel ilusal õhtul, kui lasime koos Jyrkaga leiba luusse ning nautisime samal ajal Resident Evili teist osa. Koer lamas Jyrka põlvedel ja mingil hetkel hakkas kohutavalt lõõtsutama, katsusin nina, ja ehmatasin end kangeks, koera nina oli tulikuum ning kuiv. Ta vaatas mind aledal pilgul, abiotsivalt. Ajasin oma arstist empsu poole üheteistkümne ajal üles, ja küsisin nõu. Ainukeseks jäi märg lapp ninale. See paistis õnneks toimivat, ja ma rahunesin maha.

Järgmine hommik, enne kukke ja koitu, ehk siis kell seitse ärkasin veidrate helide peale. Läks mõni hetk, enne kui suutsin aru saada, kus on selle allikas. Pisike kuts istus õnnetu näoga meie vahel, ja püüdis midagi kurgust kätte saada. Ja nii kümme minutit. Ja võibolla oli eelnenud sellele veel mingi aeg, enne kui me lõplikult üles ärkasime. Tegi nii koledat häält, et mõtlesingi kõigepealt oksendamise peale, siis sellele, et midagi on kurku kinni jäänud. Käis tiiru õues ära, ja tundus, et tal on parem, igaks juhuks katsusin uuesti nina. Kuum ja kuiv! Raisk, jama lugu. Siis helistas emps, kes tundis uvi koera tervise vastu, ja lubas meid järgmine ommik linna arstile kärutada. Ja päeval astus sisse kohalik loomarst, kes kindlasti soovitas Lea juurde linna minna. Mõeldud, tehtud.

Arsti juures oli üks õnnetu magama määratud kiiss, kössitas puuris, ja ei tahtnud kedagi näha. Siis oli suur hundu, kes kargles rõõmsalt ringi, teda saatis viieliikmeline pere. Tundus, et tal kõik hästi.
Lill tahtis kohe arsti laualt põgeneda, nii kui ma ta sinna tõstsin, aga kui ei lastud, leidis toe minu näol. Litsus end ligi nagu mõni kiimaline meesterahvas. Üle vaadatud ta sai, ning palavikku tal enam polnud. Arst vaatas murelikult ta kasvajaid, ja lubas loomale teha opi siis, kui see jama on läbi. Ostsime siis tema määratud rohud, ning kõigile üllatuseks ostis emps koerahambapasta!

Proffesionaalne kretinism üle kõige, leidsin, kui emps koju jõudes asus kohe koera hammaste kallale. Mina hoidsin looma lõugu lahti, sain korralikult hammustada, ning emps hambapastaga kokku. Aga tundub, et läks asja ette, enam ei haise looma suu niipalju...

Lille kannatuste rada ei olnud veel lõppend, sest oma koju jõudes ootas teda ees kaks poolikut ja üks tablett. Poolikud ommikul, õhtul, ja terve kohe. See on tõsine tsirkus, talle tablette sööta. Lõuad laiali, ning tablett kurku, ega teisiti ei saa, ta praagib kõik toidud välja, kus tablett ka peenendatud kujul, aga nii lihtsalt ei jää tal midagi muud üle, kui neelata see vastik asi alla...

Ja tuleb meelde, et tänaõhtune poolik rattake veel koerale sisse söötmata. Vot, lähen ja tegelen.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Karm šõu. Aga hea, et niigi läits. Küllap koergi on nõus pigem hambaid pesema kui kopsupõletikus vaevlema. Ei ole midagi teha. Kui veidi hallsilmatseda, siis tuleb öelda, et kõik rahvad, kes vähegi valgete kristlastega on kokku puutunud, veel enam, nendega sama katuse all tahavad elada, on pidanud sundtsiviliseerimise läbi tegema. Katoliiklased on selle peale veel eriti mihklid ;)

Anonüümne ütles ...

hallisilmatsemine?
theodredism?
mis edasi? ^_-

Anonüümne ütles ...

silverlogic? :P

Anonüümne ütles ...

ei. supreme logic ;)