esmaspäev, aprill 04, 2005

Koerast sõbranna

Paar päeva tagasi, õigem küll öelda, ööd, sibas pisike kutsa mu juurde, ja nõudis kategooriliselt jalutuskäiku. Mitte et ta sellega ise hakkama ei saaks. Siin maal elades on ta kohanenud uue elukorraldusega ehk äraseletatult, saab igal ajal õue, kui tahab. Aga mõnikord siiski hing igatseb seltskondlikku jalutuskäiku loodusesse. Tema keeli, küla vahele nuuskima.
Niisiis, olime just magama minemas, kui Lilleke kargles mu ümber ja tegi hoolega silmi. Äh, mis seal ikka, ajasin kaatsad selga ning tatsasin koera järel öhe. Alguses kulges marsruut ootuspäraselt, aga siis otsustas koerake, et tahab mulle oma radu näidata. Jooksis eemale, vaatas tagasi, kui nägi, et ma ei tule, jooksis minu juurde ja siis jälle tagasi. Parajalt unisena ei viitsinud ma vastu vaielda ning lonkisin talle järgi. Tee viis suurte majade vahele, kõikidesse neisse kohtadesse, mida olin ka varem täheldanud Lille hulkumisradadeks.
Kui koju jõudsime, mõtlesin, et mis seess nüüd oli. Ei midagi muud, kui järjekordne tõestus, et ta peab mind oma parimaks sõbrannaks. Tahtis ta ju ekstra, et ma taga koos tema radadel käiksin. Tavaliselt hiilib ta külge ees minema, kui tahab nuuskima minna. Seekord aga tahtis ta jagada. Oh, mu kallis pisike koerast sõbrannake...
Muidugi võiks küüniliselt öelda, et ta ise ei julgenud minna, kes teab mis põhjustel. Aga naljakas oli käia mööda koera radu.
Eile tõi ta kaasa endaga ilusa suure beeži koera. Guru sai päris ilusa ehmatuse osaliseks, kui läks koera sisse laskma, ning käe juures lõmpsasid suured lõuad.

3 kommentaari:

Karuema ütles ...

Varsti veab su meestesse kaasa, vaata siis, et ahvatlusele järgi ei anna ;)

Krafinna ütles ...

No ma kangesti proovin, mitte ahvatluda ;)

Anonüümne ütles ...

oot kesse nüüd metsaline on?