Indrek Hargla on jäädvustanud ennast kirjanduslukku kui suur luuleteoreetik. Siinkohal võtan endale vabaduse arvustada kõiki ma-da riimide ja muude Imbi luule võluvate aksessuaaridega kaunistatud tekstikogumeid järgmiste fraasidega:
imbit panema,
imbitsema,
imbieerima,
imbieeruma,
imbistuma.
Algallikat nautige ise:
Sa tulid kolksti minu ellu
ja kolksti ära läksid sealt
kuid tee, mis viiks meid abiellu
meil sobiks täpselt täpipealt
ma mäletan kui oleks eile:
su huuli kuumi. libedaid
lõõts armuviisi mängis meile
ja pisaraid, neid kibedaid
su habe liimine, nii hell
mu põske torkis nagu nõel
ja viimast tundi tiksus kell
oh, miks on elu nõnda õel
___
See on me lahkumise tund
ei lange taevast vihma, lund
miks lahkuma sind ajab sund
et mul vaid soovid sa head und
see on me lahkumise tund
ja mul ei ole üldse und
sa oleks mul kui kraesse poetand lund
kui ära ajas sind see lahkumise sund
___
Ei see ole pulgakomm
hoopis raske kaalupomm
kõigest jõust sa seda kaksa
nõnda vähendad ka vatsa
hopsti üles tõsta see
sa oled ju rammumees
vaat siis saad tõesti pulgakommi
et sa tõstsid raske pommi.
___
Ma tervitan sind kangisikutaja
mees vapper, mees sa vuntsine
sul kodus aega küllalt pikutada
nüüd kerki kang, tuhat-untsine.
___
Ma juba tean sa oled sitke poksija
su nina lömmis, silm potisinine
on näha, et sa pole kotitoksija
käib mats ja vastane ei enam inise.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar