Kiusavad, raisad

... poognasse ei lase.

Mis seal ikka. Risustan seda kohta siin:

___
Just selsamal päeval kui meri
tõmbab lainete ukse valla
lähen uputan palaviku.
Millega küll
kodulaht on mu ära teeninud
ja kas ta andestab oma lapsele,
oma roheliste juustega undiinile
hüübimatu vere ja läikivad silmad.

Andestab.

Sest ta on suur
ja vaba.
Põhjas miljon katkiminemata hinge,
veepinnal kajakasuled.
Mis ikka kaalub üks hukkaläinud tervis
ses randa noolivas vahuses vabaduses.

___

Mind määratleda on lihtne.

Olen meeter viiskümmendseitse
kokku surutud
1. klassi lapse
puust poolemeetrisele
hambajälgi täis joonlauale.

Olen kolmkümmend kolm
elasin metsistunud hiies
kui pealik jooksis taaraga tormi
aastad vilistasid kõrvus haldjad surid
jäin vaid mina.

Olen napp kleopatra
kriipsuna kokku jooksnud silmad
naeravad pingul sõõrmete kohal
sest kassil on seitse elu
püramiidi tummas
mõistatuses.

Olen rohtunud rada
teeviidad maha kistud ja põletatud
kuid muld kuumab ikka veel
jalutaja peab ettevaatlik olema
ei ole tervislik
paljajalu nautida
miilavaid süsi.

Mind hüütakse Krafinnaks.

___

Prügikasti visatud kondoom
(mälestus esimesest armastusest)
langes vägivalla ohvriks:
geoloog nautis turvalist seksi.