Jälle see põnn

Peaks plogi nimetama ümber «Põnni uskumatutest seiklusteks Asuja talus».
Põnn sai nüüd peale lendkassi tiitli austava nimetuse: ravikass.

Kõri teeb juba paar päeva põrguvalu. Eile öösel ronis põnn kurgu alla ja keeras ennast soolikana kõri peale. Mõnus oli küll. Kui arvata mõningane lämbumistunne välja. Ja paar päeva varem, kui selg oli millegipärast jube valus(ei tea jah, kesse käsib päevad otsa arvuti taga passida ja newerwinteri maailmas tatsata), tuli ta mulle selja peale magama. No aga terve see öö aeles ta mööda mind ringi magada, niiet ma ei pand seda väga imeks ja raviks. Aga kõri peale heitmine oli küll ravi kasside moodi.

Tuletab meelde, kuidas Kiska ravis. Tema lasi käiku kihvad. Et mis seal ikka, pureme valutava koha välja, siis saab valust lahti. :D A Kiska oli üldse palju radikaalsem. Nii mõneski teises mõttes.

__

Kuna eile oli töötegemine mõnevõrra pärsitud, jajaa ma hakkasin (jälle!) korralikuks tööinimeseks, siis lugesin Harglat edasi. Täpsemalt dom Ramoni. Oli oi kui tüütu. Lõpuks lasin diagonaalis üle, sest noh, tahtsin teada, kas jutu arenedes läheb ikka põnevaks. Ei läinud. Küll aga leidsin ohtralt toimetamise vigu. Rämedaid. Kesse eitoimetas?
Ja järgmine jutt on pan grpowski, mis teatavasti on must variant. Millegipärast sattus see raamatusse, mitte puhas. Huvitav, kui räme see veel on? Aga jutt ise tõotab olla parem kui lõputu intriigide alt. ajalugu. Miskit pole teha, ei istu mulle see seljatagune susserdamine. Ei ajaloos ega muidu...