Ühel ilusal õhtupoolikul juhtusin vaatama pOPulaarset arhitektuurisaadet. Seekord räägiti kõrghoonete ja muude ilusate tubade vahele, üllatus-üllatus, kirjandusest. Seda oligi palju loota, et autori endaga tema teosest, aga noh, siiski midagi. Soometsa vastu pole mul midagi, küll aga tuletas meelde, et kunagi hiljuti, veel selle aasta numbris, sirvisin üht Loomingut ja muuhulgas nägin antud autori tekste. Olin jahmunud. Kergelt öeldes. Võrdlesin enda samateemalisi ja kohati samasõnalisi tekste ja ilma igasuguse valehäbita nentisin, et raisk, minu tekstid on paremad. Rafineeritumad ja läbimõeldumad. Devalveerub, kurb mõelda...
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis sellest, et mul ei ole Karla vastu midagi. Muhe vana. Aga ülikond või misiganes, oli tõeliselt rõve. Selline, et peale vaadates tekkis kerge refleks. Selline alefi ja aijini-eelne kõrisulgumine.
__
Jõudsin «Muumia» eelviimase tekstini, A. Gromovi «Arvestaja». Lineaarne, jah, missiis. 10 väikest neegrit, missiis. Tekstid, mis panevad mõtlema, et kuidas ise vastavas olukorras käitud ja kas jääd inimeseks ebainimlikes tingimustes ja kas inimeseks olemine ei ole muud kui egoism, ellujäämistahe, vaat neid olen nõus ikka ja jälle lugema. Ja muuhulgas mõtlesin selgeks, miks ma eelistan olla, kui vähegi võimalik, altruist. Nii elus kui mängudes. Altruism on kõrgeim egoismi vorm. Arvestatud egoism. Ükski heategu ei jää kätte maksmata, tõsi. Aga seda kättemaksu saab enda kasuks pöörata. Rumal on mitte arvestada kõige ja kõigiga. Äärmuslikes tingimustes võib see maksta ainsa väärtuse, mis üldse olemas on, elu. Muidugi, kui väärtuse kvaliteedis on hakatud kahtlema, siis ei ole enam primaarne säilitada arvestuslikkus. Mis viib banaalse mõtteni, et kas väärtus on üldse väärtus, ja mitte kõrvalekalle aprioorsest stiihhiast ja mispidi saavad miinused plussideks. Ja plussid omakorda miinusteks. Ja arvestav mõtteviis ei muutu enesehävituslikuks. Olgu, läks liiga diskursiivseks.
Tegin endale märkuse. Tuleb proovida siiski omandada tiblade keel. Jälle (!) Peamiselt Strugatskide ja Gromovi pärast. Jah, mul pole illusioone, et Gromovit niipalju eesti keelde tõlgitaks, et saaks rahuldada oma vaimustuse küüniliste ja mõnusalt loogikale rajatud tekstide järele.
___
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar