Kurt või pime? Valik on sinu!

Ühel ilusal esmaspäeval ehk paar päeva tagasi
oli meie oma õpetaja kurguvaluga kodus ja teise grupi õpetaja e. Alex võttis meid oma tiiva alla. Tunni teemaks oli Helen Keller ja tema lugu. Tüdrukust, kes jäi poolteise aastasena kurdiks ja pimedaks mingi koleda haiguse tõttu. Ja õpetajast, kes õpetas teda uuesti maailma tajuma. Läbi puudutuste ja tunnetuse.

Tänasel ilusal kolmapäeval võtsime selle teema oma õpetajaga taas läbi ja siis ta küsis meie käest, mida me valiksime, (no selline ühelt poolt utoopiline ja teiselt poolt düstoopiline võimalus), kas kurtus või pimedus.

Kõik peale minu valisid nägemise. Õigemini minu ja õpetaja, kellel olid selle valimiseks hoopiski omad ja vägagi aksepteeritavad põhjused. Korrastasin nüüd oma mõtteid, et miks ikkagi pime ja mitte kurt. Seal ei suutnud ma midagi põhjapanevat arvata enda õigustamiseks, nagu pahatihti juhtub.. ja ilmselt ei oleks ma suutnud ka niimoodi seda seletada välismaakeeles, et see veenvalt kõlaks. Et mina kui mina ise, see, kes ma praeguseks olen, valin öö.

1. Helid ja kõlapildid on niivõrd olulised mu jaoks, kes ma kõik aeg kehva nägemisega olen olnd, et nendest ma ei loobuks. Maailma häältest. Pimedus ei ole mu jaoks midagi liiga korvamatut ja hirmutavat, kuid kuulmise kaotus on. Kuulmine tähendab nägemist. Mõelda, et ma ei saa kunagi kuulda mere häält ja rohutirtsude siristamist.. ei.

2. Nägemine on üks primaarsemaid maailma tunnetusviise, peaaegu kõige primaarsem. Seega, kui ma oleksin pime, teravneksid kõik mu aistungud selle arvelt. Lisaks on alati võimalik ennast treenida (kõva tahtmise korral) orienteeruma pimedas maailmas nii, et ei ole vaja isegi mitte juhtkoera. Muidugi, loomast ei ütleks ma kunagi ära :) Treenimine tähendab aistingute teravdamist, kõikide aistingute, mis pimedale on jäänud.

3. Ma olen väsinud nägemast.. Kui ma ei näe, siis ma saan mõelda, et on siiski olemas ilu selles maailmas. Rohkem, kui on. Kujutluspildid avanevad seda jõulisemalt, kindlasti aga nad on hoopis teist värvi, kui nägijaks sündinul. Aga nad on tugevad ja elavamad, kui mistahes hunnitud vaatemängud. Elu nagu unenägu. Nägu, mida tajud enda sees, ja ei peagi kunagi teada saama, et päris nii see ei ole.