... aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa. (Eno Raud "Sõidulaul")
Ja need kolm punkti seal on olulised, mitte ainult laulule, vaid tema poja, Mihkli raamatule.
Jah, möönan, et tekst on kohati ebatsensuurne, tuletades meelde õndsaid Tartu aegu ja Illeka perioodi, aga samas rockimehe kirjutatud tekst hakkab lonkama, kui seal pole sõnu nagu "p..s", väljendeid "minge m..ni, raisk," kui selle tegelased ei pane tina, rääkimata kõiksugu muudest tegevustest.
Raud uhab musta pori näkku nii endale, raamatu peategelastele kui ka lugejatele ilma hinnaalanduseta. Kõike ausalt ja otse p....st. Ja mis peamine, stiilipuhtalt ning keeleleidlikult. Egas asjata seda raamatut kiideta ja maimesta, kui saabki ühe auhindadest, mida hakatakse varsti jagama.
Raamatu lugemine tekitas tahtmise Sinku Vinku DVD-d vaadata või lihtsalt plaate kuulata. Mr. Lawrence ple mu lemmik kunagi olnud, aga peab tunnistama, et ka seal on oma head kohad.. momendid?
Sinku Vinku on aga fenomen, selline, mis tuli, et jääda.
Samuti võib juba öelda Raua kohta. Mees jõi, sai kaineks ning kirjutas raamatu :)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
6 kommentaari:
See ei ole raamat, see on pask. Aus ja ehe sitt. Sugugi mitte keelekasutuse pärast- eks igayks räägib nii nagu tema ajupotentsiaal lubab - vaid selle yyratu negativismi, alatu ärapanemise tõttu, mida Raua yllitis kannab. Kibestunud inimese vahkviha, põlgus ja kitsarinnalisus.
Kurb on, et nii palju on inimesi, kes ei häbene nõmedust haipida.
Kui sellised turujurad on meie kirjanduse tipptase, siis, kullakesed, pangem koolid kinni ja joogem tõesti ennast surnuks.
Raud on nüüd justkui habemega Liis Lass.
Igaühele oma:)Egas kõigile ei peagi meeldima. Bukowski kah ei meeldi ju igale.
Mulle ka Bokowski ei meeldi. Mitte et pask, aga peale kolmanda raamatuga poole peale jõudmist jõudsin ma otsusele, et oleks võinud ka ühega piirduda: midagi vähegi uut enam ei tulnud.
Ja meeleolu oli kogu aeg lüüriline tülpimus ja hügieen oli kogu aeg halb.
Aga Raud meeldib mulle.
Minu meelest on see raamat kuidagi rõõmustavalt elus ja aus. Mul küll negativismi ei teki, vastupidi: rõõmus äratundmine ja helge meeleolu, et kõik inimesed on ühtmoodi inimesed ja pole meist kedagi, kes elust valge liiliana läbi heljuks.
/raamat on muidugi pooleli ka alles.
tead, mul on ka väike eelarvamus selle raamatu osas. Ma ei tea, võib olla minu probleem ongi see, et mulle ei meeldi ühiskondliku eufooriga kaasa minna.. võib olla, kui asi maha rahuneb, siis loen läbi. praegu on tunduvalt väärtuslikumaid teoseid käsil, kus ma olen kindel, et nende lugemine avardab minu mõttemaailma.
Aga eks Raud on kindlasti millegi poolest ikka tegija siin riigis. julge ja otsekohene, aga samal ajal..
Tead, mina olin ka. Kõike muud kui raamatut kätte rabav. Aga tänu sellele, et mu mõned paremad sõbras soovitasid seda lugeda ning enne seda õnnestus mul teha üks väike intekas Rauaga, suhtusin raamatu kättevõtmise hetkeks sellesse üsna eelarvamusvabalt. Ja õigesti tegin...
Ps Triinu: Mulle tegelt kah see B. tähega tegelane väga ei istunud Ehk pean tunnistama, et ma üle paarkümne lehe ei suutnud korraga teda lugeda. samas tean inimesi, kellele väga see autor meeldib.
B-tähega tegelane ON Bukowski, aga kommentaaris ju trükivigu parandada ei saa.
Postita kommentaar