Mõnikord satun sõprade-tuttavate plogidele, mille ammu teadsin hingusele läinud olevat. Ja vahel on need tuhast tõusnud. Omandanud optimistlikud noodid ja puha.
Ma vist ei ole veel küllalt vana, et olla optimist. Kuigi oliive söön ja Louis Armstongi kuulan. Vahel.
Olen taas sattunud Tolkieni lainele. Vaatasin SI uuesti üle ja loen triloogiat. Ja kui reedene palk tuleb päeval ja mitte pimedas öös, siis lähen ja omandan muudki peale tähtteose. Ilmselt Martha süü. Ma olin ise nii rahul-nii rahul selle küljega, aga tegelikult oleks saanud ka paremini. Kuid mitte mina ja mitte praegu.
Ahjaa, esimene elulooraamat, mida lugesin, oli nii hea, et hulk aega ei taht midagi taolist kätte võtta. See juhtus kunagi lapsepõlves.
Aga nüüd võtsin, osaliselt töö tõttu, osaliselt uudishimust. Ja see ON hea raamat. Kersti Kreismannist. Nii visuaalselt kui tekstiliselt.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar