"Teil on uus koer!"

Nii hüüatas mu ema, kui nägi Lümanda suurt musta vana koera meie aida ees truult istumas.
Tõsi ta on.
Tõsi ajast, mil mulle ja Jürkale jõudis lõplikult kohale selle looma olukord ehk selgrooribid turritavad koera seljast välja nagu saatana selgroog ja kohta tal pole, kus olla. Külajutud räägivad, et koera tegelik peremees on vahetanud tahke leiva lõplikult vedela vastu.. No ei tea. Aga igatahes loom kolis meie aeda elama. Aga kui koer vahetab elukohta.. koer, truu loom... ma ei taha mõelda, mis elu tal oli.
Nüüdsest peale anname koerale süüa ning eile öösel valmistas Jyrka aseme puukuuri. Olgu tal vähemalt talutav pensionipõlv.
Kassid on küll jube armukadedad, aga kui loom ikka su oma silma all sisuliselt näljast kooleb, on ikka hull lugu küll.