Kui kõik ausalt ära rääkida, siis mina mängisin esimest korda elus jalgpalli. Kihelkonna koolis ei mäletagi, et oleks kunagi platsil olnud. Ikka olid poisid paremad ja teised tüdrikud kenamad.
Aga selle-eest pandi mind koolivõistkonna väravasse väravapalli ajal. See on kuskil üle 20 aasta tagasi. Õnneks. Nii olingi mitu head aastat niimoodi kooli, mida ma tol ajal südamest vihkasin, eest väljas. Hoolimata sellest, et enamasti sain võistkonnakaaslastelt sõimata, kui värava sisse lasin, oli mul lõbus. Reaktsioon ja kiirus olid mu trumbiks. Aga nüüd olen oluliselt aeglasem... keha ei jõua mõttele järgi. Niisiis, järeldus, kooli ajal oli pisike ja sitke, nüüd pisike ja paks.
Ja väravapall on hoopis teine tubakas kui jalgpall. Ja nii ma lasin 9! väravat sisse, kaitsesin.. krt teab kui palju väravaid. Igatahes kaotasime Oma Saare ja raadio Kadi ühendmeeskonnale uhkelt. Ning miskipärast näisid kõik arvavat (kõik, kes loevad), et olin parim selles mängus :D. Ei tea, kõrvalt ei näinud, aga kindlasti oleks saanud korraliku sõimu oma kehalise kasvatuse õpetajalt. Hoolimata sellest, et pole kunagi jalkat mänginud ja sellestki, et need, kes mul kaitsjateks olid, on ka vaid jalgpalli eemalt nuusutanud... Vähemalt üks. Ja tegelikult ei käinud mäng võidu peale.
Niiet enamasti olin väravas... kaitsetu. Ja nagu Sergo pärast ütles, tal oli tunne, et mängime kahekesi. Aga Sergo on ju vana jalgpallipeer... Ja uhke on kaotada sellele, kelle mängu hindad. Ühesõnaga, lahe ja mõnus :)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar